Õpetaja Männa – pea pool sajandit koolis

Õpetaja Männa – pea pool sajandit koolis

Teenelise õpetaja austav nimetus anti Vilve Männale 1989. aastal.

“Minu õpetajatöö alguses oli kombeks rääkida, et see on väga raske töö,” mõtiskleb tervelt 47 aastat oma elust koolis töötanud Vilve Männa (74). “Oma tööaastatel veendusin üha enam, et see töö ei ole mitte raske, vaid keeruline. Ja et seda keerulist tööd hästi teha, on vaja lapsi armastada.”

Isa esimese Eesti ettevõtlik ärimees

Vilve Männa sõnul oli tema isa Rein Pukspuu energiline ja ettevõtlik mees. “Tema oli esimese põlvkonna ärimehe musternäide. Alustas Singeri agendina, kogus raha, rajas oma töökoja, muretses suured generaatorid ja tõi Rapla ümbrusse elektri. Lõpuks oli tal oma rauatarvete äri.”

Vilve ema oli saanud hea hariduse, kuid kuna isa pidas tähtsamaks laste kasvatamist, siis oli ta kodune. Pukspuude peres oli neli last.
Punane võim tembeldas Pukspuud kulakuks ja kogu varandus natsionaliseeriti. 1944. a esimesel jõulupühal isa arreteeriti ja saadeti Patarei vanglasse ning sealt edasi Siberisse kurikuulsasse GULAG-i.

Imekombel jäi perekond küüditamata, kuid ka ema tembeldati kulakuks ning sunniti koos nelja lapsega kodust lahkuma. Nende kodus seadis end sisse sõjakomissariaat.

Lapsed laiali sugulaste juures

Lapsed jagati sugulaste vahel laiali, ema jäi aga veel pikkadeks aastateks hulkuma ühe juurest teise juurde ja katsetas mitmeid töid.

Vilve Männa on tänulik oma sugulastele ja ennekõike emale, kes vaatamata toonastele raskustele hindasid eelkõige haridust. Kõik neli last lõpetasid koolid ja omandasid hea hariduse. Vilve elas keskkooli ajal tädi juures Tallinnas, õppis sealses 7. keskkoolis.

Ta mäletab, et kirjutas mitu korda isale kavatsusest kool pooleli jätta ja tööle minna. Mõtles minna kokaks, et saaks kõhu korralikult täis. Isa kirjutas vastu: ära jäta kooli pooleli!

Pärast keskkooli lõpetamist mõtles 17-aastane Vilve kohe kooli tööle jääda. Siis aga keelitas klassijuhataja teda edasi õppima: “Laps, sa oled kooli jaoks veel liiga noor, õpi enne seda ametit ja mine siis kooli.”

Kui isa Siberist tagasi tuli, oli aasta 1956 ja tütar Vilve just lõpetanud ülikooli emakeele ja kirjanduse õpetajana. Paari päeva pärast tuli sõita oma esimesele töökohale.

Vilve Männa sõnul on tema perekonna lugu tavaline selle põlvkonna inimeste lugu. “Mina ei teadnud oma koolikaaslaste hulgas mitte ühtegi, kes oleks olnud n-ö puhta perekonnalooga. Kusjuures me üksteisele oma lugusid ei rääkinud, me ei tohtinud suudki paotada,” meenutab Vilve Männa. Mäletab, et kirjutas oma ankeetidesse isa kohta “teadmata kadunud”. Nii oli parem kõigile.

Mis see Saaremaa veel on?

Suunamiskomisjonis tehti talle selgeks, et Saaremaal on üks Orissaare keskkool, kus teda hädasti vajatakse.
Vilvel ei olnud aimugi, mis koht see üldse on. Sõitis rongiga Virtsu, sealt praamikökatsiga üle väina ning ühe veoauto kastis Orissaarde. Kohale jõudnud, selgus, et ega teda nii väga oodatudki. Mingit elamist polnud.

