Saaremaa tuletõrje läbi aegade (1)

Saaremaa tuletõrje läbi aegade

MEESKOND: Tulekustutajad koos Saaremaa esimese tuletõrjeautoga Kuressaare pritsumaja ees. Foto on tehtud tõenäoliselt 1929.

Saaremaa päästeosakonna juhataja Margus Lindmäe on uurinud tuletõrje arengulugu Saaremaal. Abiks olid A. Welweti 1927. aastal koostatud raamat “Kuressaare Wabatahtlik Tuletõrje Ühing 1867–1927” ning tuletõrje ajaloo ja -tehnika uurija Heikki Perli ja vanade tuletõrjujate meenutused, kuidas omal ajal tulekahjusid kustutamas käidi.

Organiseeritud tuletõrje aastapäeva peetakse Eestis 7. septembril, sest just sel kuupäeval 1919. aastal toimus esimene Eesti üleriiklik tuletõrjekongress, kus osalesid vabatahtlikud tuletõrjeseltsid. Kongressil asutati Üleriikline Tuletõrje Liit, millega pandi alus tänasele päästeteenistusele.

Vabatahtlikke tuletõrjekomandosid moodustati Eestimaal aga juba keskajal. Esimene vabatahtlik päästekomando Eestis ja ka kogu Tsaari-Venemaal oli 1788. aastal asutatud Mustpeade vennaskonna tuletõrjekomando. Vajaduse tuletõrje järele tingisid linnades puhkenud suured tulekahjud, mille käigus pahatihti suur osa linnast maha põles. Möödunud sajandi alguseks oli pea igas külas oma vabatahtlik tuletõrjeselts.

Saaremaal tekkisid hiljem

Kui esimene linna kutseline tuletõrjeformeering Eestis loodi 1917. aastal Tartus ja 1937. aastal ka paljudes maakonnakeskustes, siis Saaremaal moodustati kutseline tuletõrjekomando alles 1980-ndatel aastatel. Enne seda tegutses Saaremaal vabatahtlik tuletõrje, mille täienduseks oli ööpäevane valve Orissaares ja Kingissepas (nüüd Kuressaare).

Ööpäevaringses valves olid küll palgalised tuletõrjeautojuhid, kuid tulekustutustööde tegemiseks saadeti ööpäeva kaupa valvesse mehi, vahel ka naisi, kohalikest asutustest.

Sellise töökorralduse aluseks oli partei rajoonikomitee otsus. Kingissepas valves olnud tuletõrjujatel oli ülesandeks vastata ka häiretelefonile 01 helistajatele.

Sireen kesklinna tornist

Kuna tegu oli siiski vabatahtliku tuletõrjega, kutsuti tulekahju korral lisaks valves olnud inimestele vabatahtlikke appi veel juurdegi. Vabatahtlike kokkukutsumiseks anti tornist sireeni. Sireeni peale juhuslike vabatahtlike kiire kogunemine hakkas ajapikku vähenema, saavutades madalpunkti seitsmekümnendate aastate lõpuks.

Samuti vähenes ka asutuste huvi saata oma töötajaid tuletõrjevalvesse. Tõenäoliselt oli just vabatahtlike nappus ajendiks, miks 1980. aastatel langetati otsus ka Saaremaal kutseline tuletõrjekomando moodustada.

Oli aeg, kus tuletõrjet ei eksisteerinud

Tuld on läbi aegade kasutatud soojuse ja valguse saamiseks. Muidugi oli tuli vajalik ka toiduvalmistamiseks.
Kuid koos tule kasutuselevõtuga ilmnes kohe ka tõsine probleem – aeg-ajalt muutus see loodusnähtus kasutaja vaenlaseks ja hakkas tema vastu töötama, muutes tuhaks inimeste eluasemed ja muu vara, mis juhtus ette jääma. Ajaloos on olnud ka aegu, mil abi polnud kusagilt tulemas, sest tuletõrjet lihtsalt ei eksisteerinud.

