Miks meile on vaja Saarte mänge? (1)

Miks meile on vaja Saarte mänge?

 

Seekordsed mängud on läbi ja medalid toodud. Aga ikka ja jälle kostab küsimus, et kellele neid mänge vaja on. Küll küsitakse seda raadios, küll ütlevad inimesed, et tegu on amatööride turismireisiga ning antakse märku, et sealsed tulemused ei küüni kuhugi ning seega on tegu ühe mõttetu raharaiskamisega.

Viibisin ise nädal aega Ahvenamaal, jälgides ja kajastades mängude käiku ja saarlaste esinemist. Ja kohe mitte ei taha nõustuda erinevate negatiivsete väidetega.

Meie alguse osa

Saarte mängud on traditsioon. See on fakt. Omamoodi verstapost on see ka Saaremaa ajaloos. Mõtlen just seda 18 aasta tagust punasel luurelaeval Ahvenamaale sõitmist, kui vaestel saarlastel lisaks sportimisele tuli ka viinamüügiga tegeleda, et vähegi seda krabisevat saada.

Tänapäeval ikka suhteliselt uskumatu tegevus. Üritasin Mariehamni sadamas endale ette manada pilti, kuidas nii mõnigi tänase kohaliku spordimaastiku autoriteet viinapudeleid kohalikele maha lükata üritab. Aga mis teha, aeg oli selline. Täna kutsub see vaid esile sõbraliku muige.

Amatöörid või profid

Selleks, et aru saada, miks käivad Saarte mängudel peamiselt noorsportlased või juba oma karjääri lõpusirgel olevad sportlased, tuleks mõelda natuke laiemalt. On olemas sportlasi, kes on lihtsalt andekamad ja töökamad või on neil rohkem võimalusi olnud. Nemad sihivad teisi ja kaugemal olevaid sihtmärke – tiitlivõistlusi. Selge see, et kui valmistud vana või uue maailma parimatega mõõtu võtma, ei ole sul mõtet nädalaks mängude melusse sukelduda. Ja keegi ei pane pahaks.

Mõru maigu jätab asjale juurde vaid see, et mõni nendest n-ö kõrgema taseme tegijatest või nendega seotud inimestest väljendab Saarte mängude mõttetust nende jaoks päris valjul häälel.
Samas ei saa väita, et Saar-te mängud proffide jaoks ei sobi. Võtame kasvõi olümpiakogemusega vasaraheite võitja, kes keerutas raudmuna paarkümmend meetrit kaugemale kui keegi teine ja kelle võit oli juba ette teada, aga vähemalt esindas oma saart väärikalt.

Või kasvõi meie oma purjetaja, kes neil päevil seilab EM-l ja mitte just viimaste kohtade peale. Võistluse vajalikkust ja tervislikku õhkkonda toonitas mulle ka Kaimanisaarte kergejõustikutreener, Carl Lewist ennast võitnud Kareem Streete-Thompson, kellega kohvikujärjekorras jutule saime. Temagi mõte oli, et võistlus on hea nendele, kes kõrgeid eesmärke veel või enam ei püüa.

Vaaaaaauuuuuuuuuu!

Eestis jätkub kahjuks spordipublikut staadionile vaid siis, kui võistleb Gerd Kanter või mõni teine staar. Kui siiski. Kohalikud spordimehed peavad alatihti võistlema vaid konkurentide, treenerite ja kohtunike silme all. Millest on ilmatumalt kahju. Sest sportlasele on publik ja ergutus hädavajalik.

Ei usu, et ükski sportlane ütleks ära sellest, kui tema soorituse peale vallandub tribüünidel oleva mitmetuhandepealise publiku suust lainena imestus- ja tunnustushüüe või kui maratonimees võib aplauside saatel finišeerides käe kõrva juurde tõsta ja sellega publikut veelgi ergutada. Kodus peaks ta staadioniringe mõõtma uhkes üksilduses.

Rääkimata sellest innustavast tundest, kui sa seisad pjedestaali kõrgemail astmel, õlgade ümber Eesti lipp ja vaatad, kuidas masti tõuseb sinimustvalge ning üle areeni kõlab “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”.
Kodusel võistlusel antakse sulle võidu eest medal, käepigistus, uus vihmavari või järjekordne kohvikeetja. Kui sedagi.

Ühtsus

Paratamatult on spordis valitsev klubimentaliteet. Iga mees on väljas oma koduklubi eest ja ega tegelikult suurt võimalust Saaremaa koondisega välja pole minna ka. Selle mõtteviisi levimine Saarte mängudele, vähemalt Saaremaa koondises, oli vist ainus tõrvatilk meepotis. Kuid ma usun, et lõpuks said asjaosalised ka ise aru, et Saarte mängudel käidi koondise, mitte klubi asju ajamas.

Koondis tähendab tiimitunnet. Nädal aega teistega külg külje kõrval elada, võistelda ja suhelda tekitab heas mõttes tunde “me oleme üks”. Ja seda tunnet saarlaste üldjuhul siiski jätkus. End võrkpallifinaalis hingetuks karjuvad koondisekaaslased ei tee seda kindlasti mitte igavusest. Väitku kes tahes, et saarlased on isekad ja ei viitsi ja ei taha teistele kaasa elada. Siis see väide minu arust paika ei pea.

Mõelda tuleb suurelt

Kindel on see, et laiem üldsus ei hakka Saarte mängude tähendust mõistma enne, kui need meie enda õuele pole tulnud. Tegelikult ju taheti, et selleaastased mängud oleks toimunud Saaremaal. Tahtmine oli suur, kuid läks nii nagu ikka. Ka praegu käivad aeg-ajalt jutud, et võiks ju teha, aga sinna need jutud jäävadki.

Ükski asi ei saa teoks, kui seda ei planeerita. Olgu siis kasvõi kümme aastat ette, kuid kusagilt tuleb alustada. Kui praegu hakata vaikselt selle peale mõtlema, et 2019 võiks olla meie aasta, siis ma usun, et see ka saab nii olema. Suurelt tuleb mõelda, ilma selleta ei jõua me kuhugi.

Olgem ausad, see on üks parimaid enda promomise võimalusi. 3000 inimest igast maailmanurgast. Võib kindel olla, et suur osa neist teab, kus Saaremaa asub. Kas nad nüüd Eestit teavad, aga Saaremaad küll.
Ei ole sellist võimalust ei võrokestel, mulkidel ega setodel. Keerame asja siis veel rohkem enda kasuks ja tõestame ka skeptikutele, et meile on Saarte mänge vaja.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 46 korda, sh täna 1)