Põhja-Korea on meie planeedi kinniseim riik

Põhja-Korea on meie planeedi kinniseim riik

SÜNNIPÄEV: Sellel aastal riigi 60. sünnipäeva tähistamiseks korraldatud paraad.

Selles riigis ei ole pangaautomaate, McDonaldsi restorane, mobiiltelefone ega taksomärgiga autosid. Siia maailmanurka ei ulatu ka ülemaailmne internetivõrk. Kohalikud liiguvad linnas ringi korrapärases rivis ja elavad pooleldi nälgides. Samas aga saadavad nad taevasse kosmoserakette ja valmistuvad tugeva vastulöögi andmiseks kõikidele teistele riikidele, kes julgevad sekkuda nende peaaegu idüllilisesse kollektiivsesse koosellu. Põhja-Koreas pole massilist turismiäri, vaid väljavalitud saavad näha eelnevalt valitsuse poolt paika pandud marsruudil asuvaid Suure Juhi hiigelmonumente ja ideoloogiliselt tähtsaid paiku.Tere tulemast Põhja-Koreasse! Õigemini Põhja-Korea Demokraatlikusse Rahvavabariiki!

See on riik, kuhu keegi ei taha naasta, kuid samas riik, kuhu peaaegu igaüks meist tahaks paariks päevaks sattuda. Põhja-Koreasse reisides peab arvestama, et lähed ajas tagasi ja leiad ennast aastas 1950. Lugedes kirjutisi Põhja-Korea ideoloogilisest korrast ja elust-olust, meenub mulle George Orwelli “1984” – mitte riik ei ole inimeste jaoks, vaid inimesed on riigi jaoks. Riik on ülim! Inimene peab riiki teenima!

Maailm teab Põhja-Koreast vähe. Ajakirjandus on sellest riigist rääkinud eelkõige tuumarelva loomise valguses. Mõnda aega tagasi taganes Põhja-Korea tuumakokkuleppest. See šokeeris maailma ja tekitas ärevust, sest missugusele maailma kapitalistlikule riigile meeldiks, et punastel oleksid tuumarelvad käepärast.

Kõigest hoolimata tähistas Põhja-Korea Demokraatlik Rahvavabariik selle aasta 9. septembril oma kuuekümnendat aastapäeva. See väga militaristlik riik, kus ajateenistuse pikkus on 10 aastat, on vaieldamatult meie planeedi kõige suletum paik. Sealne kommunistlik diktatuur on oma olemuselt ainulaadne. Mõned nimetavad Põhja-Koread ka kommunismi reservaadiks.

Olematu kuritegevus ja tööpuudus

Rahvuslikult on Põhja-Korea äärmiselt homogeenne. Peale korealaste elab seal vaid vähesel hulgal hiinlasi ja jaapanlasi. Tööpuudus on olematu ja ka kuritegevus nullilähedane. Prostitutsiooni ja seksi pole, vähemalt ametlikult.
Samal ajal torkab silma majanduslik mahajäämus, mida kohalikud püüavad varjata suurte parkide, turistidele planeeritud marsruutide ja näitlike poodide-hotellide-restoranidega.

Põhja-Korea sattus tugevasse majanduslikku depressiooni pärast seda, kui seni vennasriigile igakülgset majanduslikku abi osutanud Nõukogude Liit lagunes. 1990. aastatest peale on Põhja-Korea olukord kehvemaks läinud. Ka tänavu on ÜRO valmis sellesse riiki toiduabi saatma. Eelmise aasta üleujutused ja niigi nigela saagi hävimine on Põhja-Koreale mõjunud laastavalt.

Muust maailmast on Põhja-Korea end isoleerinud. Tulemuseks on toiduainete, elektri ja mootorikütuse nappus. Tänavatel liiguvad vaid mõned vähesed sõidukid, traktoreid pole ning kõik põllumajandustööd tehakse loomade ja inimtöö jõul.

Elektripuudusest räägivad ka paljud satelliitfotod, kus Põhja-Korea koha peal on lihtsalt tume laik. Samal ajal kui naaberriikides näivad suuremad linnad eredate tähtedena.

Välismaailmaga suhtlemine on keelatud

Niisiis on Põhja-Korea eraldatud muust maailmast ja muu maailm on eraldatud Põhja-Koreast. Välisvaatlejate ja -ajakirjanike viibimine selles riigis on samamoodi keelatud, nagu on keelatud mobiiltelefonid ja turistide vaba liikumine. Seepärast ongi enamik Põhja-Korea elu-olu jäädvustavatest fotodest, mis maailmas levivad, kas sealse valitsuse poolt heaks kiidetud või koguni valitsusametnike endi tehtud.

