Ernesaksa vaimuga mees

Ernesaksa vaimuga mees

DIRIGENT: Tiit oli üks neist, kellest Ernesaks tahtis välja koolitada koorijuhti. Ja koorijuht temast saigi. Pildil on Köster ühendkoori ees 1998.a.meeskooride laulupäeval Kuressaares.

Õigesti arvasid need, kes tundsid pildilt ära Tiit Kösteri (69). Laulu- ja muusikamehe, kes oli 13 aastat Kuressaare muusikakooli direktor ja kelle taktikepi all on Saaremaa mehed koorilaulu harrastanud pea kakskümmend aastat. Selle krooniks SÜM-ile I koht tänavusel Gustav Ernesaksa 100. sünniaastapäevale pühendatud võistulaulmisel C-kategoorias.

Autoomanikuks lapsena

Esimesed mälestused on Tiidul Mustjalast Saatu talu õuest. “Mul on selgesti meeles, et mängisime naabritüdrukutega kastanimunadest tehtud lehmade ja hobustega. Olime pikali maas ning imetlesime valgeid pilvi peakohal. Need olid nii isemoodi, hõljuvad…” Tiit arvab, et oli siis vast kolme-neljane.

Tiidu isa oli hukatud Kuressaare lossihoovis. Isa oli olnud Torgus vallavanem, kuulunud Kaitseliitu ja juhatanud kohalikku puhkpilliorkestrit. Seega intelligent ja töörahva vaenlane!

Kui õpetajast ema sai korteri Mustjala koolimaja teisel korrusel, oli see väikesele poisile põnev ja huvitav aeg. “Polnud ju vaja õueriideid selga panna, muudkui mine alumisele korrusele ja kohe koolitundi!” meenub Tiidule see tollane mõnutunne.

Mustjalas oli Tiit-poiss igati tehtud mees, sest tal oli oma auto! “Poistega ise töötoas meisterdasime. Puust, rattad all ja puha… See oli nii suur, et ise sai kabiini sisse pugeda ka. Mäletan, et poisid lükkasid sõiduriista mäe otsa ja sealt alla sõita oli oi kui uhke!”

Aga autoga juhtunud õnnetus – ühel öösel olid kitsed kotiriidest kabiini nahka pannud. See oli hirmus asi. Kui Tiit Mustjalast ära kolis, kinkis ta oma auto heale sõbrale. Ja tänase päevani, kui sõber linna peal vastu tuleb, tuletab Tiit talle meelde, et “mees, sa oled mulle kõvasti võlgu, ma kinkisin sulle ju auto!”

Tiit oli kümnene, kui perel tuli Mustjalast ära kolida. Emale öeldi õpetajakoht üles, sest ka tema osutus ideoloogiliselt kõlbmatuks – mees hukatud rahvavaenlasena, isa pidas preestriametit.

See vana pianiino

Mustjalas Saatu talus oli üks vana pianiino ja seda klimberdas väike poiss kõvasti. Küllap sealt vanematele see mõte pähe tuli, et poiss võiks muusikakooli minna. 1950. aastal avati Kuressaares muusikakool ja Tiit Köster asus viiulit õppima. Hiljem läks klaverile üle.

Sellest ajast meenub mehele üks kummaline esinemine vanas Kuressaare kultuurimajas: “Ootasin lava taga oma esinemiskorda. Ma ei tea, ju ma seal veidi nihelesin ja järsku sattusid mu näpud katmata elektripistikusse… Sain kõvasti särtsu, värisesin üle kere tükk aega, aga kohe tuli lavale minna ja hakata viiulit mängima. Ära ma selle etteaste ikka tegin.”

See vana salongipianiino on kolinud koos Tiiduga mitmeid kordi. On teine küll vana ja väsinud, aga tal on oma kindel koht Tiidu ja tema pere elus. Praegu on selle kõige agaram kasutaja Tiidu kaheaastane pojatütar ja vanaisa loodab, et sealt tuleb perre ehk ometi jälle üks muusik. Tiidu oma pojad on paraku mõlemad ehitusmehed.

Õppinud muusikaõpetajaks

Tallinna pedagoogilise instituudi laulu- ja muusikaosakonnas sai Tiit Köster eluks esimesed väärtuslikud õpetused ja tutvused. Koorijuhtimise õpetaja oli Riho Päts, viiulit õpetas Hugo Schütz. Instituudis oli oma sümfooniaorkester, tegutses mitu koori.

Tiit mängis populaarses tantsuorkestris Ratex, kus solistiks oli Saaremaa tüdruk Tiiu Varik. Bändiga tehti pikki kontsertmatku Baltimaadest kuni Gruusiani välja, võimenduseks kolm õmblusmasinakohvri suurust kastikest, aga kuulamas terve Vilniuse lauluväljaku täis rahvast.

