Küünlaleek kalmukünkal ühendab surnuid ja elavaid (5)

Küünlaleek kalmukünkal ühendab surnuid ja elavaid

JÕULUDE AJAL JA AASTAVAHETUSEL ON SIIN IMELINE OLLA: Kudjape kalmistuvahid Marika Jürisson (vasakul) ja Helju Kaal tunnevad, et haudadel süüdatud küünlad soojendavad ka inimhingi.

Kudjape kalmistu autoparklates pole jõululaupäeva pärastlõunal ühtegi vaba kohta. Õnneks saab sõiduki teeveerde sättida. Kalmuaed särab juba küünlatuledes. Jalgradadel astuvad vastu tuttavad inimesed. Jõulueelses rutus oleme aja maha võtnud ja leidnud mahti surnuaiale tulla.

Nii on see ikka olnud. Eestlased peavad oma esivanemate mälestust kalliks. Kalmul küünla süütamine annab sellest tunnistust. Vilkuvad tulukesed õhtuhämaruses või ööpimeduses on märguandeks siit ilmast lahkunutele, teatamaks, et me neist hoolime.

Vaatepilt tuledesäras surnuaiast on lummav. Kas näevad seda vaid elavad? Tahaksime nii väga loota, et tolle paiga vaim teeb selle märgatavaks ka lahkunutele.

Kudjape kalmistuvahile Marika Jürissonile on tema töökoht just niisugustel päevadel ja õhtutundidel pakkunud kordumatuid elamusi.
“Haudadel süüdatakse mitu küünalt. Tulevad lahkunu lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed, sugulased ning sõbrad. Ja need värvid! Nüüdsel ajal näeb ka rohelisi, punaseid ja teistes värvides küünlaleeke.

Suured küünlad põlevad siin neli-viis päeva jutti. Jõululaupäeval, esimesel ja teisel pühal on paljud hauad tuledes,” räägib tänavu parima heakorratöötaja tiitli pälvinud kalmistuvaht Marika Jürisson.

Omal ajal Eesti Põllumajanduse Akadeemia lõpetanud zootehnik sattus kalmistuvahiks ligi tosin aastat tagasi. Erialane töö kalakasvanduses firma uute peremeeste käe all sai otsa.

Kalmistu vaikelusse tööle tulles tundis ülikoolis õppimise ajal suurlinnaski elanud saarlanna, et selle koha vaim on teda otsekui valinud. Töö hakkas suhtlemisaltile naisele kohe meeldima. Surnuaias omaste haudadel käivate inimestega sai vastne surnuaiavaht kohe kontakti.

Teisipäevahommikusel kokkusaamisel üllatas Marika Jürisson lehemeestki, ulatades oma tähelepanekud must-valgele kirjapanduna.

Kalmistul on talvel vaikelu

“Hommikul tööle tulles vaatan, kellel on eelmisel õhtul külas käidud. Külaeluga võrreldes võiks öelda – selles peres suits korstnas, järelikult majas on elu. Siin annab küünlaleek tunnistust, et elavad pole surnuid unustanud. Küünlad annavad sellise sooja tunde, eriti kui need on süüdatud sammaldunud haudadel kalmistu muinsuskaitse all olevas vanas osas. Need hauad on surnuaiavahtide hooldada.

Meeldiva üllatusena tuleb meelde üks sügisene hommik lehekoristuse aegu, mil leidsin ühelt taoliselt haualt kilesse pakitud kirja, milles tänati tundmatut haua korrastajat.

Tean inimesi, kes käivad oma lähedaste haudade juures väga sageli. Nemad on ka kalmistuvahtide tööde-tegemistega väga kursis. Need on inimesed, kes meie tööd märkavad. Mandrilt tulnud külastajailegi on meie kalmistu väga meeldinud.

Olen siia kutsunud oma sõprugi ja näidanud neile Euroopa ühte ainulaadsemat kalmistut, seda just krüpthaudade ehk kamberhaudade poolest. Tähelepanu väärivad on kohalike seppade valmistatud raudaiad ja -ristid.

Kalmistul algab tõeline valguse pidu, kui seda tohib nii nimetada, just kõige pimedamal ajal – novembris ja detsembris. Hingedepäev, jõululaupäev ja vana-aastaõhtu on selle kulminatsiooniks. Neil päevil saab kalmistutel tasuta elamuse kallist piletiraha kulutamata.

Sõitsime abikaasaga hingedepäeval läbi üheksa kalmistut, et teada saada, kuidas mujal surnuaiad välja näevad. Mulle see nii väga meeldib. Ei tea, miks? Kas sellepärast, et nii kaua olen siin töötanud või sellepärast, et pidin nii noores eas surmaga kokku puutuma, mattes oma kahekuuse tütrekese.

