Suvelavastusi vältiv Allan Noormets tegi “Igavese kapteni” suhtes erandi (3)

Suvelavastusi vältiv Allan Noormets tegi “Igavese kapteni” suhtes erandi

RIKKUS REEGLIT: Allan Noormetsale suvelavastustes kaasategemine tegelikult ei meeldi, Kuressaare puhul tegi ta aga erandi. Ja siiani ei kahetse, sest Lennuk on kirjutanud hea teksti, lavastaja oma “õpa” ning punt, kellega koos laval ollakse, tore.

Kuressaare linnateatri tänavuse suvelavastuse proovid võtavad üha suuremaid tuure. Kuu ajaga peab lavaküpseks saama Urmas Lennuki kirjutatud “Igavene kapten”, mida on lavastama tulnud vanameister Kalju Komissarov. Peaosa on antud Allan Noormetsale Tallinna linnateatrist.

Noormets tunnistab, et talle suvelavastustes kaasategemine tegelikult ei meeldi, Kuressaare puhul tegi ta aga erandi. Ja siiani ei kahetse, sest Lennuk on kirjutanud hea teksti, lavastaja on oma “õpa” ning punt, kellega koos laval ollakse, tore.

Eile, enne Sadamaaidas algava järjekordse proovi algust rääkis Noormets ka Oma Saarele, mis nii teda kui ka publikut juba selle kuu lõpus ootama hakkab.

Allan Noormets, kuidas tundub, kas tekst on söödav ja mõte meeldib?
Tekst on söödav, Lennuk on ikka päris hea kirjanik. Komissarov ütles, et see on tal kolmas töö Lennukiga, tema arust on ta momendil parim Eesti autor. Ega ma suurt ei kipu vastu vaidlema.

Lennuk on muidugi metsiku töö ära teinud, see, mille põhjal see näitemäng on sündinud, on tohutu kogus igasugu rahvajutte ja meremehejutte ja legende, mida rahvas räägib. Stiil on tohutult poeetiline, selle tüki sõna on kõrgendatud stiilis, ma ei oska seda muud moodi öelda.

Kuidas näitetrupil läheb praegu?

Töiselt. Väga raske on kommenteerida seda hetkeseisu. Kuna aega on väga vähe, tuleb kõike teha seitse korda tihedamalt, töömaht on palju suurem kui päris teatris. Siin tuleb lihtsalt gaasipedaali vajutada.

Kas suveprojektid käivadki nii intensiivse prooviperioodiga?
Kõik ei käi.

Meretagune värk?

Üks asi on ilmselt ka see. Komissarovil sai alles Ugalas valmis “Punttila ja tema sulane Matti”, tänu sellele oli ta ka rohkem kinni, Vlassovil suvehooaeg käib. Raske on kampa kokku saada. Prooviperioodiks jäigi kuu, aga ilma puhkepäevadeta.

Kuidas Sadamaait mängupaigana tundub?

Ma “Reigi õpetajat” olen seal näinud, aga ise lava peal olles on ta väga sümpaatne. Mis etenduse ajal toimuma hakkab… Praegu need koduloomad elavad seal kõik oma elu. Mismoodi see etenduse ajal toimuma hakkab, ei tea. Otse lava kohal on pääsukese pesa, aegajalt tuleb sisse viit-viit-viit. Terve aknapealne on tuvisid täis ja tagumine ruum on kudrutavaid isendeid täis. Vaatame, kuidas see loodus ennast mõjule annab etenduse käigus. Aga muidu on päris sümpaatne koht.

Saaremaal olete enne midagi teinud?

Ei ole. Piret Rauk on mind küll kutsunud mitu korda, ma olen kogu aeg ära vingerdanud. Ma tegelikult väga ei taha nendes suveprojektides osaleda. Üks asi on see, et on kaks asja, miks näitleja seda teeb (osaleb suveprojektides – toim). Üks on raha pärast, et sul tuleb suur papirull tasku, et talvel ka vorsti oleks leiva peale panna. Teiseks seepärast, et kamp on hea või näitemäng ise on hea. Pole nagu leidnud sobilikku, ma ei taha neid suvekomöödiaid teha, ma ei viitsi sellega tegeleda, ütlen ausalt.
Kui vaatame, mismoodi siin tuuritatakse, 30 päeva jooksul 28 etendust mööda Eestimaad ringi mingisuguse totrusega…

See tapab?

Ühtepidi see tapab, teistpidi ei anna see ju mitte midagi, hingele on see null. Viimane, mis ma tegin, oli “Orkestriproov” Baskiniga Narva Aleksandri kirikus. See oli selles mõttes põnev, et pole enne Narvas olnud ja Narvas teinud. Paik oli nii põnev. Peale oma teatri pole ma suurt midagi vastu võtnud.

Mis see siis oli, mis pani nüüd siia tulema, Pireti kutsele vastama?

