11-aastane Heldur Harry – kogemata ooperistaariks (3)

11-aastane Heldur Harry – kogemata ooperistaariks

“Pipi!Nuki!Puhh!”. Heldur Harry (Nuki) ja Nele-Liis Vaiksoo (Pipi).

Eile Pirita kloostri varemete vahel ette kantud ooperietenduses mängis üht peaosa Saaremaa poiss Heldur Harry Põlda. Nii Eestis kui rahvusvahelistel festivalidel tunnustust pälvinud poiss leiab ise, et kogu edu on tulnud kogemata – nii on lihtsalt juhtunud.

Heldur Harry alustas laulmisega juba 2-aastaselt, kui ta Laululinnu konkursil osales. Pere kolis 4 aastat tagasi mandrile, et lastele muusikamaailmas paremaid arenguvõimalusi pakkuda ning Heldur hakkaski läbi Estonia poistekoori kiirelt edasi liikuma.

Tänaseks on ta lisaks peaosale Birgitta ooperifestivalil saanud kandvaid rolle mitmetes lavastustes, osalenud rahvusvahelistel muusikafest-
ivalidel ning on peaosaline Estonia muusikalavastuses “Pipi!Nuki!Puhh!”.
Kogu Helduri pere on muusikalembene. Ta ise on lisaks laulmisele tegelenud varasest lapsepõlvest peale ka klaveri ja viiulimänguga, tema vend Johannes on aga õpetajate väitel Eesti andekamaid noori viiuldajaid ja võitnud rahvusvahelisi konkursse.

Ema Halliki naerab, et tema on peres ainus normaalne inimene: “Meelis (pereisa toim) laulab ka, tema laulab Estonia seltsi segakooris. Meelis laulab ühes toas, Heldur laulab teises toas, Johannes harjutab viiulit – hommikust õhtuni.”

Kohtume Helduri ja tema vanematega kohvikus ilusal päikesepaistelisel päeval. Helduril on kaelas soe sinine sall, sest nalja pole – pool tundi pärast intervjuu lõppu on vaja kiirustada kammerooperi peaproovi ja vaid mõni päev enne oma esimest ooperi peaosa ei saa riske võtta.

Mida sa praeguse etenduse ettevalmistuse juures kõige enam naudid?
Mul on esiteks väga hea lauluõpetaja ja siis on näitlejad, kes on erinevatest maadest tulnud lauljad. Väga palju asju olen õppinud, sest lavastaja teeb asja hästi põnevaks.

Oled juba enne Birgitta festivali ka palju esinemas käinud – Estonia “Pipi!Nuki!Puhh!” lavastuses peaosa, väliskontserdid ja erinevaid auhindu on sul hästi palju. Mis on selle praeguse lavastuse juures teistmoodi?
See on mul esimene ooper, kus ma olen peaosas. Varem olen ooperites olnud koori koosseisus massistseenides.

Enne olid kooripoiss, nüüd peaosaline – kas nüüd on hirm suurem ka?
Muidugi on hirm suurem. Kui ma olin laval koos kooriga, siis kõik aitasid, aga siin ma pean laulma soolot ja mitte keegi ei aita. Lihtsalt tuleb, mis tuleb.

Kuidas sa esinemishirmuga toime tuled?
Kujutan ette, et saal on tühi ja mitte kedagi ei ole. Siis kaob hirm ära.

Millal sa avastasid sellise tehnika? Ma kujutan ette, et kui enamik inimesi suurele lavale esinema satuks, siis ei aitaks hirmust üle ükski nipp.
Kui Hispaanias Vene reekviemi laulsin – saal oli täiesti täis ja ma olin nii närvis – siis tuli äkki mõte, et kujutaks ette, et saal on täiesti tühi. Ja siis hirm kadus.

Millal sa laulmise juurde jõudsid?
Ema Halliki: Esimene Kuressaare Laululind oli 2-aastaselt, aga sealt ta kusagile ei pääsenud. Esimene Kuressaare Laululind, kust ta edasi lõppkontserdile valiti, oli 3-aastaselt. Ja sealt läks edasi.

