Riik – see ei ole Mina, see on Meie (4)

Riik – see ei ole Mina, see on Meie

 

Suur on ainult minu MINA,
Kui ei saa, mis tahan ma,
Siis ma kohe pahandan.

Need read on pärit Heljo Männi lasteluuletusest. Sama mõttelaadi saab üle kanda tänasele valitsusele, mille hukatuslik “mina ennekõike”-juhtimisstiil ja minakeskse elukorralduse propageerimine on reegel. Samas on heameel, et Eesti ühiskond soovib aina rohkem väärtustada MEIE-suhtumist.

Parimaks tõestuseks on lõppenud laulu- ja tantsupidu, kus rohkem kui 100 000 eestlast, seal hulgas 1110 saarlasest lauljat-tantsijat-pillimeest, seisis õlg-õla kõrval, mõeldes ja lauldes meie Eestist, unustades korrakski MINADE-Eesti.

Edu polnud lõputu

“Mina ennekõike”-suhtumine on omane eelkõige neoliberaal-sele maailmavaatele, mida esindavad Eesti parempoolsed erakonnad (Reformierakond ja IRL). Vastupidiselt “meie ennekõike”-arusaamale leiab praegune valitsus, et riik peab aitama neid, kes iseendaga ise toime tulevad; igaüks enda eest, ainult nii saavutame edu; nõrgemaid aidates võime lõhkuda müüdi eduühiskonnast.

Lõputu edu tagaajamine pimestab. Pimestab nii valusalt, et jäetaksegi ühiskonnas tagaplaanile üldised väärtused ja ühishuvid. Ilusate asjade kultus võtab võimust vaimsete väärtuste ees. Solidaarsusest saab sõnakõlks, olles tunnistajaks “lindpriide kultuuri” levikule. 

Võib ju öelda, et “mina ennekõike”-riigijuhtimismudel tagas Eestile edu ning pani osa meie juhte käituma, justkui oleksime juba Euroopa Liidu 5 jõukama riigi hulgas. Julgen arvata, et Eesti oli edukas hoopis “mina ennekõike”-suhtumise kiuste! Täna on olukord teine. Eduloost on saanud lihtsalt lugu. Lähitulevik annab aru, mis sellest üürikesest särast järele jääb. Kui me ei soovi olla osalised läbipõlemise loos, peame “mina ennekõike”-suhtumise asendama “meie ennekõike”-maailmavaatega.

Rahulolu neli komponenti

9. juuli Eesti Ekspressi juhtkirjas kirjutab ajakirjanik Tiina Jõgeda Eesti õnnelikuks tegemise retseptist. Eluga rahulolu koosneb neljast põhikomponendist: lähisuhted, töö, füüsis, suhted naabrite-sõprade-sugulastega ning ka võõrastega. Retsept räägib otseselt meie mõttemaailma olulisusest ja rõhutab, et ainult mina-maailm teeb õnnetuks.
Oleme jõudnud tagasi 15. sajandi Rooma, paavstide ja kardinalide keskele, kellele ei olnud omane vagadus, vaid moraalitus ja saamahimu.

Traditsioonide kohaselt andsid kardinalid uue paavsti valimistel oma hääle kandidaadile, kes lubas neile suurimat materiaalset meelehead. Tagaplaanile jäid tema oskused ja teened jumala ees… Tuleb tuttav ette?
Valikute tegemise aeg saabub 18. oktoobril, mil vastanduvad mina ja meie mõtteviis.

Kas tahame, et Eestis on käputäis jõukaid ja suurem osa toimetuleku piiril virelevaid kaasmaalasi? Kui soovime, et Eestis on täisväärtuslik elu kõigil, siis peaksime oma mõttemaailma sättima “meie ennekõike”-lainele.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 44 korda, sh täna 1)