Lehmakommionudega pruudid kaasa ei jookse (3)

Lehmakommionudega pruudid kaasa ei jookse

LEHMAKOMMINÒNUD: Ahto, Kalev, Martti ja Koit

Mõned saavad Grammy’sid ja mõned Emmy’sid või tont teab, milliseid mittemidagiütlevaid auhindu veel. Konkreetse tegevuse eest saadud tiitliga “Aasta tegijam pulmabänd 2008” saavad kiidelda Lehmakommionud. Saaremaalt pärit kitarriorkester, keda Saaremaal suhteliselt harva näha. Oma hingelt on nad aga ikka saarlased. Töökad ja naljavaesed, nagu nad ise end iseloomustavad.

“Kui keskmise pop-ansambli tulemine, säramine ja kustumine mahub ühte-kahte aastasse, siis Lehmakommionud alles tulevad. Säramise ja kustumise periood on loodetavasti alles ees. Ehkki inimese keskmine eluiga seab siin omad piirid,” kirjutavad asjaosalised oma võrguküljel.
Ja nii nad tulevad. Juba üle 15 aasta.

Alguses olid puhkpillid

Praegusest koosseisust, kuhu kuuluvad Kalev Saar (laul, trummid), Ahto Nellis (laul, basskitarr), Koit Kelder (laul, akustiline kitarr), Martti Nõu (laul, elektrikitarr) ja Jüri Lamp (helimees, löökriistad) kuulusid esimesse koosseisu Ahto, Koit ja Martti. Need kolm tegelast õppisid tollal Orissaare muusikakoolis puhkpille. Ahto mängis trompetit, Koit metsasarve ja Martti trombooni.

Nende õpetaja ja bändi esimene trummar Valdo Rüütelmaa meenutab, et alguses oli tegemist nagu ikka koolibändiga. Lisaks temale oli asja alguse juures ka Jaanus Põlder, kes praegu mängib Untsakates. Ajapikku hakkas poistel mäng tulema ja väike kuulsuski kasvama. “Alguses tehti Saaremaale ring peale ja siis tulid juba kutsed mandrilt,” räägib Rüütelmaa.

Asjaosalised ise ütlevad, et heaks endeks olid bändi alguses ka kirjandusõpetaja Helvi Vanni lausutud sõnad: “Poisid, laulge veel! Te laulate nii kenasti!”

Ei olegi ainult pulmad

Nüüdseks on Lehmakommionudest saanud ansambel, kes teeb aastas ligi sada mängu, millest neljandiku moodustavad pulmamängud. Eelmist aastat krooniski Eesti suurima ja vist ka ainsa pulmade teemalise internetikülje pulmad.ee lugejate poolt aasta tegijamaks kuulutamine.

Sellega, et pulmamängud on Lehmakommionude põhiliseks juustu ja vorsti ostmise jaoks rahateenimise allikaks, mehed ise päris nõus ei ole, kuid tõdevad, et suur osa kogumängude arvust on pulmades tõesti.

Sellel olevat ka oma loogiline põhjus. Pulmade organiseerijad teevad nimelt oma plaanid väga pika aja peale ette. Juba aasta enne pulma toimumist teatakse täpselt, kus pidu toimub, milline bänd peab esinema ja mis kellast magustoit serveeritakse.

“Meie moto ansambli tellijate teenindamisel on “kes ees, see mees” ja pulmalised on enamasti kõigist ees. Kui asutused või muud ürituste korraldajad ärkavad, on enamik kuupäevi juba kinni,” selgitavad mehed.

Oluline on, kuidas sa teed

Eelmise aasta jaanuaris Pilguse mõisas oma pulmi pidanud Triin ja Martin Sigus tellisid Lehmakommionud oma pulma just sellepärast, et tegu oli saaremaise bändiga, ning kinnitasid, et ansambel vedas kenasti välja.
Oma saarelist tausta rõhutab ansambel ka ise, kui neil palutakse selgitada, mis teeb neist aasta tegijama pulmabändi, samas ütlevad nad, et mingit konkreetset läbilööki soodustavat omadust neil ei ole.

