Tallinlannast Milvi Metsast on saanud saarlanna

Tallinlannast Milvi Metsast on saanud saarlanna

MUHU MUSTRILINE KAMPSUN JA KIHNU KINDAD: “Ega mul endal kahjuks Uku rõivaid palju ole. Anseküla rahvarõivad kinkisin tütrele. Vahel kannan kampsunit ja hindan väga kihnumustrilisi kindaid,” ütles 20 aastat Ukut juhtinud Milvi Mets.

“Äärelinnast läbi sõites ei pruugi märgatagi vanade kodanikumajade diskreetset võlu ja väärikust. Veel vähem võime aimata, et mõnes endisaegselt ruumikas majas on kaasaegselt mugav kodu,” alustab kolleeg Mirjam Peil ajakirjas Kodukiri (juuni 2001) lugu Milvi ja Sulev Metsa kodumajast Kuressaares Uus-Roomassaare teel.

Varsti saab kakskümmend aastat päevast, mil Saaremaal sündinud-kasvanud Sulev Mets ja põline tallinlanna Milvi Mets Kuressaarde maja ostsid ning peagi pealinnast Saaremaale kolisid.

Kodusaarel ajakirjanikuna oma töömeheteed alustanud teeneline ajakirjanik Sulev Mets on mitmel korral muheda huumoriga rääkinud siia tagasitulekust. Mirjam Peil on Kodukirjas selle kenasti ka kirja pannud.

“Kuressaarde ja ei kuhugi mujale!” Väheke muret teinud Sulevile abikaasa Milvi arvamus. Et kas põline tallinlane on nõus loobuma senisest kodust ja laiast suhtlusringkonnast (Milvi Mets oli kakskümmend aastat olnud rahvakunstimeistrite koondise Uku direktor).

“Veeretasin jutu sellele, et Kuressaares on palju-palju üksikuid naisterahvaid. Ja et kindlasti tunneb mõni huvi, kas üksildane mees ka sooja lõunat sööb,” jutustab Sulev tolle surmtõsise näoga, mis võib mandriinimese eksiteele viia. “Naine hakkas siis asju pakkima ja siin me nüüd olemegi,” saab kaheksa aastat tagasi ilmunud ajakirjast lugeda.
Järgneva kaheksa aastaga on saarlane ja tallinlane, kelle juured küll Kullamaal, üha enam Kuressaarde kinnistunud.

“Minu ema oli Kullamaalt pärit. Praegune Virtsu–Risti maantee läheb läbi minu ema kunagisest koduõuest, mis asus Üdruma ja Turbla vahel. Vanaisal oli seal Sepa talu. Sepp ta oligi,” rääkis saarlannaks saanud Milvi Mets.

Tallinnas elas Milvi Mets vaid kortermajades. Olgugi et Metsade viimane korter oli avar ja asus kesklinnas, unistas pereisa aiaga oma majast.
“Suvila oli meil küll Vääna-Jõesuus, kuid ega seal olnud aiamaad ega midagi. Sulev igatses oma maja.

Tema ja ka mina ei kujutanud ette, et peaksime pensionäridena elama kusagil seitsmendal korrusel Gonsiori tänaval südalinnas. Ka Sulevi isa oli selle poolt, et poeg Saaremaale tagasi tuleks. Tema meile selle maja välja vaataski. Oma 80. aasta juubelil ta meid selle leiuga rõõmustaski.

Juubelijärgsel päeval tulimegi seda maja vaatama. Kohe esmapilgul hakkas see meile meeldima. Ütlesime Suleviga mõlemad nagu ühest suust, et selle me ostame,” meenutas Milvi Mets enam kui paarikümne aasta tagust rõõmuhetke.

Nõnda siis oli see armumine esimesest silmapilgust. “Nägin tänavapoolsest aknast kahe poolega klaasuksi ja hoonel oli kõrge vundament. Sattusime majast vaimustusse. Aed oli küll äärmiselt korrast ära. Maja oli kolm aastat tühjana seisnud ja nägi ka armetu välja. Sulevile on aga alati meeldinud oma kätega midagi teha ja nii ta siis seda uut kodugi korrastama hakkas.”

Leningradis tutvunud tudengid panid leivad ühte kappi

Milvi ja Sulev Mets tutvusid kõrgkoolide tudengitena Neevalinnas, mis tookord kandis nime Leningrad. Saarlane tudeeris ajakirjandust ja Milvi oli tekstiiliinstituudi üliõpilane.
“Mu meelest ütles kunagi väga toredasti minu eriala kohta Orissaare jaoskonna meister Marga Nenn – niidiinsener. Mulle see väga meeldis,” muigas Milvi Mets.

Kergetööstustehnikumi kiitusega lõpetanud tallinlanna suunati pärast kesk-erihariduse omandamist tööle Narva Kreenholmi. Sealne töö ja elu noorele spetsialistile ei istunud. Kiitusega lõpetajad said aga tollal kõrgkoolidesse sisse sisseastumiseksamiteta. Milvi ainus pääsetee oli minna edasi õppima.

Võõras linn ja venekeelne keskkond olid alguses eestlannale harjumatud. Noor inimene sulandub aga kiiresti. Peagi oli neiul keel selge ja linn tuttav. Tuttavaks sai ta seal ka ühe teise kõrgkooli saarlasest õppuriga. Tutvusest arenes armastus ja otsus abielluda.

Nüüd on Milvi ja Sulev ammugi vanavanemad. Nii poeg Margus kui ka tütar Triin elavad Tallinnas. Tihti käivad nad oma kaasade ja lastega Kuressaares emal-isal ja vanaemal-vanaisal külas.
Pärast instituudi lõpetamist töötas Milvi Balti Manufaktuuris ja kergetööstusministeeriumis.

