Kõne Iffile 15 (2)

Kõne Iffile 15

 

Täna räägime laulupidudest läbi aegade.

Minu suhe laulupidudega algas mu esimesel elupäeval. Oli pühapäevane päev ja ema jutu järgi oli rajooni laulupäev. Esimesed muusikahelid, mis üle vallide Aia tänava haiglasse kandusid ja palatiaknast sisse tulid, olidki sellest laulupäevast.

Viiekümnendatel, ma mäletan, oli suvine laulupidu suve, aga võib-olla ka aasta kõige tähtsam pidu, suurim kultuurisündmus, ja seda oodati. Seal oli alati väga palju rahvast ja me käisime igal aastal rajooni laulupeol. See oli nagu vältimatu käik. Kooli läksin 1956 ja kohe hakkasin ma laulma mudilaskooris, hiljem poistekooris. Asi tipnes sellega, et kui kuuekümnenda aasta üldlaulupeoks sai valmis uus laululava, siis meie kooli poistekoor sai sinna peole. See oli täiesti unustamatu sõit, sest väga paljud lapsed, mina nende hulgas, polnud varem Saaremaalt välja saanud.

Esimene käik mandrile, esimene rongisõit, esimene käik Tallinna ja kõik see uhkus, mida pealinn ühele poisile pakkus. Trammid, suured majad, fotodelt tuttavad kohad ja muidugi see suur laululava. Minu jaoks on kuuekümnenda aasta laulupidu üks võimsamaid elamusi.

Mäletan veel seda, et rongkäigu ajal kallas vihma nagu troopikas ja oli tunne, et me upume lihtsalt ära. Aga ega see tuju rikkunud, pidu oli tore. Kooriga käisime ka kuuekümne teise aasta koolinoorte laulupeol ja pärast seda olen käinud mõnel üldlaulupeol, kus olen koori ees soleerinud, aga minust kui koorilauljast rohkem rääkida ei saa.

Olen kuulnud, et kuuekümne üheksanda aasta laulupidu on inimestele jätnud tohutu mulje. Mina oma suureks õnneks olin ka selle peo publiku hulgas ja see oli tõesti läbi aegade üks võimsamaid pidusid. Eks see saja aasta juubel mängis seal ka oma rolli.
Aga eelmisel pühapäeval lõppenud pidu oli rõhutatult patriootlik, Eestile pühendatud ja isamaaline. See nimi – ÜhesHingamine –, see oli midagi nii õiget, et selle nime väljamõtlejale tahaks kohe pai teha. Koorilaul kõlas väga hästi nagu alati, kõik lood oli ilusasti ära õpitud.

Sellest ühes olemise tundest saab aru vaid siis, kui oled ise kohapeal. Kõik inimesed ei saa lauluväljakule tulla, aga paraku televiisori või raadio vahendusel seda tunnet, mis seal platsil viibimise ajal tunned, kätte ei saa. Mina sain olla pühapäevasel kontserdil, mil taevataat oli siiski eesti rahva poolt, kuigi oli jahe ja pilved liikusid.

Olen käinud kümneid kordi piirkondlikel laulupidudel, olgu siis maakondlikel, küla- või üliõpilaslaulupidudel. Vist ka kõikidel Tallinna laululaval toimunud laulupidudel. Nende vaimsus on alati olnud eestimeelne, seda ei saanud, ükskõik, mis käsud ka omal ajal anti, kuidagi vähendada.

Eks tuli ju laulda ka tolleaegset parteid ülistavaid laule, aga kui koorijuhid oleks sellest keeldunud, oleks ikka suur jama tulnud ja väga lihtne oleks olnud need peod kusagilt kõrgemalt tulnud käsu korras lõpetada. Need asjad aga eesti vaimsust ei häirinud ja hea, et need peod kestavad. See, kes väidab, et eesti rahvas ja keel surevad välja, tulgu sinna platsile ja tundku seda tunnet, siis ta enam nii ei väida.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 39 korda, sh täna 1)