Hugo-Bernhard Ink – Saaremaa viimane väikealuste inspektor (1)

Hugo-Bernhard Ink – Saaremaa viimane väikealuste inspektor

Hugo Ink viimasel tööpäeval Veeteede ametis, käe otsas lahkumismeene.

Mai lõpus 74-aastasena lõplikult pensionile jäänud Hugo-Bernhard Ink tõdeb, et elul pole häda midagi, ainult et kalender kipub segi minema, kõik päevad on sarnased. Vahel kipub härra nädala keskel ette kujutama, et laupäev on käes. “Kes pensionile jäänud, ütlevad ikka, et kole kiire, enam ei ole aega. Mina võtsin tempo maha ja ei ole midagi sellist ette võtnud, et tohutu kiire oleks,” võtab ta hetke kokku.

Inki teavad kõik väikelaevade omanikud ja kalamehed Saaremaal, sest viimased kümme aastat töötas ta Veeteede ametis just väikeste ujuvvahendite kontrollijana, hoides silma peal aluste korrasolekul ning ohutusnõuete täitmisel.

Enne seda oli ta VTA-s mõned aastad Saaremaa sadamate kapten. “1996. aastal leiti, et see töö on valmis – mul on elus ka ükskord kõrgemalt poolt tunnistatud, et mu töö on tehtud,” naerab ta.

Pensionile sai Ink tegelikult juba üle kümne aasta tagasi, kuid kuna töö ei olnud kontimurdev, nagu ta ise ütleb, siis lõpuks otsustas mees ameti maha panna alles nüüd. Pärast teda Saaremaal uut väikelaevade inspektorit tööle ei võetud, vaid siin käib kahel päeval nädalas ametnik püsimaalt.
Kümne aastaga on eriti just kalameeste osas väikealuseid väheks jäänud, elu teeb omad korrektiivid, tõi ta välja. Enamasti on alles jäänud tema sõnu kasutades “vanad kolhoosiaegsed paadid, kolhoosiaegsed püünised ja ka vanad kolhoosiaegsed mehed”. Kümme aastat tagasi oli Inkil kontrollida 64 sadamapunkti üle Saaremaa, nüüd on selliseid kohti käputäis.

Merega ei naljatata

Hugo Ink oli oma töös konkreetne mees, kes on lähtunud põhimõttest, et merd tuleb tõsiselt võtta ning merega ei naljatata. Elu on seda näidanud. “Meie kadunud kolhoosiesimehel Aldur Pitkal oli üks väga õige ütelus: me peame kõik hoolitsema selle eest, et need mütsid, mis lähevad merele, sealt ka tagasi tulevad!”

Sellega seoses ei suuda Ink siiani mõista, miks inimesed “kurikuulsa surmariista” Bella paadiga ikka ja jälle merele kipuvad ja veel julgevad öelda, et see on hea paat.

Ta meenutab oma inspektoritöö algusaegu, mil paljud ei tahtnud seadusi tunnistada, sest polnudki õieti uusi seadusi olemas. Selliste asjadega olevat üksjagu purelemist olnud, kuid enamasti olnud paadimehed mõistlikud. “Oli mõni mees, kellelt küsisin, kumb on kasulikum, kas seadusetus või nigel seadus. Siis härrasmees natuke sügas kõrvatagust ja ütles, et ei, kurat, parem olgu ikka kehv seadus kui päris seadusetus.”
Ink räägib, et ta on oma töödes üritanud käituda nii, et esimese eksimuse korral teha märkus, anda võimalus vead kõrvaldada. Tähenärijaks ta end ei pea, pigem asjade mõistusega võtjaks. “Kui siis inimene ei täida seda kokkulepet, mis oleme teinud ja kui mul on õigus, siis ma karistan teda.”

Trahvi seiklejatele

Viis aastat tagasi sekkus Ink seiklejate tegemistesse, kes tegid väikese paadiga Eestile tiiru peale. Ink ei saanud inspektorina mööda vaadata, et mehed oma elu ohtu seades paadiga rannikust kaugemale sõitsid kui antud alusega lubatud. Ta oli sel ajal puhkusel ja luges seiklejatest ajalehest. Esialgu mõtles inspektor, et tehku oma seiklus ära, aga ärgu palju kära tehku.

“Nemad lähevad ja panevad asja suure kella külge, kirjutavad 2–3 lehekülje jagu artikleid sellest, kuidas nad seadust rikuvad. Seal ei saa silma kinni pigistada, siis tullakse minu kallale ju.” Nii kutsuski Ink mehed letti ja trahvis neid.

“Ma lähen paadisadamasse, kus kohalikud mehed võtavad mul nööbist kinni, miks need mehed võivad sellist lollust teha ja meilt sa tuled ja nõuad seaduste täitmist ja karistad meid, kui läheme oma paadiga üle kahe miili kaugemale,” põhjendab ta.