Milline sinu paljudest esinemistest on olnud siiani kõige raskem ja meeldejäävam?
Muidugi see, mis praegu tuleb ja siis see Pipi-Nuki roll. See oli minu esimene peaosa üldse. Seal olid hästi toredad inimesed, kes mind aitasid. Ma ei osanud alguses seal mitte midagi teha.

Mis siis juhtus?
Ma olin häbelik, ei julgenud mitte midagi teha, sellise vaikse häälega. Aga pärast läks korda.

Kui sa alguses selline häbelik ja vaikse häälega olid, siis kuidas sind üldse märgati?
Kooris (Estonia poistekooris, kus Heldur laulab, toim) on meid palju koos ja kõik laulavad niimoodi, seal läks hääl aga kogu aeg tugevamaks ja tugevamaks ja lõpuks märgati.
Halliki: Mulle ütles üks lavastaja, et ta näeb üle hulga aja poissi, kes tahab laval olla, mitte sellepärast, et see on popp ja ambitsioonikas, vaid sellepärast, et ta tahab.

Miks sulle meeldib laval olla?
Mulle meeldib laulda. Ja laval peabki laulma. Mulle meeldib inimeste ees esineda.

Kas sul on täiesti tavalisi päevi ka, kus ärkad üles, lähed kooli, tuled koolist ära, teed arvuti lahti, oled natuke aega arvutis, siis teed koolitööd ära, siis lähed magama ja ärkad järgmisel hommikul üles, et jälle kooli minna?
(kiirelt) Ei ole! (üldine naer)

Millised need tavalised päevad siis on?
Tõusen üles ja kui õhtul ei viitsinud õppida, siis õpin hommikul. Lähen kooli, teen koolitööd tunnis ära, siis lähen viiuli- või klaveritundi. Tulen sealt tagasi, söön, hakkan viiulit harjutama. Siis jääb natuke vaba aega ja siis lähen varakult magama.
Halliki: Kui sa poistekoori just ei lähe. (jällegi naer)

Kas sinu tutvusringkonnas on teised ka samasuguse graafikuga või oled sina teistsugune?
Vend harjutab hommikust õhtuni viiulit… (üldine naer)
Isa Meelis: Vennalt küsiti algklassides, et kas sa mõnikord mängid ka. “Jaa,” vastas tema, “viiulit mängin!”
Kas vahel tuleb selliseid hetki ka, kus tunned, et raske on?
Vahel olen väsinud, ei viitsi ja ei jaksa… Siis ei taha kohe midagi teha.

Mida siis teed, et neist hetkedest üle saada?
Mis mul ikka üle jääb – teen seda, mida peab, ära viilida kusagile ju ei saa.
Halliki: Talvel oli tal näiteks selline päev, kus lõunal ja õhtul oli “Ooperifantoom” ja kahe etenduse vahel oli viiulikontsert, kus ta pidi esitama oma konkursikava ja umbes pool tundi mängima. Siis ta mängis küll juba sellise väga väsinud näoga.

Helduri suurem muusikaline läbimurre on toimunud just pärast mandrile kolimist. Miks te Saaremaalt ära tulite?
Sellepärast, et siin oli parem muusikakeskkond. Ma tahtsin väga laulda ja tulin Rahvusooperi Estonia poistekoori ja sealt sai see kõik alguse.

Kas te kujutasite kunagi ette, et teie poeg niimoodi suurtel lavadel laulab?
Halliki: Ei ole!
Meelis: Jaa! (üldine naer)
Halliki: Heldur oli selline poiss, et temast oleks võinud ükskõik kes saada. Panime ujumiskursustele, öeldi: “Tooge trenni, nii hästi ujub!” Kehalise kasvatuse õpetaja ütles: “Oi, pange kergejõustikusse, nii hästi jookseb!” Kui võimalus avanes, tulime Tallinna ja tema tingimus oli, et ta peab Estonia poistekoori saama, muidu ta ei tule.