Pärast kõrgkooli pidas noor mees kolm aastat pedagoogiametit Kehra keskkoolis, siis alustas laulumehekarjääri RAM-is.

23 aastat RAM-is

RAM-is laulis Tiit Köster 23 aastat. Seda aega peab mees oma elu üheks huvitavamaks ja kaunimaks perioodiks. “Tegelikult tahtsin ma ise ka koorijuht olla, mulle see amet meeldis. Juhatasin tol ajal juba paari koori, üks Kehras ja teine Tallinnas. RAM-is lauldes sain ise tunduvalt targemaks, sest kõik tolleaegsed tuntud dirigendid käisid koori juhatamas. Seal sai näha, kuidas seda tööd teha tuleb.”

Kõik need aastad oli koori eesotsas Gustav Ernesaks. “Tema oli tõepoolest üks SUUR INIMENE, ülimalt emotsionaalne. Ernesaksa oli huvitav jälgida, sest kogu tema hing, miimika, kaasaelamine toetas laulu olemust…”

Tiidule meenub Tubina ballaad “Kaks saar-last”, mis räägib kahest röövlist. “Millise miimikaga Ernesaks seda juhatas! Kord oli ta peitunud nurga taha, siis klaveri alla. Ta mängis ise neid röövleid ja koor lihtsalt pidi tema emotsioonidaga kaasa minema.”

Tiit oli üks neid, kellest Ernesaks tahtis välja koolitada dirigenti. “Ta andis meile eratunde, kutsus konservatooriumisse oma tundidesse. Olime kõik korraga klassis ja siis me seal ees vehkisime,” meenutab Tiit.

Reisid ja kontserdid

RAM-i kontsertreisid on Tiit Kösteri viinud paljudesse maailma maadesse, rääkimata suurest ja laiast Venemaast kuni Vladivostokini välja. Siberi linnades oli Eesti laulumeestel suur menu, sest kuulutustel oli kirjas – 100 meest laval! Ja pealegi veel estonetsid! See oli naiste jaoks piisav ahvatlus. Polnud mingi probleem suuri tuhandeseid saale täis saada.

Tiit, tõsine ja korralik mees, ütleb, et ega temaga reisidel suurt midagi hullu ja põnevat juhtunud. Mäletab aga üht kontserti Saksamaal ühes suures kirikus, kus RAM laulis Brahmsi hällilaulu “Uinu vaikselt, mu lind”.

“Lõpus terve koor vaikselt ümiseb. Järsku käis üks suur mürtsatus ja tagumised kaks rida oli pildilt kadunud. Poodium kukkus kokku. Olime seal all ja ümisesime edasi…”
Tiit laulis ka RAM-i kuulsas kvartetis koos Alango, Metsalu ja Jaansaluga.

Taas kodusaarel

1989. aastal sai Tiit Köstrist Kuressaare muusikakooli direktor. Kohe samal aastal andis Harri Kuusk talle üle ka SÜM-i, kus tol ajal laulis 70 meest. Tänaseks on koori jäänud 23 lauljat ja uuest aastast loovutab Tiit peadirigendi austava tiitli Mari Ausmehele.

“Omal ajal võeti koori poisse, kes vaid tahtsid laulda. Polnud oluline, et nad ka laulda oskaksid,” märgib koorijuht. “Nüüd oleme rohkem rõhunud kvaliteedile.” See suund on end õigustanud, sest just äsja tuli SÜM Gustav Ernesaksa 100. sünniaastapäevale pühendatud võistulaulmisel oma kategoorias võitjaks.

Kodusaar on Tiit Kösteri koorijuhitööd tunnustanud Hendrik Krummi preemiaga, tänavu pälvis ta ka Gustav Ernesaksa nimelise stipendiumi. See on suur tunnustus ja selle üle on Tiidul, kes ise peab end üheks Ernesaksa vaimuga meheks, tõesti hea meel. On see ju lõpuks tunnustus tema elutöö eest.


LUGEJAMÄNG läheb edasi

Neid, kes tundsid pildilt ära Tiit Kösteri, oli õige vähe. Õigesti vastanute vahel loosis fortuuna välja võitja, kelleks osutus Jaan Jalakas. Temale kuulub CD-plaat “Niki – äike-päike” Plaadi saab kätte toimetuse kuulutusteosakonnast.

Ja siinkohal uus pilt. Kes on see 4-aastane tüdruk, kellest kunstnik on joonistanud portree ja kellest teeme juttu järgmine kord?
Õiged vastused palume saata aili.kokk@omasaar või tuua toimetusse Tallinna 9.

Õigesti vastanute vahel loosime välja CD-plaadi “Sulev Mägi 21 lõõtspillilugu” sarjast “Saaremaa rahvamuusikud”.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 180 korda, sh täna 1)