Aasta ema tahaks olla nagu vihmavarjuga Mary Poppins

Aasta ema tahaks olla nagu vihmavarjuga Mary Poppins

MARIT “MARY POPPINS” TARKIN JA TEMA PERE: Vasakult esimene on Mariti abikaasa Ain, kelle süles on pere pesamuna Miina-Ly. Ema kõrval pere vanim tütar Ann, kes Mariti aasta ema tiitlile esitas. Kõige ees seisab keskmine laps Svea, kes enda kohta tavatsevat öelda, et ta ei ole nii tark kui kõige vanem laps ja pole ka nii armas kui kõige väiksem.

“Kas ma olen väikese kiiksuga ema?” küsib aasta ema 2009 Marit Tarkin meie vestluse lõpus kavalalt. Ise sinna juurde talle omaselt nakatavalt naerdes. Ja tunnistab, et tahaks olla nagu Mary Poppins, kes kasvatas lapsi läbi mängu ja seikluste. Aga kord oli majas.

Ei maksa üldse imestada, et Marit hakkab Poppinsi jutu juurde ümisema lugu igas töös peituvast suhkrutükist, mis teeb pipratera magusaks. Ta tunnistab ise, et laulab koolis õpilastega ka. Kord on selline, et kui keegi Mariti antavasse emakeeletundi hiljaks jääb, siis peab laulma. “Ma ise ka vahel jään,” poetab Marit taas naerdes. Ta naerabki palju.

Mängud

“Astesse,” vastab 2-aastane Miina-Ly küsimusele, kuhu ta karussell-bussiga parasjagu teel on. “Mäng on selline, et ta ütleb, et karussell on buss ja bussi pealt maha minnes läheb ta kohvikusse, kus saab kooki,” seletab Marit ühte paljudest mängudest, mida ta pere pesamunaga ühel päikeselisel neljapäeval kesklinna mänguväljakul mängib. Väike Miina-Ly jõuab kiiresti kookidega kohale. Väheke mullane kivi on šokolaadikook. Aeg on uuesti bussi peale minna ja siis jälle kohvikusse. Kus nüüd on telliskivi tordiks.

“Mänge tuleb lastega mängida,” kinnitab Marit samal ajal, kui Miina-Ly kohvikus teises mänguväljaku otsas kookidega mässab. “Loomingulisus on tähtis,” teab 15-aastase Anni, 11-aastase Svea ja juba mainitud Miina-Ly ema ja Aini naine.

Üks mäng, mida selles peres mängitakse, on hambaharjateater. Asi oli alguse saanud sellest, et lapsed olid haiged, ja et neil kuuma jalavanni ajal igav ei hakkaks, mõtles Marit, et nüüd võiks teatrit teha. Kus on ema-hambahari ja isa-hambahari ja laps-hambahari. Jalavannid lõppesid ära, aga teater olevat nii meeldima hakanud, et mängitakse siiamaani.

Ainult selle vahega, et isa Ain oli palunud, et isa-hambahari võiks mängust välja jääda, sest tal oli kombeks sattuda igasugustesse imelikesse kohtadesse, kust teda kohe üles ei leitud. “Isa-hambahari on meil siis nüüd mängult nagu reisil,” räägib Marit.

Normaalsus

“Ma olen püüdnud olla normaalne ema,” ütleb Marit ja lisab, et ei ole lastega kunagi nii riielnud, et uksed pauguksid. Tema arust on lapsi mõistlikum pigem suunata ja toetada. Päris vabakasvatust Marit ka ei poolda. See polevat päris õige asi.
“Eks ma ikka muretsen ka,” lausub ta ja jätkab pärast hetkelist kandvat mõttepausi: “Aga ma ei ole kuri.”

Kes Mariti käe all kooli õppinud, teavad ja mäletavad, et Marit on ikka olnud rõõmsameelne ja veidi vigurit täis. Aga kui ta vahel harva peab kõvemat häält tegema, siis vakatavad kõik. Sest see on märk, et midagi on valesti. Tavaliselt kergest hääletõstmisest ka piisab.
Marit tunnistab, et ei ole kunagi pidanud kodus lastega koos õppima või neid õppima sundinud. Lapsed peavad tema arvates ise aru saama, miks nad õpivad või midagi teevad. Mitte ema või isa pärast.

Samas nõustub ta, et õpetajana oleks ju lihtne last aidata. Kohustuslik kirjandus on enamikule õpilastest teadagi piin ja vaev. Mis viga, kui kodus omast käest võtta elav kohustusliku kirjanduse leksikon. Aga ei. Kord oli Ann palunud, et ema võiks rääkida, millest August Mälgu “Õitsev meri” räägib. Tulemusteta. “Nad peavad ise vastutama hakkama,” jääb Marit endale kindlaks.

Tundub, et selle pere lapsed saavad sellest aru, sest koolis on tulemused väga head. Pigem on ema-isa lastele võrdväärsed nõuandjad. Marit räägib, kuidas Ann, kes Kuressaare vanalinna koolis näitemänge lavastab, kutsus ema näiteks oma proovi, et Kuressaare gümnaasiumis sama asjaga tegelev Marit vaataks ja arvaks.