Millal Helduri erilist annet märkasite?
Halliki: See ei olnud üldse mingi ande märkamine. Heldur lihtsalt tegeles kõikide asjadega ja sattus igale poole. Mina küll ei märganud, et ta mingi väga andekas oleks, me ei tea seda praegugi päris täpselt. Aga talle meeldib esineda – ma kohe näen, et talle meeldib esineda. Ise ta ütleb, et ta satub kogemata – kogemata laulan ette, kogemata mind valitakse. Ta ei ole selline, et oleks end kuskilt konkurssidest läbi võidelnud.

Meelis: Temani on jõudnud nüüd ka vastutuse määr – kui ta kusagile on n-ö sattunud, siis tänaseks ta juba teab, mis sellele järgneb. Tulevad rasked proovid, paljudest mõnusatest asjadest tuleb loobuda.

Heldur, mis sa arvad, mis on sinu edu saladus?
(südamepõhjast) Ma ei tea!
Halliki: Me oleme sattunud väga heade õpetajate juurde. Viiuliõpetajaks oli Laine Sepp, kes oli oma alale täiesti pühendunud. Temaga ei saanudki teistmoodi, kui sa pidid sellele pühenduma. Lauluõpetaja Pilvi Karu, kes ütleb, et kui sa midagi teed, siis tee seda südamega ja hästi.

Heldur käib siiamaani Pilvi juures laulutundides. Estonia poistekoori juhatab Hirvo Surva, kes on super-dirigent – sa ei saa temast mööda vaadata, ta lihtsalt koondab inimesed enda ümber ja annab oma energia lastele edasi. Praegu on meil viiuliõpetajaks tõesti õpetajate õpetaja Ivi Tivik – sa ei saa minna sinna tundi, et sa ei ole ette valmistunud. Mul on selline tunne, et need õpetajad on suutnud lapsele oma energiat edasi anda.

Meelis: Kõrvalt vaadates tundub, et kui ta saab rolli ja see talle väga istub, siis ta pühendab ennast jäägitult selle õppimisele. Ja edu saladus võib olla ka see, et talle jääb see asi, mis talle meeldib, kohe pähe.

Birgitta festivalist:
Birgitta festival on Pirita kloostri varemetes 8.–17.08 toimuv ooperifestival, mille raames antakse sellel aastal 10 etendust. Peakülaliseks on sellel aastal Moskva Novaja Opera ja Vene Keiserlik Ballet. Tänavuseks omalavastuseks on B. Britteni kammerooper “Kruvipööre”, mille on lavastanud Tšehhi lavastaja J. Nekvasil. Lavastuses astuvad üles tunnustatud Eesti ooperitähed ning ühe peaosalisena ka Estonia poistekoori laulja Heldur Harry Põlda.

Vanemad laste kasvatamisest:

Isa Meelis:
Mina armastan vanasõna: “Inimene on nii laisk, kui tal lastakse olla.” Seda eriti nooruses. Esimene 15 aastat tuleb lapsele pühenduda. Kui esimesed 15 aastat last ei kasvata, siis tuleb järgmised 70 aastat teda ümber kasvatada. Eks see lapse kasvatamine kasvatab ennast ka – iseenda distsipliin, teadmised ja tahtmised, vastutus.

Ema Halliki:
Lapsi peab suunama. Meie tundsime mõlemad, et nii paljud inimesed kasvatavad ärimehi ja pankureid – elu on kuidagi väga tühi. Tahtsime lastele võimalikult laia arengut võimaldada – see oleks võinud vabalt sport või midagi muud olla. Kui anda lapsele võimalused, siis on tal tulevikus palju suuremad valikuvõimalused. Lapsele tuleb pühenduda – ega siis laps tule üksinda sealt Pirita kloostrist või Estonia teatrist ära, tal tuleb vastus käia. Tuleb enda käitumisega eeskuju näidata – ise käia kontsertidel ja näitustel. Teinekord võib-olla ei viitsi minna, aga tead, et lastele on see kasulik.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 138 korda, sh täna 1)