In memoriam Andrus Ausmees – esimene teadusdoktor taasiseseisvusajal

In memoriam Andrus Ausmees – esimene teadusdoktor taasiseseisvusajal

 

Läinud aasta jõulude ajal lahkus Rootsis ootamatult meie hulgast Saaremaalt võrsunud teadlane-füüsik Andrus Ausmees. Need, kes Andrust teadsid ja tundsid, võivad kinnitada – ta oli tagasihoidlik, samas aga seltskondlikult mõnus ja ustav kamraad, väga hea huumorisoonega ning äärmiselt erudeeritud vestluskaaslane. Andruse kolleegid väidavad aga veel, et ta oli erakordselt võimekas teadlane, kelle elutee ebaõiglaselt vara katkes. Täna, 27. juunil kell 13 toimub kodusaare Kudjape kalmistul Andruse ärasaatmise tseremoonia.

Väljavõtteid intervjuust füüsikuga
(Ilmus ajakirjas Horisont 1992. a juulis)

Kui kindlalt tundsite end füüsikas päras keskkooli lõpetamist?

Lühidalt vastates – kindlamini kui praegu. Füüsika-matemaatika eriklassis saadud tugev põhi täpisainetes tuli suuresti kasuks ülikooli esimestel kursustel ning elementaarfüüsika näis olevat lihtne ja selge… Teisest küljest, katsed teaduse alal midagi korda saata on näidanud, et reeglina annab iga uuring rohkem küsimusi kui vastuseid…

Olete [taasiseseisvunud] Eesti Vabariigi esimene teadusdoktor, olemata sealjuures teaduskandidaat ENSV-s. Mida uus “kraadisüsteem” tähendas teile ja tähendab kogu Eesti noorteadlastele?

Julgemata arvamust avaldada kogu Eesti noorteadlaste nimel, võin pakkuda oma arusaama. See on üks samm teel mujal maailmas normaalseks peetava haridussüsteemi poole… Muidugi, väitekirja sisuline väärtus ja Tartu ülikoolis kaitsnud doktoritele antav hinnang kujuneb aja jooksul. Hea taseme saavutamiseks tuleb praegustel ja tulevastel doktoritel end näidata ning kaitsmisnõukogudel latti kõrgel hoida.

Mille üle viimati südamest naersite?

Aus vastus on kahjuks pessimistlik. Head, kergendavat naeru kipub viimasel ajal väheks jääma. Seevastu annab igapäevane infotulv ülearugi ainet naeruks läbi pisarate ja mustaks huumoriks.

Fantaseerime pisut. Kui teil oleks võimalus vestelda ükskõik kellega millisest asjast, keda valiksite?

Ma ei arva, et peaks tingimata tülitama hõivatud suurvaime. Piirduksin mõne oma parajalt kauge esivanema ja oma järglastega.

Mis on teie jaoks ime?

See, et Päike särab, Maa ikka veel pöörleb-tiirleb ja kõiksugu olevused saavad oma tähtsaid toimetusi teha.
Millist teadusavastust peate tähtsaimaks, millist ohtlikemaks?

Teadus on meie arusaamu maailmast ja elust niivõrd avardanud, et ülevaadet saada on keeruline ning seda “kõige-kõiget” raske nimetada. … tahaks loota, et inimesed ei peaks kannatama näiliselt teaduslikkusele pretendeerivate sotsiaalsete utoopiate alastes eksperimentides.

Milline oleks teie vapideviis?

Seni pole vapideviisi eriti vaja olnud. Kui tulevikus mõni kõrge isand, miks mitte ka meie kohalike rojalistide poolt troonile aidatu, peaks mind aadliseisusesse tõstma, eks siis peab järele mõtlema.


Kolleegid mälestavad

Alljärgnev järelehüüe ilmus käesoleva aasta alguses Eesti Füüsika Seltsi aastaraamatus. Selle autoriks on Andruse juhendaja ja hilisem kolleeg Arvo Kikas. Avaldame teksti lühendatult, jättes suurel määral sellest välja erialase terminoloogia, mis on arusaadav ehk vaid asjasse pühendatuile.

