Saia küla Saia talu Saia Voll

Saia küla Saia talu Saia Voll

KIVIRAIDURI TÖÖ: Volli sõnul on see nii käsitöö kui ka kunst, mis on teda kogu elu paelunud ja talle rahuldust pakkunud.

Saia Volli (68) oma tolmukarva habeme ja kaabulotiga on kui dolomiidikarjääri sümbol. Mees on teinud kiviraiduri tööd terve oma elu ja tema poolt taastatud-püstitatud ausambaid ja mälestusmärke on täis terve Eesti, takkapihta leidub neid Lätis ja Venemaalgi.

Voll ise on muhe mees, kel jutt jookseb. Kinnitab, et ärgu ajakirjanik hakaku talle nimeks toppima mitte mingisugust Voldemari. Tema õige nimi on Volli, rahvakeeli Voll, kes sündis Saia külas Saia talus, ja tema perekonnanimi on Sai.

Esimesed mälestused sõja-aastatest

Volli nägi oma isa esmakordselt, kui oli juba 5-aastane. Siis, kui isa sõjast tagasi tuli. Mäletab, et isa võttis ta käekõrvale ja nii nad, kaks meest, naabertalusse onu juurde läksid. Onu oli teinud koduõlut, sest ka onupoeg oli sõjatandrilt tagasi jõudnud.
Mehed olid rõõmsad, et sõjaõudused läbi ja hing sees. Jällenägemist tähistati ohtra kesvamärjukese rüüpamisega. Tulemuseks oli see, et Volli mäletab isa ühe savihunniku otsas magamas. Ja see jäi ka ainukeseks korraks, mil poeg oma isa üldse purjus olevat nägi. Onupoeg tuli pisikest Saia koju tooma, aga ema oli hirmus kuri. Nüpeldas onupoega luuavarrega – tule taevas appi, kus teie mõistus oli, andsite lapsele ka õlut!

Volli mäletab selgesti, kuis sõjalennukid üle Saia küla lendasid, kuis põlesid Aste kasarmud. Naabriperes oli sakslaste staap. “Sihukesed kõrgete mütsidega mehed olid. Näidati filmi. Kuskil Ameerikamaal oli hirmus orkaan. Kõik puud murdis maha, majad puruks. Ainult üks mees oli nii vali, et sidus ennast köiega puu külge ja jäi elama…” pajatab Voll oma esimesest filmielamusest.

“Naabrimehe ait oli umbselt täis puukaste, kus sees sulaselge marmelaad. Kast toodi välja õue ja sealt lõikasid sakslased noaga sõukseid viilusid… Me sõime nõnda, et kõhud valutasid.”

Siis kui venelased sisse tulid, oli nende staap Volli kodus. Pererahvas löödi kodunt minema ja nad elasid onu juures, magasid köögis põhkude peal. Rehi oli peksmata ja venelaste hobused pandi rehalasse kaeravirnade otsa.
Lahtise peaga poiss

Kui Volli kooli läks, oli Pähklas veel 6-klassiline kool. Seal sai poiss käia esimesed neli klassi, siis tehti kool algkooliks ning Vollil tuli edasi minna Randvere kooli.
Mees mäletab selgesti seda hommikut 1949. aastal, kui külatänavale ilmusid ühtäkki veoautod vene soldatitega. Algas küüditamine.

“Oli sõuke karge hommik, kadakapõõsaste vahel olid ämblikuvõrgud härmas… Meie külast viidi ära Uiema Riidu – mees, kel polnud varandust ega midagi. Riidu käis külapeal ja võttis pudeli viina eest põrsapoistel rõõmud maha. Määris viinaga haavad sisse, ülejäänu tarvitas ise ära. Aga tema süü oli see, et ta olla kolhoosiesimehe ükskord p…e saatnud.”

Riidu oli ainus, kes Saia külast Siberisse saadeti. Aga Randvere küla – see läinud päris tühjaks. Seega ei usu Voll tänase päevani, et need väljasaadetute nimekirjad koostati Moskvas. “Ikka omad mehed olid need, kes näpuga näitasid. Viha ja kadedust oli väga palju.”

Koolis oli Volli lahtise peaga poiss. “Mulle jäid asjad kiiresti pähe kinni. Keeled – need ei istunud,” arutleb mees. “Klassitoa seinal oli suur maakaart, seda mulle meeldis uurida. Teadsin juba varakult, et Venemaal on Odessa ja Ameerikas on Odessa.”

Kui Volli koolis käis, olid kolhoosnike lapsed kui pärisorjad – nad ei tohtinud mujale minna, pidid jääma kolhoositööle. Sellest sundusest päästis ainult edasiõppimine.

