Saarlaste vastuhakust Jüriöö sündmuste ajal

Saarlaste vastuhakust Jüriöö sündmuste ajal

MUUTUNUD: XIII sajandil asus praeguse Pöide kiriku kohal ordulinnus, kus 665 aastat tagasi algas saarlaste vastuhakk võõrvõimule.

Tänavu kevadel möödus 665 aastat Eesti varasema ajaloo ühest tähtsündmusest – Jüriöö ülestõusust. Saaremaad see Põhja-Eestis Harjumaal alanud vastuhakk esialgu ei puudutanud. Saarlased sekkusid sündmustesse hilinemisega, see-eest aga väga ägedalt.
Ajalooürikutes ja tänapäeva ajalooõpikutes on saarlaste säärasele passiivsusele antud kõige erinevamaid seletusi – põhjustena tuuakse nii geograafilisi ja sotisaalpoliitilisi, kuid ka inimpsüühika ja piirkondliku mentaliteedini ulatuvaid tegureid.
Nii näiteks väidetakse, et saarlaste ükskõiksuse põhjuseks olevat nende geograafiline eraldatus ülejäänud Eestist või siis nende vaimne laad (saarlane olevat oma iseloomult alati veidi pikaldase reageerimisega, mistõttu võtvat tema rahuliku meele ülesärritamine lihtsalt kauem aega).
Veel on saarlaste passiivsust Jüriöö ülestõusu alguspäevil seletatud erilise poliitilise olukorraga Saare maakonnas. Nimelt olevat saarlased pärast 1227. aastat, mil kogu Eesti ala sattus võõrvõimu valdusesse, suurel määral säilitanud oma sõltumatuse. Ka võõrvõimu kehtestatud koormised olevat siin olnud mõnevõrra leebemad.
Kuidas selle kõigega ka ei ole, üks on kindel – täpselt üleeile möödus 665 aastat päevast, mil jüriööl alanud sündmuste ajal algas saarlaste võimas ülestõus. See oli 1343. aasta 24. juulil või – nagu kirjutas üks kroonik – päev enne jaagupipäeva.

Niisiis – jaagupipäeva eel alustasid ka saarlased oma ülestõusu, nagu see Harjus oli toimunud jüripäeval (23. aprill 1343). Marburgi Wigandi – tõsi, mõnevõrra segasevõitu – kroonikast selgub, et vabadusvõitluse üritamise kavatsus olnud eestlastel laialdane ja hõlmanud kogu Eestit. Saarlased aga polevat teinud harjulaste plaani kohaselt ega tulnud kaheksa päeva enne õiget tähtpäeva kokku.

Kui uskuda kroonikat, siis kavandasid harjulased 1343. aasta suvel, täpsemalt aga augusti alguses, taas mingit uut suuremat väljaastumist, et suve hakul kaotatud initsiatiiv uuesti oma kätte haarata.

Pealegi võib oletada, et saar-lasi (ja ka teiste maakondade elanikke) taga õhutades lootsid harjulased oma võitlust uuesti ja paremini jätkata ning neilt Tallinna vallutamisel abi saada. Olid ju saarlased mitugi korda varemini oma mereväge Tallinna alla saatnud.

Iseseisvad ja sõltumatu loomuga

Saarlased toimisid aga oma vabadusvõitluse algatamisel võrdlemisi iseseisvalt. Seletatav on see nende erilise olukorraga.

Nimelt olid saarlased üsna eraldatud ning seetõttu ka pidevalt vastupanuvõimelised. Kõigele lisaks kinnitavad faktid, et võrreldes ülejäänud Eestiga oli neile peale pandud ka väiksem koormiste tase.
Nii näiteks võib XIII ja XIV sajandi alguse ajalooürikutest korduvalt lugeda, et saarlased on ristisõdalastega sõlminud mingid erilepingud, kus kohustused olid palju lõdvemad. Üks saarlaste sääraseid soodsaid koormisi ja alistumistingimusi puudutav kokkulepe pärineb näiteks aastast 1255.

Ja veel üks nüanss. Ajaloolased on mitmel korral täheldanud, et enne jüriöö sündmusi võib saarlaste vastupanus võõrvõimule täheldada iseseisvuspüüet palju teravamalt kui mandrieestlaste juures.

Kroonikud on saarlaste vastuhakust kirjutanud järgmist:
“Püha Jaagupi päeva õhtul selsamal aastal 1343 lõid saarlased, noored ja vanad, nii nagu Harjus oli sündinud, uputasid preestrid merre ja läksid selsamal päeval Pöide linnuse ette, kus nad asusid 8 päeva, sest nad teadsid, et see loss ei võinud abi saada.

Et nüüd foogt ei suutnud linnust hoida, asus ta omadega nõu pidama, et rahu otsida ja linnust ära anda. See meeldis neile kõigile, nad saatsid seepärast talupoegade juurde ja lasksid neile öelda, et nad tahavad rahuga alla anda.