Käiakse järjest rohkem

Ka noored käivad. Tihti otsitakse oma ristiema, hoidjatädi või lihtsalt hea tuttava hauda. See loob hea tunde, kui ka unustatud haud saab lillekimbu või küünla.

Üldiselt on inimesed püüdnud surnuaiatöötajaid oma pisaratest säästa, teades, et me puutume kurbade asjadega iga päev kokku. Juhtub ka erandeid. Kümmekond aastat tagasi istusin pärast tööaega ühe inimesega veel kaks tundi surnuaias. Tal oli nii väga lohutajat vaja… Eks teinekord tuleb ka sõnadest ja oskustest puudu. Kalmistulgi kehtib tõde – kuula inimene ära. Rääkijal hakkab kergem.

Inimesed on ju nii erinevad. Mõned tegutsevad haudade juures tunde. Need hauad on ka alati korras. Samas on minu ees ka vabandatud, et pole aega hauda korda teha. Siis mõtlen, et kumma ema siin mulla all on, kas minu või tema.

Kalmistul tunnen, et minu süda on rahul. Kudjape surnuaed oleks nagu minu oma. Kui inimene on oma murega siia jõudnud, siis teen kõik, et ta ei peaks närveerima. See, mis minule näib loomulikuna, on lahkunu omastele tihti suureks mureks.

Inimesed tulevad surnuaeda heade kavatsustega. Olen õnnelik, kui saan neid ühes või teises asjas aidata. Vahel on juhtunud nii, et otsime mõnda hauda – no ei leia. Aga kui inimene on just ära läinud, siis vaatab otsitav nimi hauaplaadilt mulle vastu. Selleks korraks poeb kahjutunne südamesse, aga samas ka teadmine, et järgmine kord saan teda aidata.

Veel üks huvitav tähelepanek. Marutuuled ja tormid ei ole meie surnuaias erilist kahju tekitanud. 2005. aasta torm murdis siin umbes kaksteist puud, kusjuures kannatada said vaid paar hauatähist. Kõik puud langesid vahekäikudesse või suurematele teedele.

Viimati langes 40-sentimeetrise läbimõõduga kask täpselt poole meetri laiusesse vahesse, vigastamata sealjuures haruldasi muinsuskaitselise väärtusega sepiseid,” kirjutab Marika Jürisson.

Haudadele tuuakse ka lelusid ja pliiatseid

Tavaliselt tuuakse haudadele lilli, pärgi ja küünlaid. Mõnelgi haual võib aga näha väikesi mänguasju, pliiatseid või muid asju. “Komme tuuakse ka. Ilmselt oravad söövad need ära. Näeme, kuidas mingi aja jooksul need kommid on ära krõbistatud,” teab Marika surnuaiametsas elavate oravapoiste tempudestki rääkida.

Viimasel ajal on haudadele hakatud inglikujusid panema. Jõulude ajal tuuakse ka kuuski, nii ehetega kui ilma.
“Nostalgiat kutsub esile vanaaegne ehe. Kuusele pannakse tavalised klõpsuga küünlajalad. Mõni teeb samblast padja. Haudade kaunistamisel on inimesed väga leidlikud ja nutikad,” teavitab kalmistuvaht.

Marika Jürissoni sõnul on jõululaupäevane surnuaed õhtuhämaruses vahel nii rahvarohke, et tekib raskusi üksteisest möödumisega.
“Siia tulevad ka need, kellel ei olegi omakseid Kudjapele maetud. Nad tulevad elamuse pärast ja panevad küünla kas oma naabrite, töökaaslaste või lihtsalt tuttavate hauale.

Surnuaia teedel tuleb selline tunne, nagu liiguksid kusagil suurlinnas. Kõik väiksemad ja suuremad rajad on inimesi täis. Hämaruses paljud tervitavad. Kõiki ei tunne äragi. See tekitab sellise pühaliku tunde,” kirjeldab kalmistuvaht jõulumeeleolu.

Marika Jürissoni kalmuvahi ametiaja jooksul on Kudjapele maetud enam kui tuhat inimest. Kõigi lahkunute omastega on surnuaiavaht ametialaselt kokku puutunud. Töö on loonud uusi tutvusi.

“Kui inimesed surnuaiaväravast sisse astuvad ja mind siin luua või rehaga askeldamas näevad, siis tervitavad ja soovivad jõudu. Vaid üksikud ei tee väljagi. Sageli küsitakse meie käest nõu. Oleme viimased poolteist aastat Helju Kaaluga kahekesi seda ametit pidanud,” pajatab Marika Jürisson.