Ühtepidi Komissarov ise. Ma pole pärast seda, kui Ugalast Tallinnasse läksin, temaga koos midagi teinud. Ma läksin Ugalast ära 1994. Ma pole oma õpaga mitte midagi teinud, see on üks põhjus. Kui ma kuulsin, et Vlassov ka tuleb ja kui näitemäng enam-vähem kaante vahele sai, hakati mulle seda jupikaupa meilile saatma. See oli ka päris põnev. Need olid ikka head kokkulangevused.

Esietenduseni ei ole palju aega, umbes kaks nädalat.
Jah, 19 päeva.

Kui ma Komissaroviga tükk aega tagasi vestlesin, siis ta rääkis viguritest, mis tükki sisse pannakse. Kuidas need asjad on looma hakanud?

Mina ei tea neist viguritest mitte muhvigi. See on kõik Komissarovi ettekujutus. Ta ei ole avaldanud neid vigureid meile veel.
Ma tean enam-vähem, mis sinna tuleb, aga praeguses prooviperioodis ei ole neid vigureid veel näidatud. Meil käib ikka tavaline tekstianalüüsi proov, lava peal koterdamise periood. Praegu on peamine “tekst pähe!” Tänu sellele, et aega on nii vähe, tuleb tekstiga ikka palju tegeleda. Mulle jääb tekst tavaliselt pähe proovide käigus, kodus õppimine on ekstreemne, aga praegu pole midagi teha.

Kui palju selles nimiosas, kaptenis, kui võtta juurde see vanade meremeeste lugude taust, siis kui palju teil enda isikut sinna sisse mahub?

See on päris raske küsimus. Ma praegu kaldun arvama, et üldse mitte. Eks igas mehes on mingi törts midagi sellist olemas. Aga ennast ma päriselt selle kapteniga seostada ei oska. See on ikka päris teistmoodi mees.

Nii et Allan Noormetsa me laval ei näe?

Selles mõttes küll, et ma ise päris selline ei ole. Aga seda huvitavam on seda kõike mängida. Võib-olla siiski mõned väga väikesed asjad on.

Komissarov ütles, et see, et laval on tema endised õpilased, paneb talle ka sellise väikese distsipliini peale. Kuidas see õpilastele tundub?

Väga hea, las ta pabistab! Aga tegelikult on selles mõttes hea, et Komissarov õpetab mingi keele selgeks, me räägime ühte keelt. Me saame üksteisest aru, märksõnad on samad, põlvkondade vahe võib küll suur olla, me saame aru ühtmoodi, mida Koma tahab.
Ma olen nende noorte lavastajatega, kes lavakunstikateedrist tulevad, ka tööd teinud, aga see on lihtsalt nii, et mida aeg edasi, seda kaugemaks nad lähevad. Me räägime mingis erinevas keeles. Oma teatrist tean, et see lend, kes Nüganeniga lõpetas, ta on ju ka Komissarovi õpilane, eks ta pärandab selle keele ka oma õpilastele edasi. Tööprotsess on nendega palju lihtsam.
Praegu tuleb noortest ainult Mart Koldits meelde, temaga tahaks nagu veel koostööd teha. Ootan huviga, kui vaadata, mida Priit Võigemast teeb, väga tahaks temaga koostööd teha.

Kui tulla tagasi “Igavese kapteni” juurde, siis kes võiks olla see, kes seda tükki vaatama võiks tulla?

Komissarov ütles väga hästi, et seda tükki Viljandis teha oleks nonsenss, aga saarlased ja saare külalised võiksid seda tükki küll vaatama tulla. Seal on ikka väga palju seda rannarahva ja merevärki sees. Seda saarlane ikka teab.

No kui palju see saarlane tänapäeval merest teab?

Ikka teavad. Ma olen ise suvemuhulane ja aastaid juba seal olnud. Ikka teatakse, meri on ikka saarlastele südamelähedane. Oma teatrisse võiks tulla küll, tükk on ju ka hea.

Aga teil endal on merega seoseid?

Suhteliselt null. Ma pole selline, nagu Tätte või Matvere, kes paadiga merel käiks.

Muhu või Saaremaa meestega lihtsalt kalal käia või võrku lasta, see on praegusel hetkel minu maksimum. Ma ei ole plaaninud paadiostu või kaubelnud ennast purjelaeva peale madruseks või jahi peale. Selles mõttes on minu seosed merega nõrgad. Mere peal olekuga. Aga mere ääres käia meeldib mulle küll. Kalal meeldib ka käia.

Minus olete tekitanud suure huvi tänavuse suvetüki vastu ja ma ootan seda väga.

Ma arvan, et pettuda ei tohiks. Ta on väga osavalt komponeeritud tükk ka, natuke on nagu tõsist ja siis naljaasja vahepeal, paar kena karakterit on seal, mida noored poisid teevad. See on selline tükk, et ei oleks päris naljakas ega ka mitte lausigav.

Mille alla teda võiks liigitada?

Komöödia ta ei ole. Draama, tragöödia ta ka ei ole. Romantiline komöödia ehk. Ma ei oskagi teda liigitada. Ja võib-olla pole seda vaja teha ka.

Samal teemal: “Komissarov lavastab masule vastukaaluks suvelavastuse,” Oma Saar, 2.07.2009.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 147 korda, sh täna 3)