Karmimad tulekahjud Kuressaares:
• 1565. a, Rootsi sõjaväe sõjategevuse tagajärjel;
• 1575. a, ilutulestiku tagajärjel;
• 1710 a, (Põhjasõda);
• 1746. a;
• 1748. a.

Kõik need tulekahjud olid väga laiaulatuslikud ja tolleaegsele Kuressaarele äärmiselt laastavad. Nendes suurtes tulekahjudes hävis iga kord rohkem kui pool linna.

Vabatahtlike ühingu teke

Kuressaare Vabatahtlik Tuletõrje Ühing moodustati 12. novembril 1867. aastal. Ühingu loomise eestvedajaks oli bürgermeister ja hilisem linnapea Hugo Van der Borg*.

Algaastail olid ühingu liikmed enamasti jõukama rahva seast.
Põhiliselt sakslased, kuid oli ka juute ning isegi üks poolakas ja prantslane. Eestlasi oli vähe. Kuna aga vabatahtlike komando päämees Jean Baptiste Holzmayer oli väga nõudlik mees, lahkusid paljud ning järele jäi vaid lihtrahvas.
Seejärel oli ühing kaks-kolm aastat isegi varjusurmas.

Eestlaste tähtsuse tõus

Eestlaste osakaal ühingus suurenes hüppeliselt 1895. aastal ning pärast seda oli põlisrahvas juba enamuses.
Sellele vaatamata oli ühingu töökeeleks veel pikki aastaid saksa keel, sest ühingu tookordne esimees Carl Wilde ja päämees Alexander Berg eesti keelt ei osanud.

Alles nende meeste lahkumise järel sai töökeeleks eesti keel – see oli alates 1920. aastast.

Pritsukuurist pritsumajani

Esimese pritsukuuri sai Kuressaare linn aasta pärast vabatahtliku tuletõrjeühingu moodustamist, see oli 1868. aastal. Hiljem, 1882. aastal, ehitati hoonele veel ka torn peale.

Kuid juba 1909. aastal hinnati ainelist olukorda niivõrd heaks, et samale kohale (s.o Kuressaare kesklinna) otsustati ehitada uus pritsumaja. Maja pidulik avamine leidis aset 96 aastat tagasi, 1912. aasta 18. novembril.
Tulekahjust teavitamiseks on kasutatud läbi aegade palju erinevaid vahendeid: trummid, pasunad, udupasunad, viled, vabrikuviled, tulekahju kellad ja sarved.

Meeskonna kokkukutsumiseks muretseti häirekell, mis paigaldati raekoja torni. Samuti riputati torni laternad, mis tuleõnnetuse puhul süüdati ning igasse linna ossa ära paistsid.

Pritsukuuri torni valmimisel 1882. aastal paigaldati kell raekoja tornist pritsukuuri torni ümber.
Uus torn oli kõrgem ja kell kostis kaugemale. 1927. aastal on mainitud, et viimasel aastatel on tulekahjust teatamiseks ja tuletõrje häireks ära kasutatud telefonivõrku. Saaremaa esimeseks tuletõrje telefoninumbriks oli 23.

(jätkub)

Margus Lindmäe

*Hugo Van der Borg – Kuressaare linnapea 22. aprill 1879 – 4. juuli 1885 (vkj).
Sündis 27. dets 1825 Tartu ülikooli sündiku Carl Van der Borgi pojana; ema Caroline (sünd Hoffmann).
Õppis Tartu gümnaasiumis ja aastail 1846–50 ülikooli filosoofiateaduskonnas (lõpetas 1854. a).
Oli aastail 1856–58 Viljandi kihelkonnakohtu adjunkt, 1858–59 Kuressaare raehärra ja kohtufoogt, 1859–85 justiitsbürgermeister, alates 1879. a ühtlasi linnapea.
1861. a oli ta linnapargi rajamise peamisi initsiaatoreid. Suri 4. juulil 1885 Kuressaares ja on maetud Kudjape kalmistule.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 413 korda, sh täna 1)