Sõnnikuhais saab taas koduseks (2)

Sõnnikuhais saab taas koduseks

 

Ei tunne vahel oma kodukanti enam äragi. Ei, ma mõtlen ikka seda päris kodu. Seda, kus lapsepõlves paljasjalu sai vutti taotud ja salaja peenardesse pajuoksi pistetud lootuses, et need mu silme ees suurteks puudeks sirguvad. Kaduvate oksade müsteeriumist võis järeldada, et emale mu õilis mõte väga ei meeldinud, aga me hoidsime mõlemad oma saladusi hästi.

Mu pere, loomad ning ümbritsev loodus olid mu sõpradeks. Ega kedagi teist eriti ei kohanudki. Vahel rihtis üks punane traktor end kiviaedade vahelt vaevaliselt läbi, juht piinavalt hommikune. Igaks juhuks peitsime end vendadega selleks ajaks aia või puu taha.

Mitte, et me teda kartnud oleks, see oli pigem väike rituaal või mäng. Nii ei näinud me vahel terve suve jooksul pea kedagi. Ega ülejäänud külarahvas vist meie kohalolekust ka palju ei teadnud, liiati, kui poisid end pidevalt suuremate kivide taha hoidsid. Vaikus küla hinge vaakuvas otsas.

Ümbritsevad hoovid ja nende omanike elud ühtlaselt võssa läinud.
Ei käinud tee lähimasse poodi meie talu eest mööda ega jäänud ka külaplats meie suunale. Olime viimane talu küla hinge vaakuvas otsas. Enam ei ole.

Renessanss?

Ma ei tea, mis vägi see on, aga näib, nagu oleks vana emis veel korralikku armastust tunda saanud ja räämas lauda järsku noorte, armsate ja tegusate põrsakestega täitnud. Need omakorda lükkasid laudast sõnniku välja ja hakkasid ise hoopis potil häda tegemas käima. Küllap tõmmanuks vett ka peale, aga nüüd on kuivkäimlad moes. Ei ole me enam viimane talu külas ning ümberringi kerkivad uued majad ja saunad. Hoovid on võsast puhtaks raiutud ja traktorid sõeluvad edasi-tagasi nagu sotsialistlikus poeemis.

Inimesed on maal oma kodu leidnud ja kui siis veel keegi oma maja ja hoovi korrastamisega otsa lahti teeb, pole külas enam mahti pimedas laudas lehmaga tõtt vahtida. Nüüd võtavad kõik kellud pihku ja tõttavad monoliitse rusikana tellingutele.

Näib, et Eestis on tõusmas taas huvi maaelu vastu. Ehk löövad ürginstinktid uuesti välja? Kadestatakse ikka neid, kes saavad kasvõi sellegagi kiidelda, et nad nädalavahetust vanavanemate koju veetma lähevad, mitte neid, kes Paul Alliku eeskujul laulda jorisevad, et nüüd elan Mustamäel. Eestlased jõuavad vaikselt tagasi oma lätete juurde.

Talutöö peab moodne olema

Maaelu ja maaläheduse väärtustamist võib kohata päris palju (põllumehed on kindlasti teisel arvamusel, ärge pange mulle pahaks mu süüdimatut küündimatust). Loomulikult ei tähenda see veel üleriigilist põlluharimispalavikku. Eestlaseks jäämise kõrval oleme me siiski ka saanud eurooplasteks. On prestiižne kasvatada kodus mõnda kurgi- ja tomatitaime.

Oma aiast korjatud maasikaid veiniõhtul lauale tuues on heakskiit ja maasikamahlast nõretavad naeratused garanteeritud. Seda aga, et kaheksast viieni kinnisvarafirmas ilusa tüdrukuna leiba teeniv neiu põllule tihedat külvi harrastama läheks või kooguga kartulimugulaid mööda vagusid taga ajama asuks, on vist palju loota.