Andrus Ausmees
16.10.1960 – 26.12.2008

Teisel jõulupühal lahkus ootamatult manalateele üks andekamaid ja edukamaid keskmise põlvkonna eesti füüsikuid Andrus Ausmees.
Andrus Ausmees kasvas ja õppis Saaremaal, lõpetas 1979. aastal Kingissepa (Kuressaare) keskkooli. Aastal 1984 omandas ta tahkisefüüsiku diplomi Tartu ülikoolis ja asus seejärel tööle tolleaegsesse Teaduste Akadeemia füüsika instituuti.

Tema esimene teadustöö teema oli elektronemissiooni ergastusspektrite uurimine ja elektron-foononrelaksatsiooni arvutimodelleerimine. 1991. aastal kaitses Andrus Ausmees doktoritöö teemal “Röntgenelektronemissioon ja elektron-foonon-vastastikmõju leelishalogeniidkristallides”, mis oli esimene füüsikaalane doktoritöö taasiseseisvunud Eesti Vabariigis.

Aastal 1989 osales Andrus Ausmees esimeses Eesti füüsikute eksperimendiseerias Lundi ülikooli sünkrotronkiirguse laboris MAX-lab. Praeguseks on sellest välja kasvanud tihe koostöö Lundi ja Tartu füüsikute vahel.

Sünkrotronkiirguse aktiivset kasutamist MAX-laboris jätkas ta ka pärast tööleasumist Uppsala ülikoolis 1992. aastal. See oli tema jaoks väga viljakas aeg, sest MAX-laboris oli just valminud uus rivimagnetseadmel põhinev kiirekanal, mis koos uute Uppsalas valmistatud elektronspektromeetritega moodustasid nendel aastatel maailma parima gaaside ja molekulide elektronspektroskoopia eksperimendiseadme.

Andrusele omase põhjalikkuse ja korrektsusega osales ta eksperimendiseadmete häälestamisel, eksperimentide kavandamisel ja läbiviimisel, eksperimenditulemuste analüüsil ning artiklite kirjutamises, andes sel viisil märkimisväärse panuse röntgenkiirguse resonantse mitteelastse mittekiirgusliku (Auger-Ramani1) hajumise uuringutesse. Nende tööde tähtsust näitab seegi, et sel perioodil ilmus muuhulgas viis artiklit ajakirjas Physical Review Letters2.

ISI Web of Science3 andmetel ilmus aastatel 1986–2001 Andrus Ausmehe sulest kuuskümmend teadusartiklit. Seisuga 2. veebruar 2008 on neid artikleid tsiteeritud 1481 korral ning tema h-indeks4 on 23. Säärased arvud teevad au igale teadlasele ja need oleksid kindlasti olnud veel palju suuremad, kui terviseprobleemid ei oleks sundinud teda teadustööst liiga vara loobuma.

Kolleegide mälestusse jääb Andrus Ausmees andeka ning äärmiselt korrektse ja põhjaliku füüsikuna, kes saarlasliku visadusega leidis lahenduse kõigile teadustöös ettetulnud probleemidele.

1) P. V. Auger (1899–1993) – prantsuse füüsik; C. V. Raman (1888–1970) – india füüsik, Nobeli preemia laureaat (1930).

2) Maailma üks prestiižikamaid füüsikaalaseid teadusajakirju. Ilmub aastast 1958, väljaandjaks on Ameerika Füüsika Ühing (American Physical Society).

3) Maailma suurim teadusinformatsiooni andmebaas, mis jälgib seda, millised artiklid ilmuvad maailma 9500 juhtivas teadusajakirjas ja millistele allikatele need artiklid omakorda viitavad.

4) California ülikooli füüsiku Jorge Hirschi välja töötatud indeks, mille abil mõõdetakse teadlase mõjukust. H-indeks näitab seda, milline on mingi teadlase suurim arv artikleid N, mida on tsiteeritud vähemalt n korda. Arvatakse, et korralikus ülikoolis professoriks saamiseks piisab reeglina, kui H-indeks on üle kümne.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 277 korda, sh täna 1)