ONLINE : Küsimustele vastasid karaoketipud Annika Väälma ja Iivo Miil (23)

Oma Saare lugejate küsimustele vastasid Eesti karaoketipud Annika Väälma ja Iivo Miil.

Palju teil kahepeale igasuguseid karaoke auhindu kokku on?
Annika:
Suuri karaokevõite on 7, kuid auhinnalisi äramärkimisi on üle kümne. Muudelt laulukonkursidelt on samuti saadud läbi aastate erinevaid auhindu, kuid ma ei oska hetkel neid kokku lugeda.
Iivo: Karaokelaulmise algusest alates on seda nänni saadud ikka päris palju. Nimetamist väärt oleks karaoke MM-l käimise võimalus, karaokeässa neljas ja viies koht ning Finbaltica eelmise aasta teise koha karikas ja käesoleva aasta rahvusvahelise finaali teise koha karikas ning selle aasta karaokekuninga tiitel ja sama võistluse suure finaali teise koha karikas ja medal. Kui hästi läheb, siis loodan lisa!

Annika Väälma, kas vist 1 lugu pole TOP TENi plaadil salvestatud? Rohkem pole kuulda olnud, miks juba plaadilepingut pole kui karaoketase on Eesti kõrgeim, võiks ju ;) Kas pakkumisi on olnud mõlemil- küsimus nii kuningale kui ka kuningannale! Kroone sooviks ka näha, kuid edu edaspidiseks!
Annika:
Tõepoolest on üks lugu 2004 aasta Sügishitil. Samas ilmus ka 2007. Aastal lugu koostöös Tõnu Raadiku ja Heiti Kenderiga plaadil “Mantlikohvik”. Need on jäänud hetkel ainsateks lugudeks kommertsplaatidel, kuid huvi tuntakse praegu päris palju, ent kas see piirdubki vaid huviga, seda ma veel ei avalikusta.
Iivo: Koostöös Kadi raadioga on mul valminud kaks plaati mitteametlikus vormis tuttavate ja sõprade jaoks ning üks plaat on mõttes veel teha. Ametlikku pakkumist veel pole, aga ma kordan “veel pole”;). Aitähh küsimast, kui hästi läheb võib mu plaat sinunigi jõuda.

On teil kummalgi mingit muusikalist haridust ka või karaoke seda eriti ei eelda. Loe aga sõnu ja laula?
Annika:
Käisin 4 aastat muuskakoolis, kuid kahjuks ei ole seda lõpetanud ent omal käel harjutasin nii klaverit, kitarri kui ka laulmist edasi. Karaokelaulmine aga niisama lihtne polegi ja eks seda ole meil pubides ka näha. Karaoket saab laulda kahtemoodi: mõned lähevad ning haaravad purjuspäi mikrofoni ning kukuvad räuskama, teised aga laulavad. Nendest viimastest võib kunagi ka asja saada, kuid need esimesed rikuvad kahjuks karaoke maine.
Iivo:
Kooli ajal oli laulmine 5. 1964. Aastal õpetas isa mulle kitarrimängu ja koos sellega laulu “Rohelised niidud”, mida laulan siiani. Kitarri tinistan kodus samuti senini. See ongi kogu minu muusikaline haridus.
Karaokelaulja ei pea olema haritud laulja, vaid peaks seda tegema tugeva tahtmise ja enesekriitikaga. SEE PEAKS AITAMA OLLA HEA KARAOKELAULJA!

Kas Kuressaare vahel teid ära ka tuntakse (staarivärk nagu)?
Annika:
Lapsed jooksevad järgi ja vanad inimesed vaatavad järgi!
Iivo:
Võõrad inimesed teretavad, tuttavad kõnetavad (aitähh).

Kui meite peole lauluässa vaja, kas tulete?
Annika:
Muidugi:D palju maksad?;)
Iivo:
Kriisiaeg;) Igalt poolt võtan raha ja esinemisi vastu piiramatul hulgal!

Olete linna või maainimesed? Laulate kadakate vahel ka mõnikord?
Annika:
Juba paar aastat maa inimene ja külaelanikud on juba koduesinemisi kindlalt kuulda saanud.
Iivo:
Nooruses olin Tallinna Kalamaja pätt, antud ajal Kuressaare ätt!!!

Kas teil on suur tunnustuse vajadus?
Annika:
Inimese üks põhivajadusi on tunnustuse vajadus ja kõik inimesed leiavad endale mingi väljendusviisi-mõni koob ja tikib, teine sõidab rallit. Mina olen selleks valinud lava ja avaliku esinemise, mis toob rahulduse, on meeldiv ja tõesti katab ka tunnustusvajaduse.
Iivo:
Inimloomuses on olla natuke või palju edev. Arvan, et minuski on seda loomust mingil määral. Hea on olla esimene!

