Kalmu Ruudist võiks kirjutada paksu raamatu

Kalmu Ruudist võiks kirjutada paksu raamatu

TÖÖMEES RUUDI: Saaremaa muuseum oli Ruudi viimane töökoht, seal toimetas ta täpipealt kümme aastat ning sai hakkama absoluutselt igasuguste töödega.

Kuidas portreteerida ühes leheloos meest, kelle elust võiks kirjutada raamatu? See küsimus painas mind pärast külaskäiku Ilpla külas elava Rudolf Kalmu juurde. 65-aastasel pensionipõlve pidaval mehel on ilmaasjade kohta kindlad seisukohad, ta on üles kasvatanud seitse last, olnud näitleja ja ehitusinsener. Rudolf toob külalisele lehitseda hunnikute viisi albumeid ning räägib kaasahaaravalt nii endast kui oma kaasaegsetest.

“Esimesed kõige hirmsamad mälestused on mul meelde jäänud lapsepõlvest, kui läksime koos tädi ja poolvenna Aarega siitsamast Ilplast Rehe talust üle põllu Vättale, meid oli tunnistatud kulakuteks, ema varjas ennast mujal, see oli enne 25. märtsi 1949,” meenutab Rudolf Kalm, keda sõbradtuttavad tunnevad Kalmu Ruudina.

Ruudi oli tol põgenemise ajal viiene ning ehkki ta koju tagasipöördumist ei mäleta, teab ta juttude järgi, et nende kodu oli segamini pekstud. Kõik, mis andis kaasa viia, oli läinud, ülejäänu lihtsalt lõhutud. Ruudi näitab, kus toona toas asus poelett, kus uks. Tegemist oli külapoega, millel ilutses silt “Segakauplus Theodor Kalm”.

Ruudi isa Theodor oli talukoha ehk siis 26hektarise asunduskrundi Ilpla mõisast saanud Vabadussõjas soomusrongil võitlemise eest. Ta oli sõjasangar, kes tuli koju II liigi 3. järgu Vabadusristiga. Seda, kuidas tema isast sai Saksa okupatsiooni ajal (1941–1944) Pihtla vallavanem, Ruudi ei tea.

Küll aga sai ta päris juhuslikult 1984. aastal kuulda Kuressaare turul ühelt Sõrve memmelt, kuidas tema isa, kes oli 1944. aastal sunnitud Vene võimu eest põgenema, koos teiste minejatega märja haua leidis. “24. septembril tulistas Vene punase tärniga lennuk paadi, milles olid minu isa, ehitusettevõtja ja Vätta Rammi veski omanik Oskar End ning veel neli meest – neist kaks tulevase kirjaniku Albert Uustulndi vennad –, põhja umbes miili kaugusel kaldast,” räägib ta.

Väiksena elas Ruudi Ilplas, kooli läks aga 1951. aastal linna, ikka sinna Viktor Kingissepa nimelisse. Kooli ajal alustas ta ka oma kahe noorepõlveelu täitnud harrastusega – spordi ja näitemänguga.

“Eks ma siin alustasin jah,” ütleb ta, “aga et tegemist oli nii palju, siis ega ma millegagi korralikult tegeleda jõudnudki.” Ruudi mainib, et võrkpallis oli ta treener Hugo Metsa grupis ning pärast 7. klassi lõpetamist Tallinna polütehnikumi minnes oli päris kõva spordipoiss – kolmekordne Eesti meister kergejõustikus ja tegi trenni koos Rein Tölbiga ning kuulus noortekoondisse.

Ehkki Ruudist sportlast ei saanud, toob ta nüüdki uhkusega välja kaaned, mille vahel paras ports diplomeid. “Peamiselt tegin kergejõustikku, vahel ka poksisin ja maadlesin,” märgib ta.

Julgeolek, hõbedane märk ja komsomol

Sport päästis Ruudi tehnikumist väljaviskamisest, sest treenerid seisid kõva spordipoisi eest ja soovitasid kiiresti komsomoli astuda.
Nimelt juhtus 1959. aastal keemialaboratooriumi tunni ajal selline asi, et Ruudi kutsuti klassist välja, teda ootas kaks pikka ja soliidset, lipsu ja mantliga seltsimeest, kes ütlesid: “Tulge kaasa, peame teiega midagi arutama!”

“Mõtlesin, et tahetakse kuskile võistlustele saata, aga kui teekond viis Tõnismäelt juba Raekoja platsi, tekkis kuri eelaimus. Viidigi Pagari tänavale teisele korrusele ja hakati pinnima. Kõigepealt jäi neile silma minu sõrmus, see oli reaalkooli oma, mille “R” tähendas mulle “Robi”, mu toonast hüüdnime.

