Dolokivi on paremate aegade ootel

Dolokivi on paremate aegade ootel

SELLE MASINA HAMMASTELE DOLOMIIT MEELDIB: Poole miljoni krooni eest soetatud ja ise korda tehtud kivifreesi üle on Volli Saial põhjust uhkust tunda.

FIE Volli Sai Dolokivi ja OÜ Dolokivi on küll kaks erinevat nimetust, kuid samas ka lahutamatud. Dolomiiti kaevandab ja 20 ha suurust talu peab Volli FIE-na.

Tosinkonnast veisest on järele jäänud vaid kaks: lüpsilehm ja lihaveis. Peale selle mõned kitsed. PRIA toetust koguneb aasta peale paarituhande krooni ringis. Loomade lähitulevik on paraku lihakombinaat – pole enam mõtet, nagu PRIA-ga vaidlemiselgi…

OÜ Dolokivi, mille all kogu tootmine käib, on Vollil (67) poeg Peetriga kahasse.

Kooperatiivi Dolokivi, mis kogu ettevõtmise eelkäijaks, asutamisaeg oli 25. aprill 1989. Siis taotles Volli Kaarma kolhoosist ostetud talule kavandusloa.

Volli ajas aga asja edasi, et dolomiiti ka äriotstarbel kaevandada saaks ja kuigi tolleaegne seadus seda lubas, jooksid ametnikud Toompeal eest ära, et mehest lahti saada. Volli ei jätnud jonni ja lõpuks kandsid ponnistused vilja. “Kui karjäär välja mõõdeti, siis mõõdeti see mulle kui eraisikule ja ma olin Nõukogude Liidus esimene erakarjääri omanik,” on põline dolomiidimees jätkuvalt väge täis.

Esimene vabadussammas telliti Raplast

Vollil oli skulptorite hulgas palju tuttavaid, kellega koostöös oli valminud nii Maarjamäe, Tehumardi kui ka Kuressaare fašismiohvrite monument.
Vabadussõja sambaga Rap-las alustas juba 1988. aastal firma Redo, kus Volli töötas, kuid siis jäi see lõpetamata. Järgmise aasta maikuuks oli aga Jaan Koorti kunagi loodud ja Matti Variku taastatud sammas püsti, mis oligi esimene oma firmaga tehtud töö.

Et tellimusi tuli palju, värbas Volli tööle kõik, kes vähegi kivitööd tundsid. 1990. aastaks olid vabadussambad püsti Kullamaal, Amblas, Põltsamaal, Kadrinas. Hiljem tehti monumendid ka Laiusele ja Valjalga ning kokku tuli neid pea kümmekond. Volli möönab, et see töö mingit kasumit ei toonud, kuna kõik tehti korjandustest laekunud raha eest: “Kui saadi viis-kuus tuhat rubla kokku, oli hästi, aga see raha ei maksnud sel ajal ju absoluutselt mitte midagi.”

Edasi tulid Volli sõnul “krõbedamad” tööd, mis end juba ära hakkasid tasuma: Haapsalusse Cyrillus Kreegi monument ja stalinismi ohvrite mälestusmärk Rakverre.

Maikuus 1992 alustas Volli praeguse tööstushoone ehitamisega, mille karp KEK-i lagunemise järel tööta jäänud meeste abiga aastaga püsti pandi. Volli sõnul on see karbiks jäänud siiani. Hoonet pole ametlikult vastu võetud siiani, kuna eterniidi asemele ette nähtud plekk-katuse jaoks pole raha jätkunud.

Kui 1992. aastal Eesti kroon käibele tuli, oli Volli rahast lage. “1500 rubla, mis ära vahetati, selle ma laenasin ämma käest!” naerab Volli aegu, kui rublal enam mingit väärtust polnud ja klient maja soklikivide eest 55 000 kilekotti pandud pisikestes kupüürides kohale tõi ning ülelugemiseks lauale raputas.

1993. aasta jaanuaris paigaldati praegusse tootmishoonesse esimene freespink. Kuna traktoreid-tõstukeid kooperatiivile tol ajal ei müüdud, õnnestus Vollil need soetada Kaar-ma kolhoosi kaudu.

Tema firma tehtud renoveerimistööde nimekirja kuuluvad Esna kabel, Eesti Panga hoone, Endine EPA hoone Tartus, Kuressaare Linnateater, Kudjape kalmistu kabel, hoone Pädaste mõisas, Tartu kaitsekolledži fassaadi taastasime, Tallinnas Estonia puiesteel asuva raamatukogu iluvaasid, Eesti Nukuteatri iluvaasid ja karniisid jpm.

