KOTLANDI: elu enne suurt kokkusaamist (5)

KOTLANDI: elu enne suurt kokkusaamist

ERK VANAPAAR: “Muud pole meitel ju viga midagid, umbest see vanadus trügib peale. Peab nüüd mõne aasta sünnipäeva vahele jätma, siis ähk seisab paigal,” arutleb Aino. Ferdinand on selles küsimuses oma armsa kaasaga täitsa nõus.

Oma Saar võtab seekord sihikule Lümanda vallas asuva Kotlandi küla. Mis elu elatakse sellel suvel ses rootsipärase nimega looduskaunis paigas, kust otse üle Läänemere asub Rootsile kuuluv Gotlandi saar. Arvatakse, et küla nimi pärinebki ilmselt ennast üle mere siia saarele elama asutanud rootslastelt. Kandis ju küla varem niisamuti nime Gotland, mis vene ajal ringi muudeti Kotlandiks. Mõni aeg tagasi kaalus külarahvas õige nime ennistamist, aga see olnuks üks tülikas ja kulukas protsess. Asi jäeti sinnapaika.

“Kotlandile keerab suure tee pealt alla külavahetee, mis teeb sõhukese ringi. Sääl ääres on talud. Ning teisest otsast keerab külatee jälle suure tee peale välja,” kirjeldab oma koduküla Himmude Meeta. “Sii on sõuksed pisised kivised põllud, kiviaiad ümber ning maa üsna vilets. Kotlandi külas pole olnud suuri ning jõukaid talusid, inimesed said omavahel kenasti läbi.”
Praegu on Kotlandi külas kirjade järgi 35 majapidamist ja 65 inimest. Suvel tulevad suvesaarlased ja külaelanike arv on tunduvalt suurem.
Kõige vanem Kotlandi küla elanik on hetkel Salme Kiks (86), kõige nooremad Katrin ja Kalmer Tarkmehe sügisel kaheaastaseks saavad kaksikud Tuuli ja Teele.

Kotlandilt Kuressaarde on 30 kilomeetrit, Lümandasse tuleb 10 km. Pärast seda, kui Koimla pood suleti ning ka autolavka oma poeringid lõpetas, tuleb toidupoolise järel käia kas Lümandas, Salmel või linnas. Lapsed käivad kooli ja lasteaeda Lümandasse. Perearst võtab vastu Salmel. Kord kuus käib külas jutlusi pidamas ka Kihelkonna kiriku pastor Renee Reinsoo.
Viimastel aastatel on Kotlandi küla hädas puukidega. Selle hullu satika külvatud tõve käes vaevleb või on vaevelnud pea igast perest keegi. Kotlandlased ise arvavad, et küllap on keegi rahvavaenlane siiakanti mingit sihukest värki külvanud, mis puugid nii mürgiseks teinud.

Peame vastu!

“Oh jee, näedsa ma ole selle vana mehega juba üle neljakümne aasta vastu pidanud,” naerab Aino Armvert (78) ning poeb naerdes oma kaasa külje alla. Selleks, et pildi peale jääda. “Meite vana oli noorestpeast sur kena mees ning tubli meremees. Sellega ta mu ära võluskid. Naised olid ta järgis, aga ma pani käpa peale.”

Ferdinand Armvert (80) oli külas tuntud õllemeister. Värdi muigab ja kinnitab, et seda õlut on tehtud terve eluaeg. Kui uurime, missugune see hea koduõlu on, saame vastuseks: “No see pidi ikka nõnda kange olema, et mehed pikali ka jäävad. Ning kena maitsega.” Aino tsuskab kõrvalt vahele, et nende vana pani õlle sisse isegi kadakat koos marjadega. Siis pidavat tulema kena mõrk maik ning rohkesti vitamiine.

“Äi meitel pole siis muidu kurta mette midagid, ainult et see vanadus trügib peale… Vanal käis pisine infart ka läbi ning nüüd ta änam õlut ei teegid.” Külavanem Helju ongi murelik, kes küll küla kokkutuleku ajaks õlle valmis teeks. Kui Uuetalu Värdi tegi, oli sellega üks kindel värk.

“Aino on tubli naine, tema saab hakkama kõigega,” kiidab külavanem. Aino pobiseb selle peale vastu, et “saab jah kuidagidviisi hakkama, aga änam äi viitsiks suurt midagid teha”. Ainol ja Ferdinandil on tubli tütar – Aili Salong, kes Taritu rahvamaja juhataja ning kes siinkandis kultuurielu otse kihama pannud.

