Kui hunti kardad, pole mõtet metsa minna (3)

Kui hunti kardad, pole mõtet metsa minna

 

Käes on aeg, kus metsad hakkavad pakkuma kõike seda, mida loodus inimestele iidsetest aegadest andnud on. Seega muutuvad metsad rahvarohkemaks, aga samas on olemas ka ohud, millele tänases loos tähelepanu juhin.

Kui lugu on kellegi jaoks igav ja juba tuntud tõdesid kordav, siis ärgu pahandagu ja võtku endale lugemiseks mõni teine lehelugu. Ütlen kohe ka ära, et tõenäosus pealkirjas mainitud hundiga meie metsades liikudes kokku puutuda on null.

Metsaelanikke on meil küllaga

Samas sebib meie metsades teisi ulukeid ja julgen väita, et ükski neist pole seenelisele-marjulisele ohtlik. Kui ollakse metsas vaikselt, võib juhtuda, et kusagil piilub põder, hirv või metskits. Eriti uudishimulikud on vasikad-talled. Ega nad kipugi kohe ära jooksma ja kui end varjus hoida, võib nende jälgimisest toreda elamuse saada. Ka rebasekutsikad on väga uudishimulikud. Kährik on erilise käitumisega, inimest märgates võib ta järsku end maha visata ja surnut teeselda. Kohata võib ka mäkra.

Metsseaperet päeval kohata on ebatõenäoline, sest nad elavad tihnikutes, kuhu üldjuhul seenelisel-marjulisel asja pole. Aga kui õhtutundidel metsas viibida, võivad nad liikvel olla, sest metssiga on öise eluviisiga. Siga on pelglik, juba inimese lõhn on talle sama hirmutav kui püssipauk. Kuuldes metssiga häälitsemas, pole karta vaja. Emis on mingit ohtu märganud ja kutsub oma peret, et koos põgeneda.

Samas võivad käratseda omavahel ka põrsad, nad ju ikkagi lapsed alles! Kui aga tõesti nähakse metsas üksikut põrsast, on mõttekas temast eemale hoida. Mistahes looma metsast koju tassida ei tohi, juuli keskpaigaks on väiksemadki nii iseseisvad, et saavad hakkama ka siis, kui emaga midagi juhtunud on. Kui leitakse abitu loom, tuleb sellest teada anda keskkonnainspektsiooni valvetelefonil 1313 või päästeteenistusse telefonil 112 ja ise loomast eemalduda.

Varustus olgu õige

Metsa minnes soovitan kasutada võimalikult erksavärvilist riietust. Parim on punane või oranž. Jahitarvete poes on saadaval neoonvärvi vestid, need on parimad. Jalatsid olgu vastavad, “plätud” metsa ei sobi. Ka sambla ja rohu sees keeb vilgas elu ja mõnele pisielukale kogemata peale astudes võib ebameeldiva üllatuse osaliseks saada.

Siiski on meie kõige kardetum ohustaja – rästik – täpselt sama pelglik kui teisedki metsaasukad, teda märgates on targem rahulikult ära minna.
Mis peaks veel kaasa olema? Täislaetud akuga mobiiltelefon, veepudel, hea on, kui kompass, veel parem GPS.

Sügavas metsas olles võib juhtuda, et mobiililevi puudub, aga siiski võib ühenduse saada, kui ronida mõne kõrgema puu otsa. Selge ilmaga on kasulik jälgida ka seda, millises suunas päikese suhtes metsa mindi. Või kust kandist tuul puhub. Ka sellest on eksimise korral abi, sest tagasi tuleb tulla vastupidises suunas, kui just metsas pikki tunde ei veedeta.

Mõned põhitõed

Kindlasti tuleb hoida end üksteise kuuldekaugusel ja vahetevahel hõigata. Kui hääled juba liiga kaugele jäävad, tuleb kõik korraks kokku kutsuda. Tundmatusse metsa ei tohiks minna liiga hilistel tundidel, sest pimeduses ekslemine on kõige halvem variant.

Jälgida tuleb ka maaomanike näpunäiteid, kui need kusagil siltide näol olemas on. Riigimetsas võib igaüks liikuda vabalt. Kõige parem on, kui metsa minnes ei oleks kaasas tikke ega muid tuletegemisvahendeid, need võivad koos sigarettidega jääda maha. Metsa ei tohi aga meist peale jalajälgede mitte midagi muud maha jääda. Korjata võib vaid neid metsaande, mida tuntakse ja teatakse.
Soovin kõigile mõnusat metsas viibimist ja turvalist kojujõudmist!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 59 korda, sh täna 1)