Esialgu seadsid kaks noort pedagoogi end sisse ühte klassiruumi, kus seina ääres hunnik internaadi madratseid. Öösel selgus, et neid madratseid kasutavad hoolega pesitsemiseks ka sellised tüütud loomakesed nagu kirbud.

Kooli alguseks õnnestus Orissaare alevis leida ka elamispind. “Imetlen tänaseni selleaegsete inimeste vastutulelikkust. Nimelt võttis meid, kaht võhivõõrast plikat, oma kitsukese maja ühte tillukesse tuppa Osvald Saameli perekond ja nad kohtlesid meid kui oma lapsi. Tulu nad sellest ei saanud, sest me maksime neile ilmselt mingi sümboolse summa. Tänapäeval sellist vastutulelikkust enam ei kohta.”

Üheksa aastat Orissaares

Vilve Männa mälestustes oli see ilus aeg. Ta nimetab ridamisi toredaid ja andekaid kolleege-pedagooge ja räägib neist suure lugupidamisega. Oli see ju aeg, mil kooliõpetaja oli tõepoolest maa sool. Orissaares tegid kool ja kultuurimaja tihedat koostööd, isetegevus oli popp.

Koolis kujunes välja massdeklamatsioonide võistluse traditsioon, aktiivselt tegutses kirjandusring jne. Männa mäletab üht Juhan Smuuli loomingust kokku seatud kompositsiooni “Kuidas kalamehed elavad”, millel oli suur menu. Lavastati “Kalevipoeg”, sellega esineti tolleaegse Kingissepa rajooni laulupeol.

Orissaare aega jäid ka kaks ainukest klassi, kellele Vilve Männal õnnestus olla klassijuhataja. “Nendest klassidest kujunesid minu lapsed,” arutleb ta ja lisab kahjutundega, et hilisem õppealajuhataja töö seda enam ei võimaldanud.

Oma klassiga lavastasid nad näidendi ja käisid ümbruskonna rahvamajades esinemas. Klassil oli ka oma bänd – kontrabass +akordion. Sellise “bändi” muusika saatel toimusid suured koolipeodki, kusjuures saal oli TÄIESTI VALGE.

Üks naljakas seik meenub Männale Orissaare ajast veel. Tol ajal pidid õpetajad ühingu Teadus liinis käima ümberkaudsetes külades loenguid pidamas.

“No millest muust ma rääkida oskasin kui ikka kirjandus. Mäletan, et mind sõidutati Taalikule. Viidi külaperesse, kus külarahvas istus tattnina valgel ümber suure söögilaua. Räägin neile kenadele taatidele tões ja vaimus Aadu Hindi loomingust… Oma arvates olin väga tasemel ja vaimustunud. Kui mu ettekanne lõppes, ütles üks taat: “Kena küll, lapsuke, aga sa ütle nendele seal keskuses, et teinekord saadaks meie ette kedagi majanduse asjadest rääkima.”

Tuli linna ja jäi

Orissaarest linna kolimine 1965. aastal oli Vilve Männale esialgu üpris vastumeelt. “Ma ei talunud seda Kingissepa linna. See oli minu meelest kuidagi räämas, tänavad auklikud, vaata hoolega ette, et sa kuskile sisse ei kuku…”

Aga Vilve Pukspuust sai Vilve Männa. Armastuse nimel ja selle pärast on aga tehtud ajast aega kõige võimatumaidki tegusid.
Nii juhtus ka suure Orissaare patrioodiga – abiellus, tuli siia “vastikusse” linna ja jäi. Tervelt 29 aastat tegi Vilve Männa Saaremaa ühisgümnaasiumis (Kingissepa V. Kingissepa nimelises keskkoolis ) õppealajuhataja rasket ja keerulist tööd. Peale selle andis emakeele ja saksa keele tunde.