Kusjuures nüüdki, pensionärina televiisorit vaadates paneb ta sääraseid rikkumisi tähele. Viimati vaatas Ink televiisorist laulupeo tule tulemist ning imestas, kas sellise alusega tohib nii palju inimesi sõita, kas neil on muretsetud vastavad paberid ning miks kellelgi ei olnud päästevesti seljas. “Seadus ju nõuab, aga mismoodi praegused inspektorid, kes tööl on, sellesse suhtuvad, ma ei tea.”

Päästevestide ja nõutud päästevarustuse mittekasutamine on üks põhilisi eksimusi, millega väikepaatide omanikud hakkama saavad.

Terve elu merega seotud

Ink mõtleb hetke ja ütleb, et ei ole elus ühtegi ametit pidanud, mis poleks olnud merega seotud. Samas on ta merd sõitnud väga vähe ning nii kange meremees ta olnud pole, et enne magama ei saa jääda, kui ema ämbriga aknale vett ei viska.

Siiski on huvitav asjaolu, et Ink sidus end merega puhtalt juhuse tahtel. Nimelt astus ta merekooli kambavaimust kantuna, kui mitmed sõbrad otsustasid üheskoos just sinna õppima minna. Selle mõtte algataja ise hüppas alt ära ning esimesel aastal sai kogu seltskonnast merekooli sisse vaid Ink üksi.

Vastuvõtukuulutuses teatati, et õppima võetakse tulevasi laevamehhaanikuid, aga kui eksamid tehtud, öeldi, et kui tahate kooli jääda, peab õppima laevajuhtimise eriala. Pärast selle lõpetamist suunati Hugo kolmeks aastaks Kaspia merele, kuid sealt tuli ta juba poole aasta pärast Eesti Merelaevandusse. Seal sõitis ta mõned kuud Soomelt reparatsioonina saadud kolmemastilisel kaubalaeval.

“Oli selline aeg, kus veel ei olnud uusi laevu tulema hakanud, laevad olid vanad ja neid oli vähe. Teiseks mul ei olnud Tallinnas elukohta ja siis, kui oli võimalus saada Saaremaal töökoht, tulin siia.”

Ink teeb nalja, et kui merelaevandus alles oleks, võiks ta minna, lüüa jalaga ukse lahti ja öelda, et ta tuleb nüüd komandeeringust tagasi. Tema merelaevandusest ära tulles olevat tööraamatusse kirjutatud “vremenno otkomandirovan”.

Pikemaajalist merel sõitmist oli tal alles kalakaitseinspektsiooni laeva peal, kust ta läks edasi Saare Kalurisse. Ink imetleb siiani, kui võimas asutus see oli, mehed käinud tööl Ameerika rannikust Aafrikani välja.

Üks rubla trahvi

Kalakaitseinspektsioonis töötamise ajast meenutab ta üht lugu, mille taust räägib omavahelisest kanakitkumisest ning mis kujunes enamaks kui tormiks veeklaasis. See juhtus ajal, kui just hakati kalapüügile limiite ja kvoote jagama ning üks kolhoosiesimees, kellel ei olnud õigust Riia lahes kala püüda, saatis oma mehed ikkagi sinna räimepüügile. Kui kalamehed tunnistasid, et nad on seal esimehe käsul, leidis Ink põhjuse meest trahvida.

Inkil oli voli trahvida kuni 50 rubla ulatuses ning ta mõtles nädal aega, kuidas antud juhul kõige mõjuvamalt käituda. Lõpuks otsustas ta trahvisummaks määrata ühe rubla, mis vallandas suure protesti.
“Seltsimees leidis, et teda on hirmsasti solvatud ja alandatud, et kas ta on kerjus või pops!” meenutab Ink. Esimehe kisa ulatus pealinnas suurte ülemusteni. “Juhtivad seltsimehed rajoonis kutsusid mind mitte nii avalikule vaibale, vaid ahju taha vaibale, et seal masseerida. Ma tegin seltsimeestele selgeks, et inimest ma saan solvata sellega, kui ütlen, et ma ei võta sind enne jutule, kui pühid meie eestoa ära või et mul on porised kirsasaapad, viksi need ära, siis hakkan sinuga rääkima. Aga kuidas ma saan solvata inimest Nõukogude rublaga, mis on kulla alusel?”

Selle jutu peale oli seltsimees väga vaikseks jäänud. Lugu jõudnud aga lausa prokuratuuri, sest esimees keeldus rublat maksmast ning Nõukogude Liit pidi rubla kättesaamiseks prokuratuurist abi otsima.

