Tantsides läbi elu

Tantsides läbi elu

TANTSUJUHT: Bruno Soom oma Kõljala naisrühmaga. Aasta oli siis 1970.

Bruno Soom (76) tuleb meie kokkusaamisele Tornimäele Viimsist, kus ta praegu elab. Tornimäel on järgmisel päeval kooli kokkutulek ja Bruno klass on nii tragi, et nemad saavad kokku igal aastal. Bruno on endiselt karismaatiline ja šikk oma suviselt heledates riietes. Ainult et mehe noorpõlves nii tuntud ja kaunid mustad lokid on nüüd päris hallid ning kõndimisel kasutab endine kõva tantsumees kepi tuge.

Bruno on lauale laotanud terve hulga pilte. Kõik tema elust ja armastusest – tantsimisest. Oma lapsepõlvest ei saa Bruno rääkida ilma rohkete pisarateta. See oli nii kurb, täis traagikat.

Seitse venda

Bruno oli kaheksa-aastane poiss, kui nägi, kuis kaks meest tulid nende õue, võtsid isa kinni, väänasid käed seljataha ning viisid minema. Isa oli olnud külavanem. Paari päeva pärast peeti tema üle Laimjala rahvamajas kohut ja mees mõisteti surma. Küla ühe suure heinasaadu ees lasti ta koos endise külanõukogu esimehe Liiva Kaarliga maha. Ja sinnasamasse auku nad ka maeti. Hukatute naised üritasid nelja aasta pärast oma mehed inimese kombel surnuaeda ümber matta. See polnud jällegi õige tegu ning naised istusid selle eest kolm kuud Kuressaare vanglas. Kogu seda kurba saagat Bruno enam täpselt ei mäleta. Oli ta ju toona vaid väike poisiklutt ning nüüd on oma töö teinud kõrge vanus ja kehv tervis. Aga lõpuks emal siiski õnnestus isa sängitada Tornimäe surnuaeda.

Pärast isa surma läks Bruno pere Veere külasse vanaema majja elama. “See oli üks pisike hütt ja meid oli palju. Lisaks vanaemale minu ema ja tema neli poega. Mina olin peres teine laps,” meenutab Bruno. Pärast isa surma sünnitas ema veel kaks poissi ja seitsmenda poisiga koos läks ema ka hauda. “Mäletan, et emal olid kanged valud sees. Panin ema ree peale ja viisin ta Orissaare ambulatooriumi,” jutustab Bruno läbi pisarate. “Olin siis 16-aastane poiss. Midagi talle seal tehti ja öeldi, et kõik on korras, sa võid ema koju viia. Ema elas kodus veel kaks päeva ja suri.”

Mis teha edasi?

“Mõtlesime siis vanaemaga, mida edasi teha. Kõige noorem vend oli 2-ne, teised riburada 4, 5 ja 6. Arno, kõige vanem vend, oli juba lõpetanud Kuressaare tööstuskooli ning määrati tööle Kohtla-Järvele. Vanaema küsis minult, et kas jääd poiste kasvatajaks või anname lapsed lastekodusse… Vanaema oli vana, mina alles poisike, keda ootas Vene armee. Meist kummastki polnud selle lastekarja kasvatajat. Poisid viidi Saare lastekodusse, kõige vanem neist jäi vanaemaga koju.”

Tants oli see, mis pisikest maapoissi juba lapsest saati tõmbas. Bruno mäletab, et 3.–4. klassi juntsuna puges ta läbi tagaakna Tornimäe rahvamaja tantsuõhtule. Imetles ja nautis tantsu hommikuni välja.
“Keegi kaebas, et poiss öö läbi tantsib. Kooli direktor Boris Kivi oli hirmus kuri ja ma sain kõvasti karistada. Borka oli kõva käega direktor.”

Kui Bruno 7. klassi Tornimäel lõpetas, tahtis poiss minna balletikooli. Sai ema isegi nõusse ja nad käisid asja Tallinnas uurimas. Aga seal tuli iga kuu maksta 12 rubla. Seda raha meil küll ei ole, arvas ema ning poiss pandi pisut maisemasse ja odavamasse kooli – Abja põllumajanduskooli. Kui kool läbi sai, tuli 5 aastat vene sõjaväeteenistust. Bruno teenis lennuväes ning käis läbi Vinnitsa, Odessa ja Kiievi… Oli kõrge koha peal – pommilao juhtaja! Tegi läbi ka dešifreerijate koolituse. “Me pidime lennukilt tehtud ülesvõtetelt maha joonistama kõik lennuväljad, puud, metsad, järved ja loomad… See töö oli hirmus salajane. Ajateenistuse lõpus andsime kõik allkirja, et 5 aastat ei kõnele me oma ametist mitte ühtegi sõna mitte kellelegi.”

Läbi ja lõhki kultuuritöötaja

Kui noormees sõjaväest tuli, sai ta koha Piiri rahvamaja juhatajana. Sai neli aastat olla ja juba ta ülendati Orissaare kultuurimaja direktoriks. Seejärel meelitas Sõmera sanatooriumi peaarst teda kõrgema palgaga Sõmerale. “Tuli ise järele ja mis mul üle jäi… Ja seal oli ju väga ilus klubi…” Bruno pani ringid tööle, ise asutas naisrahvatantsurühma, mis tuli vabariiklikul tervishoiutöötajate isetegevuse ülevaatusel Tartus esikohale. Tegutses ka meesansambel, kuid selle juht nautis tulijooki rohkem kui laulu ja nende esinemine ülevaatusel läks nässu.

