Ooperilaulja Andres Köster: tenor on ju alati noor armastaja

Ooperilaulja Andres Köster: tenor on ju alati noor armastaja

 

Reedel, 25. juulil saab toimuma Kuressaare lossi kerkinud ooperimajas suurejooneline ooperi galaetendus, kus laval kohtuvad ka kolm saarlast, neist kaks esimest korda. Andres Köster ja Ain Anger, mõlemad Kihelkonnalt.

Andres Köster on õppinud Peterburis ja Viinis laulmist ning töötab kolmandat hooaega Estonia teatris. Ühel ilusal suviselt vihmasel hommikul kohtusime ja ajasime juttu, ikka möödunud aegadest ja natuke ka sellest, mida saarlased saavad galaetendusel näha.

Kust sai alguse su lauljatee? Kes on sind mõjutanud?

Kuna meil maal on kultuurisündmusi suhteliselt vähe, siis ma käisin paljudel matustel. Olen pärit Abula külast ja see generatsioon, kes tookord seal oli, kõik surid ja siis käidi matustel. Ma ei teadvustanud lapsena enda jaoks matust kui kurba sündmust. Inimesed alati laulsid seal ja kõik oli pidulik. Mulle väga meeldis kirikulaul. Tahtsin kuni kolmanda klassini isegi kirikuõpetajaks õppima minna, nii väga meeldis mulle matusetseremoonia.
Ma käisin väga tihedalt läbi ühe naabriga, proua Alma Kajuga. Alma oli matja. Ma istusin hommikust õhtuni tema juures ja nii me Almaga laulsime kahekesi. Alma õpetas mulle väga palju laule, ka Eesti-aegseid. Talle meeldis rääkida ja mulle meeldis kuulata.
Kui tuleks kedagi nimetada, kes mind on mõjutanud, siis need on Alma Kaju ja Ülle
Reinsoo, kes olid mu muusikaõpetajad lühikest aega.

Mäletan, et laulsid kirikus päris väiksena.

Ega ma siis nii väga laps ei olnudki, kui 11-aastaselt Kihelkonna kirikus jõulude ajal laulsin. See oli enne häälemurret.

Kooli ajal laulsid mujalgi.

Saaremaa poistekooris. Poistekooris tehti selliseid katseid, et nad sõitsid mööda külasid ja koole. Kohalik muusikaõpetaja saatis viisi pidavad poisid neile ette laulma. Mina ja Kihelkonnalt veel umbes neli poissi läksime sinna laulma.

Pärast põhikooli lõpetamisest läksid Otsa kooli.

See kõik on suur juhus, et ma lauljaks läksin õppima. Kihelkonnal oli tol ajal väga range matemaatikaõpetaja Anton Meius, kes tegi kõigile selgeks, millised tulevikuvõimalused lapsel on. Minule ta ütles, et ma võin ju kõhu peale gümnaasium kirjutada, aga mitte kunagi ei saa ma sinna sisse. Mul oli sel ajal üks pusa, mille peale oli kirjutatud: How high flight perestroika. Ta ütles: sa võid minna külanaistega kartulipõllule kive korjama, sest Köster, sa oled nii loll.

Mind mõjutas see jutt niipalju, et ma leidsin, et ma ei ole gümnaasiumi jaoks piisavalt hea ja siis läksin Särevere Põllumajanduskooli farmimehaanikuks õppima. Ja olin seal, jumal tänatud, vaid pool aastat. Pärast seda läksin Orissaare keskkooli, kus ma lõpetasin 11. klassi ja kuna ma olin 18–aastat vana, siis ma sain Otsa kooli laulmist minna õppima.
Ja sinna ma läksin ka sellepärast, et mitte, et mul oleks olnud tohutu huvi klassikalise muusika vastu, vaid kuna mu sõber Priit Turk läks Tallinnasse ülikooli. Ma kaalusin oma võimalusi ja kuna mul oli hea hääl, siis läksin laulmist õppima. Õppisin seal neli aastat.

Õpingud jätkusid.

Pärast seda läksin ma St. Peterburi konservatooriumisse. Astusin sisse talvel, mäletan, et oli hästi külm ilm. Astusin sisse oma tulevase abikaasaga, Juuli Lillega. Ning sealt said alguse mu professionaalsed lauluõpingud.

Mis ajendas edasi õppima?

Tahtsin saada heaks lauljaks. Ja ma olen väga õnnelik, et olen õppinud Peterburi konservatooriumis. Seal on õppinud Miina Härma, Rudolf Tobias. Tšaikovski, Rimski-Korsakov. Tol ajal oli ju nii, et kui muusikat mindi õppima, siis Peterburi. Peterburis nimetati mu eriala selliselt: klassikaline akadeemiline ooperilaul.

Kuidas keelega hakkama said?

Ma ei osanud alguses üldse. Ja meil Saaremaal ju eriti ei räägitud vene keelt. Keskkoolis olin ka väga patriotistlik eestlane – vene keel, milleks mul seda vaja on.

Nii ma kirjutasin alguses tekstid üles, kui oli vaja helistada näiteks. Nüüd on keel suus.

Kõik Peterburi 250 muuseumi oli mu üliõpilaspiletiga tasuta. Käisin teatris ja kontserdil, kus maksis pilet kolm rubla, see on kuskil 50 senti meie rahas.

Meil Juuliga sündis peale esimest Peterburi-aastat laps. Kui astusime sisse, siis oli Juuli rase. Õppisime koos lapsega.

Tallinna Muusikaakadeemiast läksid õppima Viini?