“Nad padravad jah, et tubli tüdruk. Äi ma tea mette, mismoodi ta sihukeseks kasvand on. Kõik küla koerad teda ära tundvad ning linna omad pääle selle. Lapsest saadik tahtis muudkui esineda ja nüüd ta siis esinebki,” kiidab ema ja lisab, tüdruk on ju tubli küll, aga veel tublim olevat väimees ja kaks hirmarmast ning kena lapselast. “Eile tegi tüdruk mulle nii head meelt – noppis neli ämbritäit maasikaid ära.”

Mis Kotlandi külaelusse puutub, siis on Uuetalu vanadel siinkohal oma arvamus. “Kauplusest on suur puudus küll. Vanasti käis autolavkagi, nüüd pole seda ka.” Aino ja Värdi saavad hakkama, sest neile toovad noored tavaari koju kätte, aga mismoodi need inimesed hakkama saavad, kes vanad ja üksikud.

“Aga peame vastu. Pea püsti ja katsume ikka edasi tegutseda!” võtab meie jutuajamise kokku Aino. “Me nii kanged pole kut Kihnu Virve, aga hakkama saame. Kui te meitest pilti tahate teha, siis teeme seda siin toas… Ähk ei jää siis meite vanad palged nii ergusti sõnna pildi pääle.”

Heljul on tööaastaid rohkem kui eluaastaid

“Tulge ometi tuppa,” kutsub Kadaka talu perenaine Helju Tarkmeel (64), sest vihma sajab ladinal. Heljul on parasjagu toas seltsiliseks pere pesamuna Helina (3 a). Teised kaks, Tenno (10) ja Rando (5), kellel vanaema peab ka silma peal hoidma, on parasjagu kuskil omapäi. Helju räägib, et tema töö ongi kodus toimetamine ja lastelaste hoidmine.
“Jäime vanaks, läksime abikaasa Väinoga pensile ja andsime talupidamise noortele üle.” Omal ajal, kui sovhoos tegutsemise lõpetas, said Tarkmeeled osakute eest erastada loomalauda, mis asub kodust kilomeetri kaugusel. Nüüdseks on pere selle kenasti korda teinud ning laudas on 60-pealine veisekari.

“Aga nendega toimetavad nüüd noored,” jutustab Helju. “Ja saavad täitsa kenasti hakkama. Abikaasa vahel käib neil masinaga abiks.” Helju ise on kogu oma elu loomadega tegelenud. Ja nagu abikaasa ütleb, tal on selleks soont ja kutsumust. Zootehniku paberid sai ta omal ajal Türi põllumajandustehnikumist.

Helju on naine, kel tööaastaid rohkem kui eluaastaid, so 65. “Hakkasin tööd tegema nelja-aastaselt. Meid viidi 1949. aastal perega Siberisse. Seal käsin kogu aeg emaga koos tööl lehmalaudas ja karjas… Mäletan, ma ei suutnud enam käia… Istusin keset teed päikesevarju peale, et see mind edasi viiks. Ema läks ees ära, mina muudkui istusin. Aga see vari ei viinud mind edasi…”

Helju hakkas koolis käima Venemaal. “Kõik puha vene keeles. Kellele sa kaebad, et ma ei saa aru. Nüüd venelased nõuavad, et peab kõik vene keeles olema, nemad ei saa aru… Õppigu keel selgeks!” Kui Helju tagasi tuli, oli jälle häda. “Minu kontrolltööd olid rohkem punased kui sinised. Õpetajad nägid minuga suurt vaeva, sest ma ei osanud ju eesti keelt.”
Helju ja Väino Tarkmeelel on hullusti vedanud – poeg Raivo oma kaasa Terjega elavad kodus ja võtsid Kadaka talufirma ohjad oma kätte. Teised lapsed, neid on vanapaaril kokku viis, on kõik ilmamööda laiali. Aga kui juhtuvad korraga koju tulema, on pere nii suur, et lugu ei saa peale. Ainuüksi lapselapsi on kokku 15.

200 ha maad on Kadaka talu poolt hooldatud

Õues nokitseb suure ja võimsa niidumasina juures peremees Väino Tarkmeel (65).

“Tegime poisiga masinat natuke ringi, et vana mees suudaks ka sellega tööd teha. Nüüd see läheb ise tööasendisse ja seisuasendisse, pole vaja käsitsi ajada…”

Kuna sajab, on Väinol täna puhkepäev. “Eile saime loo üles, poiss läks täna niitma. Vaatan, ehk lähen pärastpoole Pihlaranda muru niitma. Kokkutuleku ajaks peab ju plats korras olema.”