Saiadel oli neli last, kõik juba kooliealised. Raha polnud. “Ma ei tea, kust isa selle raha välja võttis, aga mind pandi linna keskkooli. Sääl oli mul üks klassivend Miki. Tema ema oli hirmus uhke ja kiitles kogu aeg, et Miki on nii tark, temast tuleb preester. Oli minu emale öelnud, et no mis sa oma lollist poisist küll keskkooli panid.” Voll tegi aga keskkooli läbi, Miki pidas vastu vaid aastakese. Lõpuks olnud Miki Volli juures katlakütja, jõi ennast põhja ja möödunud aastal läks siit ilmast minema.

Pärast keskkooli läks Voll tööle Kaarma dolomiidikarjääri. Tol ajal said ülikooli eelisega sisse need, kes olid pärast keskkooli kaks aastat töötanud. Volli mõtles füüsikat-keemiat õppima minna, aga enne pani noormehele käpa peale Vene sõjavägi.

Kolm aastat mere-lennuväes

Volli oli siniste pagunite mees. Teenis kolm aastat Severomorskis, Murmanskist 30 kilomeetrit, Norra piiri lähedal. See oli puhtalt sõjaväelinnak. Ühte naisterahvast nägi Volli seal esimest korda siis, kui teenistusaeg hakkas juba lõppema.

Sõjaväkke sattus Voll ka peaaegu et juhuslikult. Helistatud kolhoosikontorisse, et olgu noormees hommikul kell 5 kohal. Läkski Volli õigeks ajaks kogunemispunki ja seal selgus, et teda pole kirjaski. Sõbramehed teinud vaid nalja. Kuna aga üks mees jäänud tulemata, võetud selle asemele Volli Sai.

Sõjaväes oli karm värk. Nende teenindada olnud kõikse uuemad õhk-maa raketid. Pärast võetud meestelt allkiri, et 10 aastat peavad nad vaikima kut haud… Seal ümbruskonnas oli palju vanglaid. Pea igal esmaspäeval tulnud valjuhääldajast teade, et olgu mehed ettevaatlikud – jälle on mõni vang põgenema saanud ning et riideid saada, võivad nad ka tappa.

Vollil oli au sõjaväes vastu võtta Fidel Castrot. Kuna Moskvas ei olnud lennuilma, maandunud Castro lennuk Severomorskis. Sõduritele antud valged kindad kätte ja rivisse! “Castro tuli lennukist alla, frentš seljas, kepka peas. Meil aga lumi maas ja hirmus külm. Castro astus trepist alla, haaras esimesel sõdurpoisil peast talvemütsi ja surus oma kepka tollele pähe,” meenutab Volli.

40 aastat kiviraidur

Saare Dolomiiti, mis sel ajal kandis Silikaadi nime, läks Volli tööle juba pärast sõjaväge. Tõsi küll, tööle saamisega oli probleeme, sest sirge ütlemisega ja naljamehena oli ta omal ajal ettevõtte juhti solvanud. Mees pidas seda meeles ja Volli oli mustas nimekirjas. Aga kui ajalehes kuulutati, et vajatakse kiviraidurit, konkureeris Volli ka ja nii polnud võimalik teda ignoreerida.

Voll ütleb, et kiviraiduri töö on käsitöö ja kunst, mis on teda kogu aeg paelunud ja talle rahuldust pakkunud. 1967. aastal algas Vollil tihe koostöö tolle aja noorte skulptoritega: Mati Variku, Riho Kulla ja Allan Murdmaaga. Esimene koostöö, mis on praegugi alles, oli fašismiohvrite mälestusmärk Kuressaare pargis.

Teine suurem töö, mille kallal Volli oma kätt proovida sai, oli Jääretke obelisk Maarjamäel. Volli räägib, et see oli nii odav töö, et vanemad mehed ei tahtnud seda teha. Volli, tol ajal veel õpipoiss, sai aga selle eest nii kõrge kiviraidurikategooria, et needsamad vanad töömehed olid pärast kadedad.

Kustumatud mälestused on Vollil kuulsa Tehumardi mõõga avamiselt… Saarlasest Mati Variku isa oli teinud seks puhuks kõva saare õlle ning kunstnikud ja töömehed olid juba enne pidulikke kõnesid väga ülemeelikus tujus.

Volli loeb järjest üles mälestusmärke ja obeliske, mille juures tema käed mängus olnud. Maarjamäe memoriaal, Saaremaa ülestõusnute mälestusmärk Kudjapel ja Viktor Kingissepa monument Kuressaare kesklinnas.