Jah, Tallinna Muusikaakadeemiasse tuli õpetama üks väga hea õpetaja, Virgilius Noreika Leedust, kelle juures õppisin ma kaks aastat, siis läks ta minema ja edasi ma jäin Ivo Kuuse juurde. Samal ajal ma astusin sisse Viini Kõrgemasse Muusikakooli. Eestis on paar lauljat, kes on seal õppinud, kellest ma väga lugu pean: Juhan Tralla ja Annely Peebo. Nende õpetaja juurde läksingi õppima: (Gerhart Kahri).

Alguses õppisin seal pool aastat Erasmus vahetusega ja siis astusin sisse avaliku konkursiga: 260 inimest ja 15 võeti vastu. Ja siis õppisin Viinis 2 ja pool aastat.

Need on minu ääretult pikad õpingud, mis kestsid 12 aastat.

Kas kujutasid kunagi ette, et su õpingud nii kaua kestavad?

Kui ma Otsa kooli läksin, siis mõtlesin, et ma läksin midagi väga kerget õppima. Nüüd ma olen 32-aastane ja alles teist aastat töötan oma professionaalsel erialal.

Mida sa eelkõige laulda tahaksid?

Laulda tahaksin kõike. Tenor on ju alati noor armastaja. Olen laulnud oma unistuste rollidest Lenskit Tšaikovski “Jevgeni Oneginist”. Sel aastal laulsin Giuseppe Verdi “La Traviatast” Alfredot ja mis ma tahaksin laulda… Nemorinot Belcore G. Donizetti “Armujoogist”, üldse kõiki lüürilise tenori rolle. Neid on nii palju. Taminot tahaksin laulda W. A. Mozarti “Võluföödist”…

Kui sa ei töötaks Estonias, kus veel? Milline oleks sinu lava?

Praegu ma kujutan ennast väga hästi Estonias ette. Ma tunnen, et see teater on minu jaoks väga paras ja sobiv.

Mulle kodus meeldib, lastel on hea kodus olla. Mul ei ole selliseid eesmärke, et ma tahan olla seal laval või seal. Tahan teha oma tööd nii hästi kui ma suudan. Ma arvan, et see on terve mõtlemine. Kui sead endale tohutud eesmärgid ja ei suuda täita, siis oled õnnetu. Sest kunagi ei tea ju, mis elu toob.

Kui sageli sa Saaremaal käid?

Kord aastas vähemalt. Lapsed on sageli Saaremaal. Mõlemad lapsed on käinud Kihelkonna Lasteaias vaheldumisi. Periooditi, kui me ise oleme ära olnud. Ma arvan, et mida vanemaks ma saan, seda rohkem hakkan käima.
Saaremaal on aga palju muusikat. Näiteks selleaastased ooperipäevad on väga suurejoonelised.

Oled Ain Angeriga varem koos laulnud? Mõlemad Kihelkonna poisid?

Ei ole. Sel galal laulame koos esimest korda. Kui koolis käisime, siis me Kihelkonnal kokku ei puutunud. Ka Tallinnas mitte. Kui tema Estonias töötas, olin mina St. Peterburis ja nüüd tema on Leipzigis.
Me laulame väga lustakat duetti Gustav Ernesaksa “Tormide rannast”.

Oled kontserte andnud mujalgi ja varasematel aegadel Saaremaal?

Kirikus. Ja juba kaks aastat olen kaasa löönud projektis “Helisevad Saaremaa orelid”. Ja enne seda lihtsalt andnud kontserte, näiteks Muhus ja kapiitlisaalis.

Kui sa ei oleks laulja, kes sa siis oleksid?

Ma olen väga õnnelik, et minust on laulja saanud, sest ma armastan seda elukutset. Ma ei ole eriti andekas teistes valdkondades, nii et ei oska öelda. Masinatest ei jaga ma mõhkagi ega igasugustest kodutöödest.

Üldiselt ma tänan jumalat iga päev, et mul on käed-jalad otsas ja hääl alles, olen terve inimene. Ma ei ole kirikuinimene, aga usun küll. Seda, et meie elu on ette määratud, mida me saame natuke mõjutada, aga tuleb ikkagi see, mis tulema peab. Ma läksin seda elukutset õppima, aga kunagi ei kujutanud ette, et ma üks päev olen teatrilaval ja laulan neid oopereid.

Kas ooper meeldis sulle juba noores eas?

Tegelikult ei meeldinud. Mulle meeldis olla popplaulja. Õppisin Otsa koolis koos Koit Toomega ja õhtukooli lõpetasin koos Janika Sillamaa ja Evelin Samueliga.

See vahe on aga naljakas, et nemad on olnud laval juba 10 aastat, aga mina alles nüüd alustan korralikumalt oma lauljakarjääri. Klassikaliseks ooperilauljaks saamine võtab väga palju aega.
.
Kui lähed tööle, kas peab olema hea tuju?

Jah, peab. Isegi kui ei ole, siis tuleb niimoodi teha, et oleks. Tead küll ju vanarahva ütlemist, et laul teeb rinna rõõmsaks. Peab lihtsalt emotsiooni endas tekitama.

Kuidas ennast laval tunned?

Oleneb korrast. Mul läheb kolmas hooaeg. Ja enamus rolle olen ma teinud ühe prooviga kui püstolnäitleja, sest tükid on ju teatris ammu jooksnud. Sisuliselt olen nagu neisse sisse hüpanud. Me ei pea tegema benjihüppeid, meie saame oma adrenaliinilaksu hoopis sealt kätte.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 502 korda, sh täna 1)