Kes ütles mjäu?
Iivo:
Saaremaa Karaokeklubi laulja Kiizume

Mis on lemmiklood?
Annika:
Lemmilugudega on aga nii nagu on…need vahelduvad päevast päeva, kuid meeldib kõik see, milles on vähegi tuvastatav meloodia! Ma ei ole selline inimene, kel tekiks pikaks ajaks lemmikvärv või -toit jne.
Iivo:
Eesti lugudest on ” Ausus” , mida esitab hetkel Sulo. Välismaistest lugudest on lemmik Tom Jonesi “Green, Green grass of Home”

Kui palju laule on teie repertuaaris? Kas peast teate ka neid, mitte ainult ekraani abil? Mis lauludega viimatisel võistlusel esinesite.
Annika:
Ei ole kunagi otseselt kokku lugenud kui palju lugusid on repertuaaris, kuid hinnanguliselt peaks laule olema kuskil 50 ja üle selle ning enamike puhul ei vaja ma ekraani ning väga suur hulk neist lauludest pole ka karaokelood.
Viimasel võistlusel laulsin Queeni lugu “The Show must go on” ja Celine Dioni lugu “The power of love” ning karaokevõistlustel peavad muide sõnad soovituslikult peas olema;)
Iivo:
Kuna on tegemist karaokega, siis ei pea sõnad peas olema, aga võin öelda, et kaks kuni kolm laulu on minu vanasse mõistuse kogumikku ikka jäänud küll. Bändi “1 Miil” repertuaaris on aga üle 300 laulu.

Kes on Teie lemmikartistid Eestist ja välismaalt?
Annika:
Väga keeruline on välja tuua artiste, kes väga meeldivad, kuid oma tööd teevad Eestis hästi nii Jaagup Kreem kui ka Sal Saller. Välismaistest artistidest hindan kõrgelt Josh Grobani ja Sarah Brightmanni loomingut. Ent kui mõelda bändi kui terviku peale, siis meeldivad mulle nt Metsatöll, Stratovarius, Within Temptation ja Sonata Arctica.
Iivo:
Häid lauljaid on väga palju. Võiks paljusid mainida. Kui tugevalt selekteerida, siis Eestist Ivo Linna ja maailmast Elvis Presley.

Miil, ehk tuleb meelde mõni naljakas äpardus, mis laval juhtunud?
Iivo:
On üks ammune juhtum, kui laulsin kunagises Kuressaare restoranis. Oli vägev pidu, millest võtsin osa ja jäin pisut purju ja olin sunnitud laulma pool õhtut klahvpill jalgade vahel istudes, kuna jalad ei kandnud.
1974. aastal kui olid aga jalgpalli MM ja kuna meie bändimehed olid suured jalkafännid, siis pidime nägema telerist kõiki ülekandeid, kuid samal ajal pidime me ka tantsuks mängima.
Et aga telerit õhtul vaadata ja mängida pidime terve bändi pöörama ümber küljega rahva poole. Nii et töö ja lõbu käisid käsikäes!!! Rahvas aga ei saanud aru, mis pillimeestel viga on kuna nemad telerit ei märganud!

Väälma, kus ja millal on olnud su parim publik?
Annika:
Viimane parim publik oli Eesti karaokekuninganna ja – kuninga valimistel. Hea publik on aga see publik, kes austab sellega, et kuulab ja elab kaasa. Siiani on publik mind austanud ja ma olen seepärast väga tänulik neile.

Miks just karaoke mitte päris oma orkester?
Annika:
Elu on läinud just nii nagu ta on läinud. Unistus olla suurel laval koos bändiga ei ole kadunud ja töö selles suunas ka käib. Karaoke on aga väga hea harjutamise koht ning eeltöö. Ega see bänd tulemata jää!!!
Iivo:
Teen tantsuõhtuid ühemehe bändis ” 1 Miil”, seega on orkester juba olemas.

Miil vana ÄSS millal jälle Tiigrikutsut laulad ja kas on plaanis ka Eurovisiooni teekond päkkade alla võtta?
Iivo:
ÄSS laulab Tiigrikutsut peaaegu iga nädal Tiigrikutsut Kaptenis! Suur tänu aga ilusate sõnade eest (oleks naine siis lausa punastaks). Minu jaoks on Finbaltica lõppvõistlus nii Eesti kui ka Balti kuninga tiitlile Eurovisioon. Annaks tahtejõud võime tippu jõuda.

Kas “Kaelakee häält” olete kahekesi duetina laulnud?
Annika:
Muidugi! Sellest ju kõik algabki. See lugu on küll karaokesaalide hirm, kuna seda on lauldud juba liiga palju kordi, kuid paratamatult kuulub see karaoke-klassikasse.
Iivo:
Seda laulu Annikaga lauldes jäi selline tunne nagu olekski seda Eurovisioonil laulnud (ülev tunne).