“Mõnel on suured vuntsid, mõnel tugev solist, mõnel aktiivne mänedžer,” loetlevad mehed ning arvavad, et nende head küljed on lavaline liikumine, mitmehäälne laul, muhe tekst, hea saund ja saaremaised juured.

Kuid ometi olevat olulisem sellest, mida sa teed, just see, kuidas sa seda teed, sest tavalist pulmarepertuaari mängivad ka teised ansamblid. Tegelikult olevat oma trumpide hindamisega see jama, et siis tuleks ennast teistega võrrelda, kuid ajal, mil teisi saaks vaadata-kuulata, on Lehmakommionudel endal tavaliselt mõni mäng.

Oma pulma kutsuks mängima küll

Kõrvaltvaatamisest veel niipalju, et bänd on end ka kõrvalt videosse võtnud ning pärast vaadanud, et tegelikult on päris naljakas, kuidas ülikondades ja lipsudega mehed lava peal liiguvad. See olevat segu sambast, polkast, rumbast, “Kivikasukast”, hip-hop’ist ja sihitust rabelemisest.

Oma pulma kutsuksid Lehmakommionude liikmed Lehmakommionusid iga kell, kuid kuna tegemist on suhteliselt kalli pundiga, tuleks eelarve enne tõsiselt läbi mõelda.

Muide, kalliks teeb bändi see, et nad mängivad kogu aeg oma tehnikaga ning seetõttu saavad kasutada ka kõrvamikrofone ja raadiosaatjaid pillide küljes, mille tulemusena ei ole nad juhtmetega lava külge aheldatud. See annab lisaks heale saundile ka võimaluse laval liikuda.

Lehmakommionude praktika näitab, et kui on head tegijad ja korralik pulmarahvas, siis tuleb ka vingem pidu. Selliseid näiteid on nende sõnul olnud, kus on ultravinge ilutulestik, väga hea pulmaisa, hea bänd, imemaitsvad söögid ja uhkelt ehitud pulmasaal.

“Näha on, et lumelabidaga on krabisevat vasakule ja paremale loobitud, aga näe pidu ei lähe kuidagi käima, ei teki sellist head õhkkonda, kus kõik on rõõmsad ja tunnevad ennast hästi,” räägivad mehed sellest, et ka bändil on suur osa pulmade õnnestumises. Seda on näidanud ka korrad, kus tagasihoidlikus pulmas on nemad olnud ainus atraktsioon ning pidu on olnud selline, et hoia alt.

Samas ütlevad mehed muigamisi, et oma pulmade pidamise isu on suur (seni on pulmad peetud vaid Marttil – toim), aga kuna kõik nädalavahetused on kinni, siis ei tule midagi välja.

Pruut pole kaasa tulnud

Pulmad ei ole tavaline kõrtsumäng ning juhtumeid ja seiku tuleb ette ikka.
Nii heast küljest ei ole bänd end siiski veel näidanud, et mõni pruut oleks soovinud pärast pidu peigmehega esimese öö veetmise asemel Lehmakommionudega kaasa minna.

“Pruudi jaoks oleks see üpris kiire kukkumine, sest ta taipaks päris kiiresti, et polegi nii glamuurne juhtmeid kerida, kõlareid bussi peale tassida ja pärast öösel tanklas hamburgerit pugida,” arvavad mehed ise.

Ei ole neid kunagi ka välja vilistatud. Asjaosaliste arvates oleks see vist pulmas ka võimatu. “Pulmades nii vist ei tehta, sest kust sa siis uue bändi võtad,” arutlevad Lehmakommionud.

