Loodushetk: Jõulukaktus on pärit vihmametsadest

Loodushetk: Jõulukaktus on pärit vihmametsadest

 

Kaktuselised (Cactaceae) on omapärane sukulentide sugukond ligikaudu 2000 liigiga, mis on looduses levinud põhiliselt Ameerikas. Kaktusi tunneme eelkõige kui kõrbetaimi, mille enamikul liikidel on lehed muundunud asteldeks ja karvakesteks.

Selliste kohastumiste abil suudavad kaktused kuivas keskkonnas vastu pidada. Muundunud on ka varred, vastavalt muundunud varre kujule eristatakse kümmekond gruppi.

Lüliliste lehterjate vartega lülikaktuste gruppi kuuluvad jõulukaktused, fotol (Schlumbergera truncata syn. Zygocactus truncatus) on hoopis Brasiilia troopilistest vihmametsadest pärit epifüüdid, s.o puude pealistaimed.

Neil puuduvad looduslikud vahendid kaitsmaks oma varsi ülekuumenemise eest, suure õhuniiskuse tõttu looduslikus keskkonnas pole neil vaja vett kokku hoida nagu kõrbekaktustel. Väikese põõsa rikkalikult harunenud vartel hulganisti leiduvad õhujuurekesed on kohastunud õhust niiskuse püüdmiseks.

Jõulukaktuste eksootilised lillakaspunased õied kahe ringi tagasikeerdunud kroonlehtede ja etteulatuva emakaga paiknevad 1–2 kaupa varrelülide tippudes. Jõulukaktused õitsevad hilissügisel ja talvel, mistõttu nad on meie laiuskraadidel hinnatud toalilled. Toas kasvatatakse tegelikult küll jõulukaktuse hübriide, mis õitsevad rikkalikumalt, värvikirevamalt ja ka eriaegadel.

Kõige levinumad on erelillad õied, aga värvus võib varieeruda oranžist sirelilillani, on ka valgeõielisi jõulukaktusi. Väljaspool õitseaega pole nad väga ilusad, kuid pika ooteaja korvab rikkalik õitsemine, mis järgneb õigele hooldamisele.

Kasvatamise kohta saab juhiseid toalillede raamatutest. Jõulukaktusele ei meeldi pungade moodustamise ajal uuest suunast tuleva valguse poole ümber orienteerida, mis tähendab, et kui jõulukaktuse õiepungad on tekkinud, ei tohiks taime enam liigutada. Hea hoolduse korral võib taim elada üle kümne aasta, nagu rääkis mulle üks hea tuttav.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 288 korda, sh täna 1)