Seitsmeteistkümnes kiri: tundmatu tüdruku päevapilt (1)

Seitsmeteistkümnes kiri: tundmatu tüdruku päevapilt

 

Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.

Tere,
täna tahan Sulle kedagi tutvustada.
Mu raamaturiiulile toetub pisikese tüdruku foto: must-valge, trükitud otsekui papile. Lillelise mustriga tugitooli tõstetud laps on vast aastane. Ta peas on valge sitsiline mütsike, mille pikad paelad kukuvad tumeda kleidi peale.

Tilluke nöbinina, pruntis huuled ja piltnikust veidi mööda vaatavad silmad. Fotograafi nimi, A. Rudit, seisab pildi mõlemal poolel. Mis aastast pärineb see päevapilt? Võin ainult oletada saksakeelse aadressi järgi. Kes on see tüdruk? Ma ei tea.
Sest kui on aega ja juhtun mõnest vanavaraärist mööda kõndima, põikan tavaliselt sisse. Mulle meeldib pensionipõlve pidavate asjade lõhn. Nende peened mõrad, praod värvikihis – midagi pole enam päris selline nagu tehasest või meistri käest tulles.

Tavaliselt on põneva kraami hulgas ka kapike või mõni karp, mis ajab üle ääre post-kaarte ja fotosid. Sirvin neid ülesvõtteid, vaadates praeguseks surnud inimestele otsa. Kramplikult tõsise näoga sõjamehed, ninaalust ehtimas vuntsid. Kraadi võrra leebemad perepildid, kus emal käed kombekalt süles, isa tikksirge seljaga ning seisvatel lastelgi ilme nagu täiskasvanul, kes on unustanud, kuidas rõõmustada.

On laineliste juuste ning tumedaks võõbatud silmadega noorte naiste portreesid, mille taha kirjutatud salmike ja pühendus. Ja nii edasi. Ja nii edasi. Sadu, ei, küllap tuhandeid fotosid, millest huvi korral võin mõne endale osta. Ometi on need inimesed mitte väga ammu olnud kellegi pereliikmed või kallimad. Kamraadid või sõbrannad.

Paar aastat tagasi leidsin ühe Tartu antiigipoe fotokuhjast selle väikese piiga pildi. “Kakskümmend viis krooni,” küsis müüja ja ma tõin ülesvõtte koju. Ta sümboliseerib minu jaoks aja kiiret kulgemist ja lühikest mälu. Sageli olen hoidnud seda pilti pihus ja mõelnud, mis sellest inimesest sai. Mis oli ta nimi? Kui suur oli ta pere? Ilus tüdruk – kindlasti abiellus ja sünnitas kaunid lapsed. Ometi ta unustati.

Vähemalt on see nägu pildi kujul siiani säilinud. Aga millise märgi endast jätavad mäletamiseks maha need inimesed, kes elavad praegusel ajastul? Kah fotod? Jah, tänu digikaameratele on nende hulk plahvatuslikult kasvanud, aga… Vähemalt enda ja oma lähedaste kohta tean, et enamik neist piltidest on arvutis, mingites sildistatud fotokaustades. Mis siis, kui selle arvutiga midagi peaks juhtuma? Ja kas (paari)saja aasta pärast praegustest raalidest üldse midagi kätte saadakse?

Mis veel? Mingid kirjad, dokumendid? Suur osa kirjavahetusestki käib praegu samuti arvuti abil. E-postkastid mahutavad tuhandeid läkitusi. Ent need peab välja printima, et saaks käes hoida. Virtuaalne postkast on kasutajanime ja parooliga kaitstud. Kes ja kuidas need tulevikus ära mõistatab, kui omanikku enam ammu pole? Ja kas siis see e-postkast üldse enam alles on? Kasutult seisev konto võidakse ruumi vabastamiseks kustutada…

Kuidas kindlustad oma allesjäämist Sina? Ja kas on paratamatu, et see, mis kunagi kuulus Sulle, võib üldse mitte kauges tulevikus kuuluda võõrale, kes mõistatab, kes Sa olid? Millal muutub inimene, kes praegu on keegi, kellekski täiesti anonüümseks?
Riiulilt silmitseb mind nimetu väike tüdruk. Vaim.
Meie Sinuga elame veel. Ja kirjutame. Kirjutamiseni.

Liis

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 111 korda, sh täna 1)