Mobiiltelefonid peab ära andma juba riiki sisenemisel – need võetakse hoiule kogu Põhja-Koreas viibimise ajaks. Säärane protseduur toimub juba lennujaamas, kus telefonid pannakse väikesse kotti ja viiakse ära ning turistile väljastatakse riisipaberist kviitung.

Mobiiltelefon tagastatakse vahetult enne tagasilendu. Mingisugust roaming-teenust selles riigis muidugi mõista pole. Kui aga püüda käsitsi võrku valida, pakub telefon operaatorit PRK 03. See tähendab, et Põhja-Koreas mobiilside küll on, kuid tavainimeste jaoks pole see kättesaadav, sest neil puuduvad telefonid.

Tõsi, riiki võib vabalt sisse tuua nii sülearvuteid kui ka fotoaparaate. Kuid kõik kohapeal tehtud fotod vaadatakse enne lahkumist üle. Internetti Põhja-Koreas pole, on vaid intranet. Arvuteid võib näha vaid passikontrollis, hotellides ja näitlikus Põhja-Korea elumajas, mida turistidele lahkelt demonstreeritakse.

Säärane näitlik Põhja-Korea elamu on kui muuseum. Seal ei ela tegelikult kedagi. Kuid võõrastele näitamiseks on põhjakorealastel varuks üht-teist veelgi – nii näiteks peaksid riigi majandusedust turistile kõnelema poed, kust saab osta aegunud või siis tähtaja “parim enne” ületanud Snickers šokolaadi ja Sprite’i. Samalaadset propagandistlikku ülesannet täidavad ka söögikohad, kuhu ühegi kohaliku jalg pole ealeski astunud.

Tähtis on väline mulje

Põhja-Koreasse saabumise esimesest hetkest peale on igal välismaalasel oma autojuht ja giid.

Ringi tohib liikuda vaid nende saatel. Omavoliline hotellist lahkumine on rangelt keelatud, mistõttu ei tule väike õhtune jalutuskäik kõne allagi.
Nagu eelpool öeldud, on riigis viibiva välisturisti marsruut eelnevalt hoolikalt läbi mõeldud ja paika pandud. Kui lõunasöök on planeeritud linnas, siis toimub see sellises kohas, kus te tõelist linnapilti ei näe. Näha saab vaid massiivset aeda, rohelist muru, mägesid.

Säärase lausa paranoilise käitumise põhjuseks on, et võõrustajad on tõsiselt mures mulje pärast, mis väliskülalistele nende riigist jääb. Reaalse Põhja-Koreaga pole sellel muljel mingit pistmist!

Totaalne kontroll

Põhjakorealased ei pääse kunagi välismaale, ehkki varem, kui maailm oli “punasem”, toimusid üliõpilaste vahetused Hiina ja Nõukogude Liiduga. Nüüdseks on ka need vähesed kontaktid lõppenud. Piiri taha pääsevad vaid eliidi esindajad, aga ka need mitte just eriti tihti.

Kõik ühiskonnaelu valdkonnad on Põhja-Koreas range riikliku kontrolli all. Olgu see siis majandus, kultuur või sport. Esimesest klassist peale lahendavad väikesed lapsed propagandistliku sisuga ülesandeid. Üks näide: “Kolm Põhja-Korea Demokraatliku Rahvavabariigi sõdurit tapsid 30 Ameerika sõdurit. Mitu Ameerika sõdurit hävitas üks meie sõdur?”

Pärast seda kui laps on hukkunud imperialistide arvu välja arvutanud, pakutakse talle järgmine ülesanne: “Meie suur juht Kim Ir Sen sai lapsepõlves üheksa õuna. Kolm õuna andis ta vanaisale, kolm vanaemale, ühe andis isale ja ühe emale. Mitu õuna ta ära andis ja kui palju jäi talle endale?”

Olen lugenud mitmeid reisikirju Põhja-Koreast. Üllatav on, et tänapäeva avatud ja üha rohkem globaliseeruvas maailmas on ikka veel piirkondi, kuhu kaasaja maailmale iseloomulikud saavutused pole jõudnud.

Samas on aga Põhja-Korea näide omamoodi huvitav ja selle riigi külastamine kindlasti väga õpetlik – kus veel oleks võimalik näha ehedal kujul aega, milles me ise elasime vaid kaks aastakümmet tagasi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 269 korda, sh täna 1)