Mõlemale naisele meeldib surnuaiavahi amet. Nii nagu nad ise ütlevad: surnuid ei maksa karta, elavad inimesed võivad vahel ekstreemseid olukordi tekitada.

Satanistid surnuaias

Üks ekstreemne juhtum meenub Marikale nüüdki. “Ükskord tulime abikaasaga õhtul hilja surnuaeda, nii kella kaheksa või üheksa ajal. Vaatasin, et ühes kohas on tuled imelikul kõrgusel. Need ei saanud olla küünalde tuled. Ise ma läksin majja sisse, mul oli vaja siit midagi võtta.

Abikaasa läks siis vaatama, mis seal kabelite ees toimub. Pärast järgnesin ka mina talle. Ilmselt oli tegu satanistide kogunemisega. Minu abikaasa küsimusele, kes te olete, nad ei vastanud. Ütlesid, et lähevad kohe ära. Ja läksidki. Seljas olid neil tumedad riided. Kui me autoga ära sõitsime, siis nägin neid surnuaia väravas.

Ühel neist oli vikat seljas. Mingisugune üritus neil siin toimus. Midagi halba ei tehtud. Nendega kohtumisel mingisugust hirmu ei tekkinud. Oleksime tahtnud kogu nende rituaali näha. Pimedas olen aga surnuaias palju kordi käinud. Ma ei karda. Kõik nurgad on tuttavaks saanud,” annab kalmistuvaht ühest iseäralikust kohtumisest teada.

Helju Kaal on Kudjape kalmistul käinud 1955. aastast saadik, ajast, mil ta vanaisa maeti. “Kui ma pole nädalas siin käinud, siis tunnen, et midagi on puudu. Poolteist aastat olen siin seda ametit pidanud,” räägib 45 aastat väärtposti operaatorina ja teisteski ametites postimajas töötanud Helju Kaal.
 
Võõrad otsivad tuntud inimeste viimast puhkepaika

Marika Jürissoni käest on vahest kõige rohkem küsitud kirjaniku ja laulude looja Albert Uustulndi viimset puhkepaika. Ka soomlased on populaarse saarlase hauaplatsi asupaiga vastu huvi tundnud.

Kalmistuvahtides tekitas teatud elevust filmi “Kelgukoerad” salvestamine Kudjapel. “Kohtusime siin nii režissööri Raivo Maripuu kui ka näitlejatega. Iseenesest oli huvitav jälgida, kuidas üht põnevusfilmi tehakse. Filmi vaadates oli äratundmisrõõm suur, ikkagi meie tööpaigas tehtud,” teavitab Marika.

Saksa sõdurikalmistut külastavad igal aastal sinna maetud meeste sugulased.
“Üks hingeminev juhtum oli möödunud suvel. Siia tuli oma isa hauale üks enam kui seitsmekümne aastane mees. Meile ta ütles, et on täitnud ühe elu eesmärkidest, tulnud isa hauale.

Ta oli haua juures, läks siis värava juurde, tuli tagasi haua juurde ja nii käis edasi-tagasi neli-viis korda. Aina nuttis ja nuttis, ei suutnud ära minna. Püüdsin siis teda lohutada, küsisin laste järele, saavad ju nemad edaspidi siin käia. Selliseid hingeminevaid asju tuleb kalmistul ette. Need jäävad meelde,” meenutab Marika möödunudsuvist kohtumist.

Surnuaiavaht on märganud ka seda, kui sugulased ja sõbrad tulevad lahkunu hauale väikeseks söömaajaks. “Neil on kohv kaasas, võileivad ja ka mingi kangem kraam. Isegi pitse on haudadele jäetud. Vahel oleme haudade vahelt ka tühje pudeleid leidnud. Need korjame üles ja anname kalmistukülastajaile andeks,” räägib Marika igapäevatööst.

Kudjape kalmistu plaan ja maetute nimekiri internetis

Tehes enne kalmistuvahi juurde minekut kodutööd, avastasin internetist Kudjape kalmistu plaani ja maetute nimekirja. Marika Jürissoni sõnul on see tema abikaasa Aivo Jürissoni ettevõtmine. Tegelikult said Jürissonid selleks tõuke Riida Kase uurimistööst.

“Ajaloohuvilisena on Riida Kask teinud ära suure töö Kudjape surnuaia vanas osas maetute nimekirja koostamisel. Meie kasutada on viimaste aastakümnete žurnaalid, kus maetud isikute kohta täpsed andmed,” annab Marika Jürisson teada.

Koduleht ei ole veel täielikult valmis. Kas kõiki vajalikke andmeid üldse kokku saabki, seda ei oska Marika öelda. Üks on selge, Marika ja Aivo Jürisson on võtnud ette tänuväärse töö.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 290 korda, sh täna 1)