Joovastavad joogid ja bändi kukkumine

Lehmakommionud kui pulmaeksperdid räägivad, et reeglina on pulmalised peo alguses üpris reserveeritud ja asjalikud ning suurem osa energiast kulub sellele, et mitte kleitide ja ülikondade peale rosoljet ajada.
“Hiljem, kui joovastavad joogid on pidurid lahti päästnud, on inimesed juba kõige osas palju leplikumad,” kirjeldavad nad pilti, mida enamik vist näinud ja kogenud on.

Kuid nende joovastavate jookidega olevat ka nii, et kehtivat järgmine seaduspära: mida vähem on tantsupaaril koordinatsiooni säilinud, seda lähemale nad bändile kipuvad. Mille tagajärjel on ka juhtunud, et mõni ägedam keerutaja ennast orkestrisse kukutanud on.

“Seda kardavad pillimehed kõige rohkem. Esiteks võib mikrofoniga päris valusalt vastu hambaid saada ja teiseks ripub igal mehel paarikümnetuhande eest varustust küljes, mis võib viga saada,” selgitavad nad.

Oma kõige ekstreemsemat esinemist mäletavad mehed siiski mitte pulmast, vaid ühe asutuse jõulupeost, mis peeti kuskil ürgkülas.
“Juhtumisi oli sellel õhtul toonase talve külmarekord ja see ruum, kus pidu toimus, oli täiesti soojustamata. Paari loo järel jäid sõrmed seisma ja juhtmed külmusid pulkadeks,” meenutavad Lehmakommionud.

Saaremaale eriti ei satu

Bändiliikmed arvavad, et loomulikult oleks kõige patriootlikum öelda, et Saaremaa on kõige ägedam koht Eestis, kuid siiski olevat paar ilusat kohta veel. See ei olevat aga põhjuseks, miks Saaremaa juurtega ansamblit siinmail nii vähe kohtab.

“Peab tõdema, et saarlane hakkab üritust korraldama keskmisest eestlasest hiljem ja tihtilugu oleme me soovitud kuupäevadel juba kinni olnud,” räägivad Lehmakommionud, kuid kinnitavad, et paariks mänguks aastal 2009 on nad Saaremaale juba kutsutud.

“Saaremaal esineme alati hea meelega. Meie jaoks on see hea võimalus korra kodust läbi käia, kuhu muidu on kinniste nädalalõppude tõttu keeruline jõuda.”

 


 

Neli legendi nimest Lehmakommionud

Esimene legend räägib, et kunagi, kui me tegevust alustasime, ütles meie mänedžer, et valida on kolme nime vahel: Rammstein, Robbie Williams ja Lehmakommionud. Vaatasime siis neid nimesid ja leidsime, et nende kahe esimesega ei ole küll mitte kuidagi võimalik kuulsaks saada. Valisimegi siis Lehmakommionud.

Teine legend räägib, et kunagi sõitis üks mereröövlite laev Saaremaa ranniku lähedale. Kohalik rahvas jooksis vikatite ja harkidega randa, et neid eemale peletada. Külavanem hõikas: “Kes seal laeva peal on?” Vastu hüüti võõras keeles midagi, mis kõlas nagu “Lehmakommionud”.

Nii see imelik sõna Saaremaale jõudiski. Keegi ei teadnud, mida see täpselt tähendab, aga kui keegi seda kuskil ütles, siis kõik noogutasid arusaajalt.

Kolmas legend räägib, et kunagi, kui me Orissaare keskkoolis bändi tegemist alustasime ja olime juba enda arvates piisavalt kõvad mehed, et ka Kuressaares esineda, siis tekkis vajadus hea nime järele, mis paneks suurlinna inimestel jalad värisema.

Kuna Kommionud tundus liiga karm peavoolu orkestrile, siis sai seda pehmendatud kõigile tuntud ja turvalise koduloomaga. Lisaks tekkis tänu sellele osavale kalambuurile nime sisse ka mitu abstraktset tasandit.

Neljas legend räägib, et Oliver Kruuda ostis meile uued kitarrikeeled.
Milline neist see päris õige lugu on, seda ei tea täna enam keegi täpselt…

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 357 korda, sh täna 1)