Erika Salumäe: ärge kartke rõõmustada!

Erika Salumäe: ärge kartke rõõmustada!

TEGELEB NOORTEGA: Eesti koolispordi liidu president Erika Salumäe kinnitab, et noortega tegelemine on talle väga südamelähedane.

Jaanipäeva paiku külastas Saaremaad kahekordne olümpiavõitja Erika Salumäe, et esitleda oma elu pöördelistest momentidest kirjutatud raamatut “Jääda ellu”. Olümpiavõitja rääkis intervjuus Oma Saarele, et ka rasketel hetkedel tuleb mõelda positiivselt ja endasse uskuda ning mingil juhul ei tohi alla anda.

Mida peate oma senise elu suurimaks õnnestumiseks?
Õnnestumisi on olnud päris palju. Mu tütar on minu õnn. Sportlasena on minu elutööks kaks olümpiavõitu. Õnn on ka see, et ma olen üles kasvanud sõprade seas. Et ma saan elada ja teha seda nii, nagu ise soovin, ongi üks suur õnnestumine.

Mis on olnud Erika Salumäe kahe olümpiakulla hind?
Ei saa öelda, et olen pidanud nende eest midagi või millegagi maksma. Kunagi oli minu unistuseks saada kolm last. Selle mittetäitumine võib-olla ongi olümpiakuldade hind. Aga ma olen õnnelik, sest mul on tütar. Tuleb tunda rõõmu selle üle, mis sulle antud on.

Olete paljudele inimestele ja noortele sportlastele eeskujuks. Kes on olnud teie enda eeskujud?
Spordis oli minu eeskujuks kiiruisutamise olümpiavõitja Ants Antson. Tema käis Elva keskkoolis esinemas ja pärast seda hakkasin mina tõsiselt sportima. Käin praegu ka ise sageli koolides ja teen seda tegelikult just tänu Ants Antsonile. Ma tean oma kogemustest, kui vajalik on laste jaoks tippsportlasega näost näkku kohtumine. Ants Antson on olnud minu jaoks kõige ideaalsem sportlane. Mitte sellepärast, et ta on olümpiavõitja, aga just seetõttu, et ta julgustas noori ja aitas näiteks minul saada olümpiavõitjaks.
Inimesi, kes on minu eluteel olulist rolli mänginud, on muidugi teisigi. Minu esimene õpetaja näiteks.

Millises eluvaldkonnas on kõige kergem järgida ausa mängu põhimõtteid – spordis, poliitikas või armastuses?
Kindlasti spordis ja ka armastuses. Poliitikas on seda väga vähe, aga ausa mängu reegleid saab järgida sealgi. Võin seda enda näitel öelda.

Olite sportlasena ja olete ka praegu väga head sõbrad endise konkurendi, ameeriklanna Connie Paraskevin-Youngiga. Kuidas see võimalik oli, et kaks sama ala sportlast ja rivaali omavahel hästi läbi said?
Ju see sõltub inimesest endast. Mul ei ole sisemist negatiivsust, mida peaks kaasas kandma. Üks asi on olla võistlusareenil ja teine elada tavapärast elu. Kõik me oleme ühesugused inimesed – nii mina kui ka minu tolleaegsed rivaalid trekiovaalil. Mul ei olnud kunagi oma konkurentidega probleeme. See oli nii loomulik, et olime siis ja oleme ka praegu sõbrad. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist olid mul väga rasked ajad – ei olnud raha ega sponsoreid. Siis tulid just konkurendid mulle appi.

Kas võistlus Connie Paraskevin-Youngiga erines võistlemisest mõne teise konkurendiga?
Kindlasti mitte. Trekisprindis on oma reeglid ja finišijoonel peab keegi olema esimene. Võidab see, kes oskab teise taktikat üle mängida. Olime küll Connie’ga sõbrad, aga samas me alateadlikult hoidsime mõlemad ennast sellega, et ei näidanud oma nõrku kohti välja. Aga seda ainult trekiovaalil. Trekil ei olnud mul sõpru, vaid konkurendid, kellega võistlesin. Seal oli mul oma roll täita – ületada finišiliin esimesena.

1980-ndatel ja 1990-ndatel olite Eesti rahva jaoks “meie Erika”. Kui palju teile praegu kaasa elatakse ja kuivõrd praegune noorem põlvkond teid tunneb?
Väga elatakse kaasa. Seda näitasid ka hiljuti toimunud raamatuesitlused. Nii mõnelgi inimesel oli autogrammi küsides pisar silmanurgas. Käin tihti koolides esinemas ja minu jaoks on see väga huvitav. Noored võtavad mind kui Eesti koolispordi liidu presidenti, mitte kui olümpiavõitjat. See on hea tunne, et noored on mind omaks võtnud. Ma arvan, et praegune populaarsus pole väiksem kui pärast Souli olümpiat 1988. aastal Tallinnas Raekoja platsil olles.

Noored küsivad teilt ilmselt sageli, milline on olümpiavõitjaks saamise valem. Kuidas vastate?
Sellest räägin ma koolides tõepoolest väga tihti ja näitan lastele kahest lülist koosnevat ketti. Kui selle üks lüli ehk tarkuse lüli on nõrk, siis füüsilise jõu lüli ei aita midagi, see kett on nõrk. Selgitan lastele, et tippude tipp saavutatakse siis, kui õpitakse hästi ja arendatakse ennast ka füüsiliselt. Tervikus peavad mõlemad ketilülid tugevad olema. Spordis algab kõik peast – pea annab informatsiooni lihaste tegevusele. Kui pea on tühi, siis pole ka lihastele midagi edasi anda.
Teine asi, mida lapsed mulle tihti kurdavad, on see, et neil on vähe aega. Siis ma soovitan nädalaks päeviku võtta ning iga minuti, pooltunni või tunni üles kirjutada. See võimaldab aru saada, kui tohutult aega meil iga päev tegelikult on.
Lastele meeldivad need selgitused väga ja tagasiside on alati hea olnud. Nii mõnigi laps kasutab neid võtteid, mõni on hakanud huvi pärast sporti tegema ja mõne õppeedukus on paremaks läinud. See on tore.

Kolm aastat tagasi oli teil südamelihase infarkt. Oli see mingis mõttes järjekordne murdepunkt ja muutis midagi teie ellusuhtumises?
Kindlasti muutis. Ma ei olnud varem mõelnud sellele, kui habras ja lühike võib olla inimese elu, kui tähtis on iga päev, positiivne emotsioon ja aeg. Ajal on tohutu suur väärtus, seda tuleb kasutada õigesti. Ei ole mõtet öelda: “Homme teen.” Keegi ei tea, mitu homset meil on. Kui inimene tahab midagi, siis tuleb see kohe ära teha, mitte edasi lükata. Kui on võimalik kirjutada 47-aastaselt elulooraamat, siis tuleb seda teha. Alati jääb võimalus kirjutada järgmine raamat.

Milline on kahekordse olümpiavõitja ja “meie Erika” sõnum saarlastele ning muhulastele 2009. aasta suvel? Kuidas jääda ellu?
Ärge kartke rõõmustada! Positiivne mõtlemine toob endaga alati kaasa midagi positiivset. Igale mõõnale järgneb tõus, mingil juhul ei tohi alla anda ja käega lüüa.
Tundke rõõmu sellest, et olete olemas – siin ja praegu –, ja uskuge endasse!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 355 korda, sh täna 1)