Kes veel möödaniku kooliaegu mäletab, siis meenub ehk ka värvikirev tahvel õpetajatetoa seinal, mille lipikute liigutamine vastavalt vajadusele ja igaühe soovile oli just nimelt õppealajuhataja töö. See oli nimelt tunniplaan ja teha seda rajooni suurimas koolis, kus kaks vahetust ja lisaks veel venekeelsed klassid, ei olnud mitte kerge.

Männa ise arvab, et tema töö oli pigem administraatoritöö, rohkem õpetajale kui õpilasele suunatud. Õpilastega oli tegemist siis, kui mõni üleannetu toodi õppealajuhatajale noomida. Siis tuli rääkida ja rääkida, iga kord ei olnud sellest kasu, aga mõnele see ometigi mõjus. Nüüd, kui Vilve Männa enam koolis ei ole, on ta tähele pannud, et linnavahel saab ta meeldiva tere just nimelt neilt kooliaegsetelt väänikutelt.

Paar korda jänni jäänud

Õpetaja Männale meenub paar korda, mil ta klassiga toime ei tulnud ja pidi abi otsima. “Need mõlemad juhused olid Orissaares. Mul tuli üksvahe tunde anda ka internaatkoolis,” jutustab Männa.

“Seal tegid poisid ükskord tunni ajal laua peale tule üles, panid prahi põlema. Teinekord läks üks 5. klassi poiss laua alla ja hakkas tegema igasuguseid loomahääli. Mitte ühelegi korraldusele ta ei allunud. Läksin kutsusin kehalise kasvatuse õpetaja appi.”

Veel meenub Vilve Männale üks ere näide 70–80-ndatest aastatest, mil haridust tuli iga hinna eest kõikidele ANDA. “Paraku oli see andmine mõningal juhul ainult õpetajapoolne soov. Mul tuleb meelde Raivo Kuusk. Tema ei tahtnud läbi lugeda “Fausti”. Andsin talle oma raamatu ja ta tõi selle vähemalt kaks korda tagasi, ilma et oleks selle läbi lugenud… Ja nali on siin selles, et Raivo Kuusest sai hiljem just kirjanduse õpetaja!”

Austatud õpetaja

Kauaaegse pedagoogilise töö eest on Vilve Männat autasustatud teenelise õpetaja austava nimetusega (1989) ja Valgetähe medaliga (1998). Praegu, mil ta juba viiendat aastat pensionipõlve peab, teeb ta rõõmuga veel giiditööd saksakeelsetele gruppidele.

Männa armastus on saksa keel, seda tudeeris ta kaugõppes ka Tartu ülikoolis. Kord nädalas sõidab ta aga Mullutusse Merinvesti, et sealsetele töötajatele saksa keelt õpetada.

Tal on kolm tublit lapselast. Poeg Matis on pärinud isalt muusikaande ja õpetab muusikakoolis puhkpille ning juhatab puhkpilliorkestrit.
Vilve Männa tunnistab, et õige vanaema, nagu ta kolm lapselast oleksid ehk soovinud, pole ta oma töö tõttu kunagi olnud.

Nüüd, kus tal oleks nende jaoks aega, on lastelastel oma kasvamisega kiire ja nad valmistuvad juba kodust lahkuma. Aga vanaemana rõõmustab ta, et poeg ja minia on lapsi kasvatanud teadmises, et perekond on tähtsam kui töö, et kodusoojust ei asenda ei töökollektiiv ega töörõõm. Just nõnda ongi õige ja hea, arvab terve oma elu koolile pühendanud Vilve Männa.


KES ON PILDIL?

Mõistatage ära, kes on see tuntud saarlane sellel pildil (klõpsa, et näha pilti) kellest teeme juttu järgmisel korral!
Õiged vastused tuua ikka Oma Saare toimetusse Tallinna tn 9 või saata meiliaadressil aili.kokk@omasaar.ee .
Õigesti vastanute vahel loosime välja Rolf Juniori CD-plaadi “Ingel”.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 297 korda, sh täna 1)