Palju ajalehti, aga lugeda pole miskit (3)

Palju ajalehti, aga lugeda pole miskit

 

Hiljuti kuulutasid kõik ajalehed, et Kalevi meediaimpeerium on kokku varisenud. Mul oli kusagil sügaval südamepõhjas, kuhu ma igapäevaselt ei ulatu, selle uudise üle ülimalt hea meel.

Mitte et ma ei salliks Kruudat või tema ettevõtmisi. Meie meediamaastik sai jälle mõnevõrra puhtamaks. Vabaturumajanduse ja demokraatia raames, selle terminipaari egiidi all on kõikidel õigus tegutseda ja ükskõik millisel viisil endale kasumit teenida. Kasum on ju meie ühiskonnas kõige tähtsam. Eks ole!

Kasum paneb liigutama

Kui ajaloo alguses panid inimesi end liigutama nälg ja külm, siis tänapäeval on selleks tõukejõuks kasum. Kasumi mõiste on jõudnud kõikidesse eluvaldkondadesse ja imbunud meie ühiskonda rohujuuretasandini. Inimesed säilitavad suhteid nendega, kellest võib tulevikus kasu olla. Kasumit teenivad arstid, õpetajad, koolitajad. Kõik ettevõtmised peavad olema plussis. Kasum! Kasum! Kasum!

Kasumi teenimise eesmärgi nimel tegutseb ka meedia. Ja probleem ei seisne siinkohal vaid selles, et kasum keerab kogu asja kihva
ja kasumi saamise eesmärk pole sellises sfääris nagu meedia sobilik.

Midagi muutub nende ajakirjanike peades, kellele teatatakse toimetuse koosolekul, et leht või ajakiri peab end ikka paremini müüma, olema kollasem ehk rahvalähedasem. Mis tähendab rahvalähedasem? See tähendab seda, et tuleb sorida kellegi „mustas pesus“. Ja inimesi, kes oma nn musta pesu ajakirjanduses pesta tahavad, leidub kahjuks alati.

Ühelt poolt on ajakirjanikud sunnitud oma eetilised tõekspidamised unustama ja hakkama rohkem saasta tootma. Teisalt on mõnevõrra motiveerivaks jõuks müüginumbrite paranemine – seda muidugi juhul, kui ajaleht kollakama suuna võtab. Lubatakse ju preemiat maksta.

Kõmu domineerib

Ajakirjanikud on need, kes kirjutavad, tekitavad diskussiooni avalikkuses, tegutsevad avalikkuse huvides. Viimasel ajal on avalikkuse huvides tegutsemine tahaplaanile jäänud. Domineerib lame ärapanemine ja klatš-kõmu. Mis toimub?

Arvatakse, et inimesed ei viitsi pikki ja põhjalikke lugusid lugeda, et lugejad on laisaks jäänud ja nende mõistus ei võta enam sügavaid teemasid vastu. Lugejaid alahinnatakse! Tegelikult on asi rohkem selles, et ajakirjanikud on ise laisad.

Väites, et lugejad ei saa keerulistest teemadest aru või ei viitsi pikki artikleid lugeda, unustavad ajakirjanikud ajakirjanduse ühe tähtsa funktsiooni: ajakirjandus peab harima ja uut infot jagama. Ma usun, et paljud lugejad on väsinud paljunämmutatud teemadest, samal ajal kui maailmas on nii palju huvitavat…

Eesti meedia on kolletunud. Missugused ahvatlevad ja silmatorkavalt odavad pealkirjad, missugune väikese elevandipoja suureks puhumine meil ühiskonnas käib. Ajakirjanikel pole aega asjadesse süveneda, peavoolu meedia uudised on pealiskaudsed ja rohkete faktivigadega. Ja kas olete tähele pannud seda, kui raske on tegelikult leida sellest pidevast infovoost ja uudistest midagi tõsiselt head?

Kriis mõjutab ka meediat

Milline vastuolu – ühelt poolt on meil nii palju ajalehti-ajakirju, kuid samas pole miskit lugeda! Kas see olukord kunagi muutub?

Kuigi paljud ühiskonnateadlased on arvanud, et Eesti kodanikuühiskond on pea olematu ja nõrk, siis mina arvan, et mingil ajal meil ikkagi tekib kodaniku-ajakirjandus, mis on kindlasti üks kodanikuühiskonna avaldumisvorme. Selle tulemist võib juba tajuda blogidest, mis on mõnel juhul palju usaldusväärsemad kui autoriteetsed ajalehed.

Aga seni on lootust, et majanduskriisi tingimustes võtab ka ajakirjandus veidike teise suuna.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 47 korda, sh täna 1)