Väino, kes ise hariduselt elektriinsener, hakkas naisega talu pidama siis, kui sovhoos tegevuse lõpetas. Ütleb, et suurt rikkust pole see toonud, aga nälga pole ka majas olnud. Tänu Kadaka perefirmale on siinkandis vähemasti 200 hektari jagu maid hooldatud. Neist enamik on rendimaad. Heinategu käib masinatega ning see pole enam nii tappev töö kui vanasti.
Kadaka veisefarmi jaoks kulub ära ca 400–500 rulli heina. Tänavu, kus rohi kasvab mis mühiseb, sai tehtud ka 400 rulli silo. Möödunud aastal olnud oht, et sööta jääb väheks, aga tänavu seda muret pole. Väino sõnul käivad nad oma masinatega abiks ka külarahval.

Paraku on terve Kotlandi küla kohta veel üksainus lehmapidaja. Lambaid, neid ikka veel mõnes peres peetakse.

Meeta terve elu on möödunud Kotlandil

“Siin Himmude talus olen ma sündinud, kasvanud ja elanud terve oma elu,” jutustab Meeta Mark (80). “Nii palju olen siit ära olnud, kui käsin 3 aastat Kehtnas ja 2 aastat Kõljalas koolis.”

Kehtnas valmistati tol ajal ette kolhoosiesimehi. Meeta sai sealt keskhariduse ning hulgaliselt vajalikke teadmisi põllumajandusest, loomakasvatusest, raamatupidamisest. Kui 25-aastane neiu koolipingist tuli, saadeti Varuli Ranna esimees Õnnis kursustele ja Meetal tuli teda asendama hakata. Mäletab tänaseni seda aastaaruande tegemist. “See oli küll hull… Aga ära ma selle tegin ja juhatus jäi isegi rahule.” Meeta räägib, kuis ta Tallinnas ühe oma elu hirmsaima šoki üle elas. “Pidin minema aru andma. Ootan oma järjekorda ja kuulen, kuidas enne mind sai üks mees riielda. Hirmus vali ja kuri hääl kostis koridori. Värisesin, sest kohe pidin ju sinna tuppa sisse astuma mina. Ja mis juhtus! Kut üks kõueilm oleks mööda läind. Sellel suurel ja kurjal mehel oli äkist nii kena ja tasane hääl. Tuli välja, et ta oli mu tööga rahul.”

Meeta ette pandi kolm kolhoosi. Vali, kuhu sa tahaks esimeheks minna, pakuti. Meeta eelistas jääda koju ja töötas oma kodukolhoosis aseesimehena, agronoomina, farmijuhatajana.

“Olen siin külas kõik majad läbi käinud, aga nüüd on kurb värk – ainult vanad inimesed on veel jäänud ja elavad pensionist. Tulevikku pole, sest noortel pole tööd,” arutleb vanaproua. “Sellest ajast, kui valitsus likvideeris nn ühe-lehma-pidamise, on külaelul kriips peal. Vanasti oli siin igas peres lehm. Lehm on ju pere toitja ning piima eest sai raha, peaaegu et teise palga jagu. Kui maal oleks tegemist ja võimalus ära elada, siis oleks maal ka rohkem inimesi.”

Meeta on õnnelik inimene, sest temal on toeks tütar oma perega. “Päevad lähevad nii kiiresti,” jutustab vanaproua. “Suuremad tööd teevad noored ära, mul on aiamaa. Seal ma kõplan, rohin… Iga hommik algab sellega, et söön kõigepealt kõhu maasikaid täis. Minu jaoks on lambad ja kanad. Maatöö on sedaviisi mul sisse programmeeritud, et peab tegema. Õhtul poole viie paiku tulen tuppa ja istun teleka ette. Selleks ajaks olen päevasest rassimisest juba parasjagu väsinud ka.”