Selle üle olid talupojad rõõmsad. Andsid rahulubaduse äraminemiseks, kuid nii, et need (ordumehed) ei tohtinud enesega midagi ühes võtta, ainult härrad tohtisid võtta kaks hobust ja mis mahtus ühte sadulakotti. Aadlikud tohtisid igaüks ühe hobuse ja mõõga ühes võtta.

Kui nüüd väravad avati, hakkasid nad kurvalt minema. Talupojad aga ei pidanud oma lubadust, vaid loopisid kividega nad kõik surnuks. Seal langes foogt 5 orduvennaga ühes palju muu perega.”

Märkimisväärne on, et mitmed ordukroonikad teevad Pöide sündmuste kirjeldamisel rõhuasetuse just saarlasete reeturlikkusele ja nende veretööle. Varem oli ju antud lubadus, et ordumeestel lubatakse eluga lahkuda, seda lubadust aga ei täidetud.

Ajalookirjanduses on oletatud, et ordumeeste surmalöömine toimunud Tumala mõisa lähedal asunud püha ohvrikivi juures. Seega olevat justnagu olnud tegu ohvritoomisega paganlikele jumalatele.
Pöide ordulinnuse vallutamisega 1343. aasta suvel oli võõrvõim Saaremaal praktiliselt murtud.

Otsustav kokkupõrge

1343. aasta lõpuks õnnestus ordul olukord Mandri-Eestis enam-vähem taas oma kontrolli alla saada. Kuid saarlaste vastupanu polnud veel murtud. 1344. aasta veebruaris kogus ordumeister väejõu ning tungis üle jää Saaremaale, kus ta röövides ja põletades jõudis viimaks saarlaste metskindluse ette. Viimane arvatakse olnud Karjas Purtsa küla juures Pamma metsas, nn Kooljamägedel.

Bartholomäus Hoenekese Liivimaa noorem riimkroonika (Renneri poolt edastatuna) kirjeldab saarlaste linnuse vallutamist nii: “See [linnus] oli suur ja lai, kuhu palju talupoegi oli kogunenud… Linnus aga oli kõvasti kindlustatud palkide ja kaitserinnatisega. Viimane tõmmati ühest kohast maha. Sealtkaudu läks vend Arnold von Herike…lipuga plangule ja kuigi ta torgati käest läbi, ei jätnud ta ometi lippu maha, vaid tungis ühes teistega sisse. Seal sai surma 3 orduvenda ja 9000 meessoost saarlast.”

Veel detailsem on aga Marburgi Wigandi kirjeldus: “Saar-lased aga tegid endi ümber sügavas soos suure kaitsetara, millel oli 3 kahepoolega väravat; sinna sisse ehitasid nad … tugeva kindluse…, mida ei saanud ära võtta ei tule ega nooltega. … [Sellest hoolimata aga] tapeti 2000 inimest ja tarad põletati. Ja see toimus päeval enne vastlapäeva [15. veebruaril] hommikust õhtuni. Nimelt enne seda olid saarlased valinud endale oma soost kuninga, nimega Wesse, kes sealsamas vangi võeti ja kõvasti kinniseotuna küünarnukke pidi üles poodi; ka kristlastest tapeti kaitsetarade ees 500.”

Mõlema kroonika järgi linnus järelikult vallutati ja saarlased kandnud väga suuri kaotusi. Tõsi, langenute arv läheb tugevasti lahku: riimkroonikas 9000, mis on väheusutav, Wigandil aga vaid (?) 2000. Et ka sakslaste kaotused polnud väikesed, see nähtub Wigandi kroonikas toodud arvust – 500. Ajaloolane Sulev Vahtre kirjutas, et nii suurt arvu oma poole kaotuste märkimisel võib ordukroonikais leida haruharva.

Võit polnud kindel

Kuid siiski polnud sakslaste võit Saaremaal 1344. aasta veebruaris nii suur, nagu seda kroonikates kirjeldatakse. Nimelt olid sula tuleku tõttu ordu väed sunnitud kiiresti mandrile naasma (Wigandi kroonika nimetab lahkumise kuupäevaks 14. märtsi).

Seega võib oletada, et selle retkega 665 aastat tagasi alanud saarlaste ületõusu veel maha ei surutud. Kõige sellega haakub ka Novgorodi kroonika teade, et Saaremaal ei saanud orduväed eestlasi kätte, “vaid said ise lüüa ja läksid minema.”

Saarlaste vastuhaku lõplik summutamine sai teoks alles järgmisel talvel, s.o 1345. aasta alguses.

(soovitatav lugemisvara: S. Vahtre “Jüriöö”, Tln 1980)

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 180 korda, sh täna 1)