1970. aasta 1. maist edutati tragi naine 1966. aastal loodud rahvakunstimeistrite koondise Uku direktoriks. Sellel ametipostil töötas Milvi Mets täpselt 20 aastat.

Ühel seltskondlikul koosviibimisel ütles üks kunagine kolleeg tabavalt: “Palju räägitakse ja kirjutatakse koori- ja rahvatantsujuhtidest kui eesti rahvusliku kultuuri hoidjatest ja edasiviijatest Vene ajal. Aga rahvakunstimeistrite koondise Uku meistrid hoidsid ja edendasid samal ajal eestlaste käsitööoskusi.

Uku tooted olid hinnas nii Eestis kui ka välismaal. Alahindamata laulu- ja tantsujuhte, on 20 aastat 1500 töötajaga Ukut juhtinud Milvi Mets teinud meie rahvakultuuri arendamisel ära vahest suuremagi töö kui mõni kõrgelt tunnustatud rahvakunstnik.”

Võtsin kolleegil sõnasabast kinni ja endamisi arutledes tabasin end mõttelt – tõepoolest, kui palju teavad nooremad inimesed tollasest ajast, sellest, kuidas ka Vene ajal hinnati Eesti kihelkondade rahvarõivaste ilu, käsitöömeistrite oskusi nikerdada kadakastele õllekappadele imepärane rahvuslik muster, tikkida lillelisi Muhu mustreis susse, prillitoose, raamatukaasi ja mida kõike veel.

Ene Puusemp on Uku tegevusest kirjutanud:
Uku sünni ajal oli Eestis ilusate, mõnusate ja inimlähedaste asjade puudus. Uku andis need kodudesse. Oluline oli ka see, et Uku tooted olid eestlasele taskukohased. Neid osteti meeleldi kingituseks, võeti kaasa väliskomandeeringutele. Uku toode oli eesti rahvakultuuri sümbol.

Kujunesid välja käsitöömeistrite keskused. Selline organisatsioon ja tema hea vastuvõtt rahva poolt säilitasid ja hoidsid silma ees eesti rahvakunsti traditsioone. Meelsasti muretseti kodudesse Uku tekstiili, telgedel kootud vaipu, tekke, padjakatteid ja laudlinu, meeldisid rõõmsates värvides tikitud seinapildid ja muhu sussid. Minevad olid Uku kindad, sallid ja rätikud.

Naised igatsesid osta või Uku õigetel eeskujudel teha ise endale rahvarõivaid. Hea teostus oli Uku ehetel ja küünlajalgadel, mõnusad olid puust alused, karbid, korvid, kirstud ja kannud. Koondis Ukust sai tõepoolest Eesti koduhaldja sümbol. Uku esemetes tajus iga eestlane oma rahvakunsti ja looduse koosmõju.

Kuid kodustes esemetes, mälestustes ja vaimus polnud eesti rahvuslikel traditsioonidel käsitöökultuur siiski välja surnud, tugevam oli järjepidevus saartel. Aga mida juurde ei õpita ja avalikult ei toetata, see kipub hääbuma.
Uku kauaaegne ja tulemusrikas juht Milvi Mets: Uku oli sümbol ka võõrsil.

Uku näitused olid mainekad nii Moskva Kunstide Akadeemia saalis kui ka Kesk-Aasias. Meie koondis oli tollases Liidus üks väheseid rahvusliku näo ja teo säilitanud ettevõtteid. Ta esindas nõudlikku töössesuhtumist, kõrget töökultuuri ja esemete professionaalset teostust.

Kuressaareski avati Uku pood

Uku tooteid ostsid kaasa välismaale reisijad ja välismaa turistid said just Uku kauplustest vahest kõige hinnatumad Eestit tutvustavad suveniirid ja tarbeesemed.
Milvi Mets mäletab, et Tallinnas avati Uku pood 1978. aastal, Saaremaa pealinnas aga 1985. aastal.

“Õnneks oli mul hea meeskond. Kohaliku tööstuse ministeerium aitas asjale kaasa. Ja nii saimegi ka Kuressaarde oma poe. Orissaare ja Kuressaare jaoskonnad olid väga tublid. Sellest ajast peale said saarlased oma käsitöömeistrite tooteid rikkalikus valikus kohalikust firmapoest osta,” pajatas Milvi Mets kordaminekutest.

Eraldi nimetas kunagine Uku direktor saarlasest õllekappade meistrit Meinhard Alti. Juhuse tahtel ostis Metsa pere 19 aastat tagasi just selle tuntud tisleri naabrusesse maja.

Uku võimaldas tollal üllatuslikult ka üsna palju reisida. Tööreisid on Milvi Metsa viinud sellistesse eksootilistesse riikidesse nagu India ja Jaapan, rääkimata Soomest, Rootsist, Poolast ja teistest lähimaadest.
Läheneva naistepäeva eel mõtles kauaaegne tippjuht 1994. aastal erastatud Ukule ja selle suurfirma töökale kollektiivile, kus enamuse moodustasid naised.

“Naistepäeval peeti meid ikka meeles. Ja ka meie tooted olid naistepäeva paiku nõutavamad,” meenutas Milvi möödunut.
Kodus ei istu nüüdne saar-lanna, käed rüpes. Perenaine ootab kevadet, millal saaks aias näpud mullaseks teha. Peen Jaapani kudumismasin seisab praegu küll jõude, aga mine tea, millal Milvi sellel järgmise Kihnu troi kudumise ette võtab.

Kas nüüd ka naistepäeva tähistate? “Kuidagi ikka!” jäi peremees Sulev eile ennelõunal küll napisõnaliseks, aga tema olekust õhkus kindlust, et seegi kord oskab ta oma naisukest millegagi üllatada.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 468 korda, sh täna 1)