Kas TV3 superstaari konkursist olete osa võtnud? Või kas kaalute seda? Kaks Takti Ette?
Annika:
Superstaari saatest ei ole osa võtnud ega plaani seda ka teha, kuna ma ei näe sel mõtet, et lähikondlased ja pooleoidjad plaadilepingu helistamise läbi kinni maksavad.
Kui seal oleks mingi muu poliitika, siis ehk kaaluks osalemist, aga kuna sel aastal seda saadet nii kui nii ei tule, siis pole mille üle pead vaevata. Kaks Takti Ette katsetel käisin viimasel korral. Läksin sinna aga ilma ettevalmistuseta ehk siis õiget laulu valimata ning mõtlesin kohapeal midagi välja, kuid see oli selge märk, et telekaamera ja karmi zürii ees peab isegi kõva närviga inimene midagi siiski ette valmistama, kuid nalja sai seal palju.
Iivo:
Kui vaadata minu vanust, siis on selliste konkurside ajad minu jaoks läbi. Las noored, kel on pikemat tulevikku tegelevad sellega. Kui ma oleks võib olla kahe- kolmekümne aasta vahel, siis ju võiks proovida.

Miks karaokelauljad reeglina balllade armastavad laulda?
Annika:
Karaokelauljad ei laula kindlasti reeglina ainult ballaade. Laulude valik tuleb ikka sellest, milline stiil on enda jaoks avastatud ja milles end mugavalt väljendada osatakse. Karaokesaalis olen ma kuulnud inimesi laulmas nii Eesti diskolugusid kui ka raju rokki.
Iivo:
Ballaade lauldes saab laulja ennast rohkem väljendada, oma keha tööle panna, meloodia kõrgust ja langust paremini näidata ja tekstis olevat emotsionaalsust väljendada.

Kas on jaksu järgmisel korral jälle proovida?
Annika :
Kui otseselt keegi välja ei viska, siis ikka ja alati! Enne ei saa asja katki ju jätta kui Eestile pole rahvusvaheliselt esimest kohta toodud;)
Iivo:
Kuna saan sel aastal 60 aastat vanaks( kuningale väärikas iga), siis loobun võistlemisest, aga kuna Baltica kuninga tiitel jäi minu aega ootama, siis usun, et proovin ühe aasta ikka veel.

Kas veri vedas lavale või on natuke ka enne muusikaga pistmist olnud?
Annika:
Kunagi ammu käisin muusikakoolis, mida kahjuks ei lõpetanud, sest astusin kooli 14. aastasena ja ülikool viis juba mõne aasta pärast saarelt ära. Klaverit olen aga õppinud eraõpetaja käe all 9 aastat, kitarri õppisin muusikakoolis aasta ja laulmist samuti aasta
Iivo:
Enne karaokega kokku puutumist olin bändides laulnud. 1972-1974 laulsin ansamblis “Poissmehed” Tallinna Pirita ranna restoranis.

Kuidas karaokeni üldse jõudsite?
Annika:
Karaokeni jõudsin 6 aastat tagasi. Ajalehes kuulutas toona, et Veski trahteris pannakse kokku karaokeklubi ning mõtlesin üle vaadata, millega on tegu ning nii ma sinna jäin. Nüüdseks on aga teed klubiga lahku läinud, aga karaoke on jäänud.
Iivo:
Karaokeni jõudsin juhuslikult 9 aastat tagasi ühel Upal toimuval motoüritusel, kus oli karaoketelk ja kuna olin enne ansamblites laulnud, siis mõtlesin proovida ja see hakkas meeldima. Nüüd on võistlemise vaim kallal ja tundub, et muutun järjest paremaks. Harjutamine on viinud kuninga tiitlini.

Mis töö teil ja mis hobid?

Annika: Minu igapäevase leiva toob Kadi raadios uudistetoimetajana töötamine. Lisaks korraldan mõnikord peoõhtuid ja astun üles õhtujuhina. Kõike eelnevat võib tegelikult ka hobide alla paigutada, kuid eks kõige rohkem meeldib laulmine ja muusikaga tegelemine, samas käin ka squashi mängimas ja kui nädalavahetusel juhtub aega olema, siis maalin ning loen raamatuid.
Iivo: Minu ametiks on ehitaja ja täpsemalt paigaldan plastaknaid alumiinium- ja metalluksi ning klaasfasaade. Hobiks on ristsõnad, auto-moto-kohtuniku töö, kuid peamine hobi on lapsepõlvest alates laulmine. Selle hobi kestvus on juba koos väikeste vahedega 40 aastat. Poolteist aastat tegelen ka juba tantsuõhtute korraldamisega, mis on siiani väga hästi vastu võetud ja tööd jagub.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 81 korda, sh täna 1)