Sõrmus tiriti ära, visati laua peal olevasse karpi, kus oli terve hunnik sinimustvalgeid sõrmuseid, ning küsiti, kus on märk. Ütlesin, et mingit märki pole ning sain laksu kirja, nina oli kenasti paistes. Öeldi, et ega me sind siia valetama kutsunud, ning jäeti ööseks järele mõtlema,” meenutab Ruudi toonast seika, mis võinuks lõppeda palju hullemini.

Julgeoleku huvi Ruudi vastu oli aga tekkinud ühel õhtul Ehitajate klubi tantsuõhtul alguse saanud intsidendist, kus läks rahvuslikul pinnal ütlemiseks. “Tol ajal oli ikka eesti keel peal, eks me tegime siis platsi puhtaks ning otsustasime edasi minna Pritsumeeste klubisse.

Võtsin selle seltskonna rivisse, kamandasin “järjest loe!”, kokku sai 115, ning hakkasime niimoodi hanereas Endla tänavalt minema. Korraga tulid aga kongid ning poisid ütlesid, et lasku ma jalga. Mina pääsesin üle noatera, kuid eks neid vendi, keda kätte saadi, töödeldi ja keegi pidi ütlema, et mina seal eesotsas olin,” jutustab ta.

Mis puutub aga julgeolekut huvitanud märki, siis oli toona poistel Tallinnas oma “vennaskond”, kes kandis pintsakurevääri all sinimustvalget hõbemärki, käis koos kuulamas Ameerika Häält ning toona keelatud muusikat.

Tollest ajast on aga pärit ka tagantjärele mõeldes vastuoluline lehelugu, lausa pildiga, mis räägib sellest, kuidas mõni päev tagasi anti Tallinna polütehnikumis metallide lõiketöötluse eriala õppivale Rudolf Kalmile pidulikult kätte komsomolipilet.

Suurele lavale

Ruudi huvi näitekunsti vastu sai alguse 6. klassis pioneeride majas, kus ta astus üles Kiirena Lutsu “Kevades”. “Toots oli Kalle Priske ja köster Leevi Häng,” toob ta välja huvitava seiga. Kui aga 1960. aastal loodi Tallinnfilmi õppestuudio, oli Ruudi üks neist kaheksateistkümnest, kes sinna vastu võeti – katsetel käis 218 soovijat.

Õppejõududeks olid stuudios Tallinnfilmi režissöörid Priit Raudkivi, Veljo Käsper, Leida Laius ja Jüri Müür. Õpiti kõike näitekunstis vajaminevat – vehklemist, ratsutamist, tantsimist, filmi ja kunstiajalugu, kõnetehnikat, lavalist liikumist jne. Õpingukaaslasteks olid Arvi Hallik, Peeter Kard, Toomas Kalmet, Enn Kose, Tiia Kriisa, Eili Sild, Ülle Ulla, Mall Sillandi jt.

Õppestuudio lõpetas 1963, järgmisel aastal tegi Ruudi sisseastumiskatsed lavakasse, kuid kuna sai kõik “neljad”, jättis Panso ta ootele. Ootas ka Ugala, kuid veel enne suurele lavale jõudmist pidi Ruudi käima elukoolis Vene kroonus – tööpataljonis Kuibõševis.

“Eks ma tahtsin sealt ära. Pärast seda, kui sportimisega viga saanud põlvekõõlus katki läks, löödi nuga sisse ning saadeti koju puhkusele, sest haige jalaga ehitada ei saanud,” räägib ta. Kodus olles mattis ta tädi ning sai tutvuste kaudu nädala kaupa sõjaväest pikendust. Siis aga tuli minekuaeg ning Ruudi otsustas näitemängu korraldada – tänu tuttavatele meedikutele teadis ta, millised sümptomid on peapõrutusel, ja lavastas selle.

Mehel tuli viibida Tõnismäe haiglas, sõjaväe hospidalis ja psühhoneuroloogia haiglas, viimases kirjutatigi lõpuks armeest vabastus.
“Olin kirjavahetuses endiste kursusekaaslastega õppestuudiost, kes töötasid teatris Ugala, kus parasjagu lavastati Lutsu “Äripäeva”, ja neil oli Kiirt vaja,” meenutab Ruudi. “Ja mind võeti kohe sinna tööle.”

