Eneseteadlikkus on suhtlemisel võtmetähtsusega omadus

Eneseteadlikkus on suhtlemisel võtmetähtsusega omadus

 

Igapäevaselt teistega suheldes ja kommunikeerides kogeme nii meeldivaid kui vähemmeeldivaid hetki. Kui mõlemad suhtepooled teineteist mõistavad, siis probleemi pole – alati aga ei pruugi meie isikliku emotsiooni väljendus langeda kokku rääkija omaga ning “tüli ongi majas”.

Selleks, et väljuda ka kõige ebameeldivamast olukorrast võitjana ja osata jääda “inimlikule kõrgusele” ka siis, kui seisame silmitsi “inimahviga”, vajame suhtlemisel eneseteadlikkust ja olema emotsionaalselt andekad inimesed.

Kuidas eneseteadlikkust mõista ja ära tunda?

Eneseteadlik on see inimene, kes on välja arendanud omaenda väärtuste tajumisvõime, kelles on normaalsel määral eneseusku, sisemist harmooniat ja stabiilsust, kes omaenda isikut hindab realistlikult ning aktsepteerib end üldiselt sellisena, nagu ta on.

Eneseteadlik inimene teab nimelt, et tema isiksus on pidevas arengus ja ta ka töötab selle kallal. Kuid igas faasis tunneb ta end iseendaga ühtsena – s.t teda ei piina kestvad kahtlused iseenda suhtes ning ta ei virise oma saatuse üle, väites, et maailm on tema vastu. Samuti on eneseteadlikkus üheks tasakaalustatud olemuse ja sisemise rahu eelduseks.

Eneseteadlikud inimesed ei ole tujukad või emotsionaal-selt hüppelised, vaid nende peale võib alati loota ja nende reaktsioonid on enamasti hästi aimatavad. Eneseteadlikud inimesed on reeglina läbilöögivõimelised, ilma et nad mõjuksid äkiliste või põikpäistena ja nad langetavad otsuseid alles pärast eelnevat läbikaalumist.

Kindlasti ei ole eneseteadlikud inimesed mingil juhul absoluutselt veatud, kuid nad on alati valmis oma tegevuse ja sellest tulenevate tagajärgede eest vastutama.

Eluterve eneseteadlikkuse arengule pannakse alus juba varases lapsepõlves. Kuna lapsed võtavad teiste iga sõna puhta kullana, siis puudulikust eneseteadlikkusest tingituna ei oska nad toime tulla alandamise ning hoolimatusega.

Kuidas madalat eneseteadlikkust ära tunda?

Igaüks meist tajub intuitiivselt nii enda kui ka teiste juures seda, kuivõrd tugeva eneseteadlikkusega kas ta ise või teised on. Nõrga eneseteadlikkusega inimesed soovivad seda sageli ületada ning teisi pimestada. Tegelikkuses on neid kerge tühiasjade pärast endast välja viia.
Just need inimesed, kes meelsasti hooplevad ja praalivad ning oma saavutustega teisi enda poole võita püüavad, on ebakindlad, kergesti haavuvad hinged, kes tungivalt tunnustust kerjavad/nõuavad, et oma eneseteadlikkust üles upitada.

Puuduliku eneseteadlikkuse näiteks on põhjendamatud armukadedushood. Inimesed, kes iseendid armastuse vääriliseks ei pea, ei suuda uskuda ka seda, et teised neid tegelikult armastavad. Sellest tingitud umbusk ja sagedased ebaõiglased etteheited võivad aga ohustada partnerlussuhteid.

Puudulik eneseteadlikkus võib inimese haigeks teha. Paljud psüühiliselt haiged inimesed kannatavad alaarenenud eneseteadlikkuse all. Depressiivsetele inimestele on iseendas kahtlemine, etteheited iseendale ja väljakujunenud alaväärtustunded piisavalt tuttavad. Kuid ka sõltlaste pahede juur peitub just kokkuvarisenud eneseusus.

Eneseteadlikkust saab tõsta!

Eneseteadlikkus kujuneb mitte üksnes sellest pildist, mis meil iseenda kohta on, vaid ka sellest, millist pilti teised kellestki omavad. Seepärast ei tohiks end väljastpoolt tuleva kriitika ees tortslikult sulgeda, vaid sellesse tuleks suhtuda kui tagasisidesse, mis on omakorda abivahendiks enesetunnetuse teel.

Häid tulemusi suurema eneseteadlikkuse saavutamisel pakub osalemine psühhoteraapiagrupis. Tähtis on ka teadmine, et pärast teraapia lõppemist sealt saadud teadmisi agaralt igapäevaelus realiseerida püütakse, sest iseendaga tuleb jätkuvalt tööd teha, oleme ju ise meis toimuvate muutuste juures ja vastutame enda eest ise!

Abiks on ka pigem teadlik uudishimuliku ja huvitatud eluhoiaku omaksvõtmine kui kõige endastmõistetavaks pidamine – millegi endastmõistetavaks pidamine lõpetab inimeses mõtlemise ja märkamise, mille tõttu võíb midagi olulist jääda arvesse võtmata.

Tuleb osata kriitikat respekteerida!

Eneseteadlikkuse parandamise eelduseks on võime respekteerida kriitikat. Kriitika on alati tagasiside käitumise, sõnumi või juhtunu kohta, mitte rünnak su kui isiku vastu.

Peame võtma teinekord piisavalt aega iseenda jaoks, et rahus tagasi vaadata olukordele, milles end halvasti tundsime. On ju konfliktsituatsioonid sagedane osa meie igapäevaelust ja nende väärikas lahendamine tähendab ennekõike raskuste ületamist, probleemide lahendamist ning iseendaks saamist ja jäämist.

Võib proovida ka oma “mina” teatud ideaalile lähendada. Ideaalkujutlus peab aga siiski olema reaalne ja lähedane – mingit kasu ei ole püüdluses järgida eeskujuna kättesaamatut iidolit. Eneseteadlik oskab endas leida rahulolu.

Enesega rahulolu eeldab eneseteadlikkust ning minna ükskõik kuhu ja proovida ükskõik mida positiivselt, tundmata hirmu või piinlikkust. Samuti on see unistuste püüdlemine ning annete ja enesehinnangu arendamine, mis tuleneb veendumusest, et inimene väärib edu. Meie väljendusoskus suhetes teistega toetub suuresti meie enda sisemistele hoiakutele, millest olulisim on aktsepteerida end, s.t,et olen see, kes olen oma heade ja halbade omadustega.

Me peaksime vältima lubamist endaga manipuleerida, sest kõigil on õigus inimlikule tähelepanule, viisakale käitumisele ja ärakuulamisele. Alati on vajalik enda huvidest ja vajadustest teistele teada anda ning seista nende kaitsmise eest.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 326 korda, sh täna 1)