“Kui Tartu ülevaatuselt tagasi tulime, oli kuri karjas: Soom muud teha ei oska kui naistega tantsida! Ametiühingu koosolekul tehti mulle kõva säru. See solvas mind nii, et pärast koosolekut andsin lahkumisavalduse sisse,” meenutab mees.

Bruno Soomi elu on olnud kirevast kirevam. Ta loetleb ridamisi kultuurimaju, mille direktoriks ta olnud. Ja tantsurühmi, mida juhendanud. Neid on Saaremaal ja Läänemaal. Ajaloolise tõe huvides jätame need kohad kõik järjepannu nimetamata. Kaunid mälestused on Brunol tööst Aste juveelitehase klubijuhatajana. “Seal olin ma viis aastat. Mul olid seal segaansambel, solistid, tantsurühmad… Seal olid vahvad inimesed,” meenutab ta. “Kuna ma olin aga astunud Viljandi kultuurikooli, siis oli siit Saaremaalt väga raske ja kulukas Viljandisse sõita…” Bruno kiikas mandri poole.

Väga hea tantsijana oli ta silma hakanud Pärnus väga tuntud ja kaua aega tegutsenud tantsuansambli Kajakas peaballettmeistrile. Mõne aja pärast tuli telefonikõne, et Saaremaa mehe jaoks olemas uus töökoht Sindis. Brunole see meeldis, sest Sindi on Viljandile oluliselt lähemal kui Aste. Bruno läks. Ühtlasi sai temast ka tantsuansambli Kajakas juhttantsija.

Korteriks oli aga üks ülipisike tuba ja pere loomine päevakorral. Peeti vägevad pulmad ja sündis tütar Reet. Paraku ei pidanud see kooselu kaua vastu. Bruno on aga uhke, et tal on kolm kena last – Reet, Margus ja Tiina.

Orissaare kultuurimaja sai peegleid täis

Bruno Soomi viimane töökoht oli Orissaare kultuurimaja. Näib, et temaga oli alati nii: teda märgati, teda teati ning talle loodeti. Orissaare kultuurimaja oli jäänud ilma direktorita ja vallavanem kutsus toimeka mehe mandrilt tagasi.
“Hakkasin tegema Orissaare kultuurimaja remonti. See oli hirmus, missugune see maja oli. Rõdult koristasime ära 48 šampusepudelit, üle saja tühja konservikarbi… Kuskilt sain teada, et Tallinna vineeri- ja mööblivabrikust on võimalik saada soodsalt peegleid. Seal oli üks Ivan, kes hirmsasti kala armastas. Panin kalakasti peale ja läksin. Mees ladus mul furgooni peegleid täis. Selliseid, millel pisike defekt küljes. Neid ei saadud müüki panna, neid võis tuttavatele maha parseldada.” Bruno sõnul oli kultuurimaja avamispidu võimas.

Orissaares oli elav kultuurielu. Seal oli palju andekaid ringijuhte. Bruno nimetab koorijuhti Maimu Seppa, tantsujuhti Maie Oopkaupa jne. Bruno ise juhtis 13 aastat tantsurühma Ehaviir.

Tants on olnud minu elu!

Bruno on jäänud mõttesse. Ta on ise tantsinud ja olnud tant-sujuht ühtekokku 50 aastat. 40 aastat tantsis mees ise vabariiklus tantsujuhtide segarühmas. “Sinna korjati üle vabariigi kokku 30 parimat tantsujuhti,” meenutab mees. “Oli vägev rühm! Me käsime esinemas 16 riigis. Viimane reis oli Ameerika ühendriikidesse. 30 päeva jooksul andsime 22 kontserti.” See jäi Bruno Soomi viimseks reisiks ja viimaseks tantsuks.

“Peale seda oli mul infarkt. Kukkusin maha ja sellega oli kõik,” räägib mees. “Nüüd ei tohi ma käies pead keerata, sest muidu ma kukun… Mul on kehvad lood veresoontega, mu lülisammas on liialt kulunud… Mul on raske puue.”
Bruno elab Viimsis, aga ta ei tea, mis lähitulevikus saab.

Tal on küll Orissaares korter, aga see asub kolmandal korrusel. Treppidest käimine on aga tema puude juures vastunäidustatud. Tal on suur raamatukogu, mis sisaldab kõiki repertuaarilehti, tantsualast kirjandust jms. Kõik, mis seoses tantsu ja tantsupidudega ilmunud alates tema esimesest tantsupeost 1956. aastal. Viimased kaks korda on tal tulnud seda ülevat pidu vaadata telerikastist. Ja ta tunnistab, et siis muudkui nutab.

“Alles helistas mulle Ülo Luht, tänavuse tantsupeo kunstiline juht, et paneb mulle koha looži. Tänasin ja teatasin, et ma ju ei saa…,” räägib mees, kui XVIII tantsupeoni on jäänud vaid paar nädalat.
Bruno ise on teinud üle kolmekümne tantsu. Tema lemmiktants on ikka ja alati Tuljak.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 268 korda, sh täna 1)