Et Himmude maasikad maitsevad tõepoolest ülihästi, seda saame ise kogeda. Kõik puha mahetoodang. Meeta jutu järgi on Kotlandi külas mereäärne kliima, mistõttu aiasaadused kasvavad hästi. Igas peres on siin suured õunaaiad, aga sügisel pole ülejääke mitte kuskile panna. Vanasti oli Roomasaares kokkuostupunkt, kõik marjad ja õunad sai sinna viidud. Inimesed said mõne kopika ja kraam ei läinud raisku. Nüüd sellist võimalust enam ei ole. “Muudkui räägitakse, et mahetoodang on see kõikse parem. Meil siin igas peres ainult mahetoodang ongi, aga panna pole seda kuskile,” muretseb Himmude Meeta.
“Kotlandile keerab suure tee pealt alla külavahetee, mis teeb sõhukese ringi. Sääl ääres on talud. Ning teisest otsast keerab külatee jälle suure tee peale välja,” kirjeldab oma koduküla Himmude Meeta. “Sii on sõuksed pisised kivised põllud, kiviaiad ümber ning maa üsna vilets. Kotlandi külas pole olnud suuri ning jõukaid talusid, inimesed said omavahel kenasti läbi.”
Praegu on Kotlandi külas kirjade järgi 35 majapidamist ja 65 inimest. Suvel tulevad suvesaarlased ja külaelanike arv on tunduvalt suurem.
Kõige vanem Kotlandi küla elanik on hetkel Salme Kiks (86), kõige nooremad Katrin ja Kalmer Tarkmehe sügisel kaheaastaseks saavad kaksikud Tuuli ja Teele.
Kotlandilt Kuressaarde on 30 kilomeetrit, Lümandasse tuleb 10 km. Pärast seda, kui Koimla pood suleti ning ka autolavka oma poeringid lõpetas, tuleb toidupoolise järel käia kas Lümandas, Salmel või linnas. Lapsed käivad kooli ja lasteaeda Lümandasse. Perearst võtab vastu Salmel. Kord kuus käib külas jutlusi pidamas ka Kihelkonna kiriku pastor Renee Reinsoo.
Viimastel aastatel on Kotlandi küla hädas puukidega. Selle hullu satika külvatud tõve käes vaevleb või on vaevelnud pea igast perest keegi. Kotlandlased ise arvavad, et küllap on keegi rahvavaenlane siiakanti mingit sihukest värki külvanud, mis puugid nii mürgiseks teinud.

Saaremaale pakku

Otse külatänava äärde jääb imekaunis Niidi talu. Peatume, sest seda ilu peab pisut lähemalt silmitsema. Mõned aastad tagasi tulnud Niidi talu, Maimu ja Jüri Moondu kodu, valla heakorrakonkursi võitjaks.

Väravale toetub muheda moega meesterahvas… Kolm koduvalvajat klähvivad võidu ja annavad märku, et võõrad tulekul. Üksainus keelav sõna ja käeliigutus, ning koerad taanduvad rahulolevalt. Asi on kontrolli all.

“Mina olen tegelikult Läänemaa mees, Nikolai Kukk nimi. Perenaist ja peremeest pole kodus, nad töötavad linnas.” Selgub, et Nikolai on perenaise vend, kelle ülesandeks majapidamisel silm peal hoida. Tegutseb kasvuhoones ja aiamaal.

Teeb, palju jaksab, sest mees on läbi teinud südameoperatsiooni. Mandrielu enam ei klappinud, sest sealsed kambajõmmid ei tahtnud mitte kuidagi uskuda seda, et mees enam viina ei võta: Ah nii, sul ei kõlba meiega koos enam viina võtta ka! Saarlased, nemad on teistsugused, märgib mees. “Siin saadakse aru ja sellega on jutul lõpp.”

Nikolai on Kotlandi külas Niidil elanud juba viis aastat ja talle siin meeldib. “Jüri ja Maimu – nad on nii kenad inimesed…” Kui mees esimest korda Saaremaale tuli, oli Niidi ukse taga luud. Selle märgiks, et pererahvast pole kodus. See ilus komme on nüüdseks kadunud, sest maja on selleks liiga tee ääres. Nikolai käib Taritu segakooris laulmas ning kiidab, et rahvamajja lähed kui oma koju. “Nii sümpaatne rahvas on seal.”

Külakokkutulek tuleb Pihlarannas

Praegu elab terve Kotlandi ja Koki küla (need olid vanasti üks terve Gotlandi küla) arvult juba neljanda külakokkutuleku ootuses. See toimub 1. augustil Pihlarannas, mille külaselts mõned aastad tagasi ka paberite järgi päris enesele sai. Külarahva ühisel jõul on sellest mereäärsest padrikust saanud nüüdseks üks kena kokkusaamise koht. Kiik, palliplats, lõkkease… Lauad-pingid – need on kingitus suvesaarlastelt Ülo ja Kaja Sakalalt. Külavanem Helju, kes seda ametit pidanud muide 15 aastat, räägib, et nende küla suvitajad on kõik kangesti kenad inimesed, käivad külarahvaga läbi ja aitavad, kus saavad.

Kokkutulekule on lubanud tulla ka 16-liikmeline delegatsioon ülemeresaarelt. Sealse kahe külaga – Östergarn ja Gammelgarn – seovad Kotlandi rahvast ammused sidemed. Mitmed korrad on saarlased käinud Gotlandil ja rootslased omakorda Kotlandil. Seekordsel kokkutulekul tähistatakse juubelit, oma sõpruse 10. aastapäeva.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 295 korda, sh täna 1)