Harilikult sõidavad kübaratega prouad maale ja naudivad peenarde kohal pigem puhkust kui tööd teevad. “Suvel tuleb ikka linnamees maale, siis on ju moeasi käsi mullaseks teha ja paljajalu käia, nagu see Indrek. See on sihuke poose värk! Aga vaata, sa katsu terve aasta maal elada,” ütles Kivirähki “Eesti matusest” tuntud Karla ja hoolimata peielauas pisut viinaseks muutunud peast näis mees asja päris hästi teadvat.

Kuid ega maailm siis vaid linnaromantik Indrekutest ja Karinitest koosne. Porgandeid rohivate meigitud palgega neidude ja nende solaariumipäevitusega kaasade kõrval on ka vana Andres ja Karla. Näib, et ka nemad hakkavad usku pöörama. Nii mõnedki vanad talupidajad on labida ja kõpla nurka visanud, endisest kartulimaast kujundanud muruplatsi koos kiviktaimlaga ja kasutavad traktorit peamiselt aiakujunduselemendina – parimal juhul siiski muru niitmiseks.

Oma kodu eest hoolitsemine ja naabriga võistlemine on ka endiste kombainerite ja oma sigu ise veristavate perenaiste seas loomulikuks saanud. Katkise tagumikuga dressipükste ning higise maikaga mees kõnnib samuti roosipõõsaste vahel ringi, vuntsid okaste eest kaitset pakkumas. Aga ega need katkised püksid ja maika pole siis häda pärast, need on toreduse pärast. Roosid ja rebenenud alukad sulanduvad kokku üheks lummavaks pildiks. See ei ole päris see, millest Tammsaare oma raamatutes rääkis, kuid vähemalt Kivirähki venitab välja.

Just nagu vanasti

Oleme me siis nüüd “Eesti matuse” sündroomiga võitnud või kaotanud, ei ole ma suutnud endale selgeks teha. Oleme kaotanud ühe osa meie esivanematele loomulikust põllutöö vaimust, kuid samas oleme selle justkui leidnud. Inimesed on hakanud maaelu tunnustama, olgugi, et seda vaid koomilisel moel jäljendades.

Nii kaua kuni tared on mehi ja naisi täis, pole ju põhjust viriseda. Õhtul teevad nad tule vanaisa lapitud ahju alla, mis on nüüd saanud klaasist uksed, toovad tagahoovist suve esimese pool ämbritäit värsket kartulit ning jätavad teist samapalju veel peenrale alles. Torkavad tuhlid elektripliidi ahju, maitsestavad need idamaiste ürtidega ning valmistavad kõrvale Kreeka salatit. Katavad laua vanaema pitslinaga ning ajavad sellele liiga kallist tšiili veini.

Võtavad siis voodilt maha seda ehtinud kaltsuvaiba ja poevad sünteetiliste linade vahele. “Oh, kui mõnus on maal,” ütleb mees, varbaga mööda naise säärt ekseldes nagu traktor kiviaedade vahel. “Kujutad Sa ette – täpselt nagu sada aastat tagasi,” ohkab naine ja sünnitab üheksa kuu möödudes jõnglase, kes mõne aja pärast täpselt samuti oma õhtut talus veedab. Ainult kartulit ei oska ta enam maast üles võtta, need kasvavad seal siis jällegi ilu pärast, nii nagu see kultuurtaim kunagi siiakanti sattus.

Kas siis ilu pärast halb on? – kindlasti mitte. Peaasi, et see kartul seal kasvaks. Et oleks keegi, kes selle maha paneks ja lollakalt naeratades külalistele näitaks. Ega kartul küsi, miks ta seal on. Inimesel on vaja see kartul kuhugi torgata, hea, kui tal see tung on. Lapsel on vaja see pajuvits kuhugi torgata, hea, kui tal see koht on. Pajul on vaja kusagil kasvada, hea, kui tal mulda on. Maal on vaja kedagi kasvatada, hea, kui keegi seal kasvada tahab.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 51 korda, sh täna 1)