Nii algaski Ruudi kutselise näitleja karjäär Kiirega, täpselt samuti, nagu omal ajal pioneeride majas. Ainult selle vahega, et Tootsi mängis Aarne Laos, keda kinosõbrad teavad “Keskpäevase praami” kaptenina. Edasi tuli “Tõrksa taltsutus”, “Puhu tuul”, “Mürgi perenaine”, “Kasuema”, “Poolteist päeva muret”, “Kippari unerohi” jpt.

Ning siis Tallinna Draamateater, kus Ruudi lõi alguses kaasa massistseenides ja episoodides. Ta mängis näiteks lavastustes “Tõde ja õigus”, “Kihnu Jõnn”, “Kosjasõit”. “Muidugi oli selliseid poliitilisi näitemänge ka nagu Lavrenjovi “Murrang”, aga see käis tolle aja juurde,” meenutab Ruudi. Viimane tükk, milles ta suurel laval kaasa tegi, oli “Vana daami visiit”, kus ta mängis daami ihukaitsjat. Sellega lõppes Ruudi töö kutselisel laval.

Kihlveoga merele

Uudishimulikule küsimusele, miks ometi, selgitab ta, et palk oli see, mis teatrist ära tõi ja merele viis. “80 rubla sain, suured näitlejad nagu Aksel Orav, said 150 rubla,” mäletab ta.

“Mul oli palju tuttavaid meremehi ja laevas oli töömeestest puudus. Sai isegi kihla veetud, kas tulen merele või mitte,” räägib Ruudi elukutsevahetusest. Oli ta ju alguses kindel, et talle ei anta viisat – isa pärast ja välismaal elavate sugulaste tõttu. “Kuid selle viisa nad mulle välja ajasid ning nii käisingi teatri kõrvalt Kadriorus madrusekursustel. 1970. alguses tegin viimased “Vana daami” etendused ja panin ära merele.” Algul oli kalurikolhoos Kalur, siis juba Saare Kalur.

Aga ega Ruudi näitemängudega tegelikult hüvasti jätnud. Tagasi Saaremaale tulnuna lõi ta kaasa Saaremaa rahvateatris. “”Soolane suudlus” oli 1986. aastal viimane,” meenutab ta. Suure pere kõrvalt ei olnud võimalik hobidega tegeleda, sest seitse last oli vaja üles kasvatada.

Pikad sirged ohvitserid

Tegelikult on aga üks oluline seik Ruudi elust veel märkimata jäänud – nimelt peatükk nimega “Kino”. “Eks neid filmihaltuurasid sai ikka tehtud, raha pärast kõige enam,” ütleb ta, lisades, et Moldova ja Lenfilmis on ta mänginud “ikka ohvitsiiripoisse”, sest oli ise pikk ja sirge poiss.

Suurem osa oli tal aga “Halli Hundi päeviku” järgi tehtud “Tagasipöördumises ellu”, kus ta mängis lätlasest leitnant Rudist. “Ega see Rudis tegelikus elus olemas pole olnud, aga kuna selgus, et Hall Hunt (Levi Lippu ehk kirjanikunimega Ahto Levi) oli ennast enne välismaale pagemist varjanud Ruudi kodutalu pööningul, siis lõid mehed enne filmivõtete algust käed.

“Filmi tehti peamiselt Muhus, aga ka Upal ja Titerannas,” meenutab Ruudi, kes filmivõtete ajal oli tegelikult juba meremees. “Upal põletasime terve sauna maha, Titerannas sain käe kuulipildujaga puruks, aga 1972. aastal, kui film Moskvas esilinastus, elasin kuu aega seal. Käisin Mosfilmi stuudiotes vaatamas, kuidas tegelikult filme tehakse, mind oli ju varem kutsutud ka Moskva filmiinstituuti, aga see asi jäi miskipärast katki,” räägib Ruudi.

Eelmise aasta 1. aprillil jäi Ruudi pensile. Tema viimane töökoht oli Saaremaa muuseumis, kus ta täpselt kümme aastat töömehena leiba teenis. “See oli põnev koht, tegin seal kõike, mis vaja,” märgib ta.

Tegelikult on aga mere ja muuseumi vahele jäänud veel päris mitmed ametid – olgu siin nimetatud kaubabaasi ehitusinsener, Saare KEKi viimistlusjaoskonna juhataja asetäitja, põllumajandusvalitsuse peainsenerinstruktor, REVi plaanitootmisosakonna juhataja, keskhaigla peaarsti asetäitja, Dolomiidi ehitusinsener, veevärgi ehitusinsener ja pumbamasinist.

Ah jaa, aasta oli ta ka täitsa tööta, siis kasvatas kodus lambaid, käis kursustel ning sai selgeks nahaparkimise ja mesilaste pidamise.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 299 korda, sh täna 1)