Aastail 1993–94 oldi restaureerimistöödel Rootsis, kuni kohalikud firmad saarlased sealt lõpuks kiivusest ajendatuna välja puksisid. Örebro tehnikakooli, mis suurem kui Kuressaare loss, restaureerimiseks oli linnavalitsus ette näinud 5 miljonit Rootsi krooni. Töö käigus tulnuks välja vahetada tuhandeid meetreid karniisi.

Rootslastest vahendajad pakkusid Vollile alltöövõttu, mis oleks tähendanud maksimaalselt vaid poolt miljonit krooni. Estonia huku ja viisaprobleemide tõttu see ettevõtmine nurjuski. 2000. aastal tuli Vollile vanalt Rootsi tuttavalt uueks aastaks kaart: “Tehnikakool on ikka restaureerimata – kui võtaks asja nüüd käsile…”
Mitmeid töid tegi Volli Sai ka Soome.

Keskmine palk 10 000 krooni kuus

Töötajaid on koos Volli ja Peetriga seitse: kolm meest töötavad pidevalt mandril, kaks kohapeal. Peale nende on veel raamatupidaja.
Töötasu on aga vähenenud mõne tuhande krooni võrra ja Volli ei varja, et seda tuleb aasta lõpuks võib-olla miinimumini kärpida.

Väiksemate firmadega tehakse koostööd, suurematega nagu Saare Dolomiit, Saaremaa Kivitööstus ja Haakeri on Volli sunnitud arvestama, sest alltöövõtjana sõltub Dolokivi käekäik paljuski neist. Näiteks karjäärilõikamismasinaid Dolokivil endal pole, neid tuleb rentida.

FIE käibest pole Volli sõnul mõtet rääkidagi: kui saab aastas müüa ühe looma, toob see sisse kümmekond tuhat krooni. Ka kaevandamine ei too praktiliselt midagi sisse: “See 100 kanti mahtu on niivõrd väike, et kui ma seda nii palju saan müüa, et riigile ressursimaksu, mis on 29 krooni kantmeetri pealt, makstud saan, siis on hästi,” räägib Volli. Parematel aastatel ulatus kaevandamise maht aga kuni 300 kantmeetrini aastas.

Viimased paar aastat on dolomiidi tootmisele edukad olnud – see võimaldas ka mõne masina juurde osta. Eelmise aasta käive ulatus pea 1,5 miljoni kroonini. Kasumit tuli ca 600 000. Nüüd aga vähenevad tellimused pidevalt. Ehitusfirmad küll tellivad, aga tihtipeale see tellimuseks jääbki.

Seetõttu oli Volli sunnitud kehtestama kolmandiku ulatuses ettemaksu ja enne, kui raha laekunud pole, tööga ei alustata. Kindlateks firmadeks, kes alati ära maksavad, nimetab Volli Muhrot ja Kehtet.

Selle aasta kohta toob Volli näite: 15. juunil tellitud töö tehti kuu lõpuks valmis, järgmise hinnapakkumiseni läks aega kuni 16. septembrini…
Seetõttu ehitavad Dolokivi töömehed kevadest saadik mandril angaare ja kütusehoidlaid ning valavad jõukatele talunikele vundamente. Protsentuaalselt on ehituse ja dolomiidi suhe 80:20.

Kuid ka ehitustöö tõmbub koomale. “Praegu on üks kamin tellitud, üks talumees tahtis ukse lävekivi saada. Küsid selle eest 1500 krooni, käibemaks juurde – selle rahaga ei püsi toores enam,” võtab Volli hetkeolukorra kokku. Ka riigihankeid enam ei tule.


President Ulmanis ja 500 000 krooni

Kõige uhkemaks tööks peab Volli Sai Cèsisesse ehitatud võidusammast, mis avati Läti Vabariigi aastapäeval 18. novembril 1998. aastal.

Võidusamba maksumus oli 700 000 krooni ja see valmis Eesti ja Läti ühistööna. Töid Lätis juhatas Volli oma meestega, raiuti välja ka tuleleegid.
Siit veeti lõunanaabrite juurde 130 tonni dolomiiti. Novembriks sai sammas valmis ja Eesti riik maksis oma osa, 200 000 krooni, kohe ära. Lätist aga ei tulnud sentigi.

Tolleaegse Läti presidendi Ulmanise vastuvõtul tänas riigipea asjaosalisi, küsides, kas ise olete rahul, et sellise töö tehtud saite? Volli vastas presidendile: “Ma oleks väga rahul, kui oleks selle eest kopika raha ka saanud.”

“Kàrlis Ulmanis kutsus kohe meie mõistes maavanema enda juurde, pärides, et miks pole raha makstud. See põrutas vanale kohe vastu, et Läti riik pole ju pennigi andnud, kust ma selle võtan. Ulmanis lubas asjaga tegeleda ja nädala aja pärast tuli raha pataki mu arvele,” muheleb Volli, kel pealehakkamisest ja julgusest pole kunagi puudu tulnud.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 341 korda, sh täna 1)