Kersti Kreismann, paljajalu kõrrepõllul (3)

Kersti Kreismann, paljajalu kõrrepõllul

SIIRAS JA VAHETU: Mida ma teile raamatusse kirjutan, küsis Kersti Kreismann neljapäeval Arensburgis autogramme jagades.

Viimased ajad on toonud kirjandussõprade raamaturiiulitele hulga elulooraamatuid. Mõned neist on kirjutatud Kroonika-stiilis, mõned aga sügavamad, mis annavad lugejale ka lugemiselamuse, kutsuvad kaasa kirjutatud aega ning ei lase enam lahti.

Üks sääraseid, mis kinni hoiab ning end taas ja taas kätte sunnib võtma, on “Kersti Kreismann. Paljajalu kõrrepõllul”. Autoriteks näitleja ise ja ajakirjanik Margit Kilumets.

“See on raamatu suur väärtus, et Kersti on ise kaasautor, sest ta on inimene, kes oskab kirjutada, ta on sõnasuutlik ja väga ilusa emakeelega näitleja, kes suudab kirjasõnas väljendada seda, mida ta tegelikult mõtleb ja tunneb,” märkis läinud neljapäeval Kuressaares Arensburgi hotellis toimunud raamatututvustusel Margit Kilumets.

Kersti Kreismann ise tunnistas, et ettepanek kirjutada tema elust raamat, pani alguses mõtlema, et temast ei ole midagi kirjutada. “Aga mu elukaaslane ütles, et ta teab, et lasen ennast nagunii ära rääkida,” tunnistas näitleja, lisades, et miskipärast ta ei öelnudki ära, kuigi läks selle plaaniga Margitile lilli viima.

Kersti Kreismann avaldas, et talle ei ole kunagi meeldinud intervjuusid anda. “Laval olles sa tead, kes sa oled, seal on turvaline olla,” kinnitas ta, lisades, et endast rääkimine paneb teda alati põdema.

Kersti Kreismanni poeg Andres Raag, kes sisustas raamatuesitlust mõnusate lugude ja lauludega, oli olnud seda meelt, et ema lasku ikka raamat oma eluajal ära teha, nagunii kirjutaks selle muidu ükskord keegi teine valmis. “Mis sa ikka võitled,” oli poja sõnum emale.
Nüüd, kui raamat on ilmunud, ei usu Kersti Kreismann, et see on tema, kes on sellega hakkama saanud.

Margit Kilumetsa sõnul oli suvi 2008, mil materjali kokku pandi, üks ilusamaid aegu tema elus. “Tasapisi hakkasid Kersti kodust, laegastest ja riiulitest ning mälust tulema välja niisugused asjad, mis teda ennastki üllatasid. Minu ema ütles pärast raamatu lugemist, et see pole võimalik, et inimene mäletab selliseid asju,” rääkis Margit Kilumets.

Kahtlemata on kogu raamat väärtus, kuid eriliseks teevad selle katkendid Kersti Kreismanni päevikutest (ta on neid enda sõnul pidanud kolmel korral – algkooli ajal, neiueas ja Panso koolis õppides, siis küll erialaselt).

Ehkki teist päevikut pole enam alles (selle oli Kersti kunagi põletanud), on eriti armas see esimene, kirjavigadega, kirjutatud kolmandas klassis. Teine otse äramärkimist nõudev asi raamatus on Kersti Kreismanni kunagise pikaaegse elukaaslase Mati Undi kirjad, millega “Paljajalu kõrrepõllul” paigutub “Undi juttude” ja “Ajapildi sees” kõrvale. Muide, ka Juhan Viiding oli Kersti Kreismanni kaasteeline.

Miks aga just “Paljajalu kõrrepõllul”? Algul pakkus Margit Kilumets “Suve”-filmist tuntud fraasi “Ingel kesaväljal”, kuid Kersti arvanud, et teda on ingliks raske tituleerida. Siis hakkas tulema sõnamänge ning ei tea miks parandas Kersti elukaaslane selle kesavälja kõrrepõlluks.

Nii Kersti Kreismannile kui ka Margit Kilumetsale teeb rõõmu, et raamat on nii hästi vastu võetud. Mõned inimesed on seda lugenud koguni kaks korda ning lugejad ei ole ainult Kersti Kreismanni eakaaslased, vaid ka noored inimesed. Isegi noortele meestele on see raamat südamesse läinud, teavad nad.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 139 korda, sh täna 1)