Pärast Eesti taasiseseisvumist hakati suure hooga taastama Vabadussõja ausambaid – Rapla, Ambla, Põltsamaa, Kullamaa, Kadrina, Jõgeva, Valjala, Laiuse, Simuna, Viljandi… Et enamik neist tuli taastada korjandusest saadud rahadega, siis rikkaks sellest ei saanud. Heal juhul anti töömeestele paar tuhat krooni, kanistriga bensiini ning öömaja kuskil pastoraadi põrandal.

Volli: “Tegime oma meestega Kadrinas sammast. Oli pühapäeva hommik. Tulevad Trivimi Velliste ja pastor Hillar Hallaste. Räägivad, et ehk teeksite oma tööle pisikese vahe sisse – kirikus algab jumalateenistus. Läksime tellingutelt minema. Kui tunni aja pärast tagasi tulime, oli üllatus suur – kõik meie tööriistad olid ära varastatud.”

Üks suuremaid töid, mille kallal Volli tublisti vaeva nägi, on suur Vabadussõja võidusammas, mis asub Lätimaal Cesises.

Kümneks päevaks rajalt maha

Ühest oma eluseigast jutustab Volli veel. Nimelt oli ta KGB-s arvel ja saanud 10 päeva aresti.
Volli jutustab: “Dolomiidis oli tulemas oktoobripühade pidu. Mul paluti teha peo kuulutus. Trükkisin selle kirjutusmasinal ja panin kuulutuse üles: “Poisid, pange pussid valmis, hakkab suur SSOR pidu tulema!” Keegi koputaja võttis kuulutuse seinalt maha ja viis miilitsasse. Sealt läks asi julgeolekusse. Uurisid ja uurisid, kes on selle trükkinud. Lõpuks jõudsid minuni. Just enne pidu mul villis ukse ees…

Päev läbi istusin “valges majas”. Ootasid, et tunnistan üles. Mina istun ja istun, õhtu eel teatan, et ei tahaks nagu püksi teha… Lasti mind siis tualetti ja sääl ma istusin edasi. Jälgiti läbi vaatepilu ja saadi jälile, et mees istub potil niisama. Uks läks lahti ja mind käsutati välja. Uuesti kabinetti.

Kas sina trükkisid selle kuulutuse? Jah, vastasin mina. Asi läks kohtusse. Öeldi, et võin selle jama eest saada 5 aastat, kui ma vastu vaidlen. Mul neli last kodus, naine tööl ei käi, kus ma saan viieks aastaks vangi minna!

Kohtus küsib kohtunik, et kas sul on vahel niimoodi, et ei anna endale oma tegudest aru. Mina vastu: jah, üsna sageli. Sain 10 päeva aresti. Olin poliitiline, juukseid maha ei aetud. Kui aeg täis, olin hirmus vihane, miks mul juuksed alles on, sest mu oma naine ka ei usu, kus ma need 10 päeva olin… No siis aeti ikka pea paljaks.”

Pärast seda sai Volli kõva keelu: ei tohtinud enam meistrina töötada.
Mees suunati karjääri, aga mõne aja pärast oli häda nii suur, et Voll kutsuti meistriks tagasi.

Tegid pojaga oma firma

Nüüd juba 20 aastat on Volli ja Peeter Saial oma firma Dolokivi OÜ, kus töömehi neli. Vollil on hea meel, et poisist on talle tubli abiline saanud. Kõik kaugemad komandeeringud ongi nüüd juba Peetri õlul. Aga Volli on rikas mees, sest tal on poeg Peetri kõrval ka kolm tütart – Lea, Tea ja Gea – ning kokku 9 lapselast.

Vanaisale toob naeru palgele see, et kõik tema pisikeste poiste vägi, nii kui Saiale tulevad, muudkui karjääri. “Aina toksivad, väljaarvatud see pisike 2-kuune. Nad on kõik mu kivinurgad haamriga maha toksinud…”


KES ON PILDIL?

Kiviraidur Volli Saia tundis tema noorpõlvepildilt ära ainult üks inimene, see oli Helgi Pruul Salmelt. Temale kuulub Allan Jakobi CD-plaat “Vene meloodiad akordioni ja orkestriga”. Auhinna saab kätte Oma Saare toimetusest.

Kes on aga see hoolas õppur tänasel pildil? Praegu on sellest mehest saanud üks tuntud ärimees, kes tegutseb Saaremaal.

Õigesti vastanute vahel loosime välja CD-plaadi “ABBA meloodiad Margus Kappeli ansambli ja orkestriga”. Vastuseid ootame lehetoimetusse (Tallinna 9) või aili.kokk@omasaar.ee .

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 544 korda, sh täna 1)