Lapsed on tublid, on Marit kindel. Toob näiteks kas või selle sama teatrivärgi. 15-aastane Ann lavastab ja näitleb koolis ning käib maakondlikel teatrifestivalidel. “Ta võistleb seal Rita Ilvesega,” naerab Marit ja ainult pime ei näeks, kui uhke ta oma laste üle on.

Traditsioonid

Kui Maritil ja Ainil on pulma-aastapäev, on selle pere naistel üks komme. Nimelt proovivad suuremad tütred koos emaga sel päeval ema pruut-kleiti selga ja teevad pilti. Nii aastast aastasse.
Järjepidevus, traditsioonid ja pere koosolemine on Mariti meelest üleüldse üks ütlemata tähtis asi.

Marit tõdeb, et tänapäeval pole seda sugupõlvede ühtehoidmist ja oma juurte tundmist enam nii palju kui varem. Ta mäletab, kuidas ta ise oma vanavanematega suhtles, ja on sedasorti suhtlemise vajadust süstinud ka oma lastesse. “Ma ütlen ikka, et läheme räägime nüüd vanamemmega juttu,” lausub Marit ja arvab, et lapsed on sellest palju võitnud, et neil oma vanavanematega tihe suhe on.

Marit ütleb, et tema enda üks unistusi on see, et ta tahaks olla hea vanaema, kel oleks palju vahvaid lapselapsi.

Toetus

Marit tunnistab, et kogu aeg käib elus üks valikute tegemine. Kuidas olla edukas tööl ja samas hea ema ja abikaasa? Temal on mõlemad pooled hästi välja tulnud. Lisaks aasta ema tiitlile on Maritit tunnustatud ka aasta õpetaja tiitliga aastal 2003.

Marit tõmbab ühe paralleeli õpetajaks ja emaks olemise vahel. “Emaks olemine ja õpetajatöö on tegelikult ses suhtes sarnased, et alguses pead olema 100% lapsega ja siis, kui olete koos “suureks” saanud, pead laskma tal minna elu avastama. Aga kui oled oma tööd hästi teinud, siis nad tulevad tihti ja rõõmsal meelel tagasi,” arutleb ta. Pole just haruldane, kui mitmedki neist tuhandetest, kes Mariti käest tarkust kogunud, jälle ja jälle oma õpetaja üles otsivad. Märk õigest tegutsemisest ja toetusest seegi.

Õpetajatöö pole teadagi lihtsate killast. Vahel pikaks venivad tööpäevad, parandamist vajavate vihikute pakid ja muu selline on tavaline. “Ain on ikka pelmeene keetnud küll,” muigab Marit, viidates, et kui teda õhtul kodus pole, saavad teised ilusasti hakkama. Suureks toeks on perele ka Mariti ema, kes alati lastele nõu ja jõuga abiks on ja pisimat hoida aitab. Vanaema Luule ongi vanaema selle kõige õigemas mõttes.

Nõudepesu on nädala sees laste rida ja igaüks kraamib ka oma tuba ise. “Seda kodust elu hakkavad nad tulevikus ju ka ise elama,” arvab Marit, et nii, kuidas on kellegi lapsepõlvekodus, saab paljuski olema ka suureks sirgunud lapse tulevikukodus.

Ja et ennast ikka rohkem perele pühendada, püüab Marit vihikuid parandada siis, kui lapsed juba magavad.

Parim

“Jah,” vastab sel samal neljapäeval elus esimest korda juuksuritoolis istuv ja end peeglist silmitsev Miina-Ly, kui küsida ta käest, kas tal on ka tore ema. Lisaks arvab Miina-Ly, et ta on ise ema moodi.
“Minu pere on parim asi, mis minuga kunagi juhtunud on,” tunnistab Marit.


Tütar esitas ema kandidaadiks

Aasta ema valimine käib sedapidi, et soovijad esitavad tingimustele vastava kandidaadi naiskodu-kaitsjatele, kes siis valivad igal aastal Saaremaa aasta ema.

Marit ütleb, et selline teade tuli talle paraja pauguna. Et miks just tema? Talle uudist teatanud Naiskodukaitse Saaremaa ring-konna esinaine Rita Loel oli aga andnud vihje: “Küsige lastelt.”

Marit oli siis uurinud ja küsinud ning tõele ka jälile saanud. Nimelt oli Mariti esitanud aasta ema tiitli saamiseks ta enda vanim tütar, 15-aastane Ann.
Pika pinnimise peale oli ema saanud Anni käest kätte ka selle kirja, mis ta oli naiskodukaitsjatele saatnud.
“Kui ma seda lugesin, siis löristasin nutta,” tunnistab Marit. “See on suurim tunnustus.”

Marit märgib, et selline asi tundub seda uskumatum, et seda tegi 15-aastane noor inimene. Selles vanuses tavaliselt vanematesse nii ei suhtuta, ütleb Marit veel kord ning ta hämmeldus paistab tõesti suur.
“Loodan, et ka teised näevad, kui suurepärane ema ta on ning kui suure panuse ta on andnud meie eelseisvasse ellu,” kirjutab oma ema iseloomustavas kirjas Ann Tarkin. Kogu pere nimel.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 206 korda, sh täna 1)