Teatrilistele trahvi

Ink räägib, et inspektori töö on selles mõttes omapärane, et töö käigus tuleb inimestega suhelda, aga uusi sõpru juurde ei teki ja vanu jääb üha vähemaks. Eks ikka nende trahvide pärast. Samas usub Ink, et päris nugade peale sellepärast asjad kellegagi läinud ei ole.

Suurem vägikaikavedu toimus laevnikega, kes Abruka vahel inimesi veavad. Ta on teinud trahvi paadiomanikele, kui teatri Abruka-etendustele inimesi vedades laevad liiga palju inimesi peale võtsid. Seepärast sai isegi kohtus käidud, kus karistus siiski jõusse jäi.

Veel meenutab, et ka Udriku laiule etendusele viijad pidid lisareise tegema, kui inspektor asja uurima läks. “Algul arvati, et me tahame ka etendusele minna, meil polnud mingeid märke juures, et inspektorid,” kirjeldab ta. Sellegipoolest tundsid laevnikud inspektori ära ning siis läinud asjade ümberkorraldamiseks.

Keegi seekord trahvi ei olevat saanud. Küll aga jättis inspektor laevameestega hüvasti, öeldes, et järgmisel korral ta enam nii avalikult ei esine, vaid võib näiteks kusagile põõsasse passima jääda. “Ma pole läinud, aga rahvale jäi teadmine, et ta, kuramus, võibki jääda passima.” Kuna aga laevamehed pidid mitu reisi tegema, läks ka etendus kokku pikemaks.
Ink nõustub, et teatrikorraldajate seisukohast oli see üksjagu kiuslik, kuid ta olevat juba eelnevalt paadimehi hoiatanud, et seadusi rikkudes ei saa seda asja teha.

Uduvere viimane talunik

Hugo Inki sünnikodu asub linnast mitte väga kaugel Uduveres, kus nad praegu abikaasaga aiamaal nokitsemas käivad, kui ilma on. Sealt linna kolis ta juba 1947. aastal, kui ta isa juurde linna läks, et koolis käia.
Umbes sel ajal hakati kolhoose tegema, aga Hugo lapsepõlvekodu kolhoosi ei võetudki. Asi oli selles, et vahetult enne kolhooside tegemist võttis tema ema noore hobuse kaasa ning läks ära mujale ning külas peetud talu sellega lõppenuks. Teised loomad jäid maha ning Hugo käis koolipoisina seal neid edasi talitamas.

“Ma olin viimane talupidaja Uduvere külas,” naerab ta ja tunnistab, et ei mäleta, mis nendest loomadest sai.

Peale aiamaal tegutsemise veedavad nad abikaasaga aega koos ristsõnu lahendades. Ink tunnistab, et erilisi aktiivseid hobisid tal elu jooksul tekkinud ei ole. Nasva sadamas töötamise ajal käis ta ka ise paadiga kalal, kuid seda ei tee enam ammu.

Üks kord elus tundis mees, et nüüd võib üks kirg temast võitu saada. Nimelt kutsusid onupojad, kes olid kirglikud jahimehed, ka tema kord kaasa. “Siis käis kerest tunne läbi, et kui paar korda veel sellise ringi teeks siin, siis on haigus küljes.” Jahipidamine olnud kergesti nakkav.

On kaks korda trahvi saanud

Inkile ei ole võõras ka trahvi saamine. Nimelt on teda trahvitud liikluses. Viis aastat tagasi sai hoiatustrahvi Sikassaare ristmikul stopp-märgi juures mittepeatumise eest. Selle liiklusrikkumise lugu sai alguse juba Aia tänaval, kui maantee poole kulgeva Inki auto ette sattus “loksuma” üks sibiauto, millest mööda ei saanud sõita.

Kui Ink nägi, et eessõitja kavatseb ka pärast Kihelkonna maantee ristmikku sama teed minna, otsustas ta põigata Pikale tänavale, kuid Sikassaare ristmikul nägi eemalt, et sama auto kipub jälle talle ette loksuma tulema. Nii ta siis üritaski stopp-märki eirates sellest ette jõuda, aga seal passis ka politsei.

“Seadus on seadus!” tõdeb ta ja märgib, et trahvi tuleb loominguliselt suhtuda. “On inimesi, kellele aitab jutt, aga kui teist oled algul hoiatanud ja ta jälle näppu jääb, siis sa pead teda karistama.” Trahvide puhul kehtivat veider seaduspära, mida Ink pani tähele kalakaitseinspektorina töötades.
“Mõnele mehele teed väikese nähvaka ära, kui seadust rikutud, ja ta kannab tükk aega rusikat taskus. Aga kui ikka panid kena nähvaka ära, siis veel mitu aastat hiljem tuleb sulle käega tere andma.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 173 korda, sh täna 1)