Eelolev nädal möödanikus

Tänasel päeval sada aastat tagasi, see oli 1909. aasta 18. juulil, sündis Valgevene kaguosas Homieli linna läheduses asuvas Starõja Gramõki külakeses mees, kes aastakümnete vältel esindas kurikuulsat Nõukogude Liitu rahvusvahelisel areenil. Just sellel ametipostil sai ta tänu oma käitumisele hüüdnimeks “Mister Ei” või “Mister Grom” (grom – vene k äike). Selle mehe nimi oli Andrei Gromõko – Nõukogude Liidu välisminister aastatel 1957–1985.

Vanema põlvkonna esindajad peaksid seda meest hästi mäletama. Tema kolleegide memuaaridest võib lugeda, et Gromõko oli inimene, kel alati oli kahtlustav näoilme, kel puudus igasugune huumorimeel ja kes polnud võimeline pidama normaalset diskussiooni, sest põhjendatud ja motiveeritud argumentide asemel kaldus ta kasutama jämedaid solvanguid. 

Säärase mõnevõrra näruse iseloomuga oli see Nõukogude Liidu kauaaegne välisminister, kahekordne sotsialistliku töö kangelane. Samas on aga kolleegid Andrei Gromõko kiituseks öelnud, et tal olevat olnud erakordselt hea mälu, oskus kavaldada ning, mis peamine, väga hea poliitiline vaist. Just see viimane omadus võimaldaski tal totalitaarse riigi ladvikus püsida alates 1939. aastast, mil ta asus tööle diplomaatilisel rindel: see on aeg Stalinist kuni Gorbatšovini. Tõeline rekord Euroopa diplomaatia ajaloos!

1950. aastatel esindas Gromõko Nõukogude Liitu ÜRO-s, kus kasutas 26 korral vetoõigust. Võimalik, et oma elu kõige mõistlikuma sammu tegi ta päris karjääri lõpus: see oli 1985. aastal, mil tänu Gromõko toetusele valiti kommunistliku partei etteotsa Mihhail Gorbatšov, kes alustas perestroikat. Kuid väga iseloomulik on, kuidas ta oma valikut tookord selgitas: Gorbatšov olevat pehme iseloomu, kuid see-eest raudse haar-dega inimene. Andrei Gromõko suri 20 aastat tagasi – 1989. aasta 2. juulil.

Seitsesada viis aastat tagasi, 1304. aasta 20. juulil, sündis itaalia tuntud teadlane ja poeet Francesco Petrarca (suri 19. juulil 1374). Nooruses ta rändas palju ringi mööda Itaaliat ja Prantsusmaad, õppis kolmes ülikoolis ja teenis välja ajaloo-uurija kuulsuse. Samas aga märkis ta ise, et kogu elu on teda saatnud “lakkamatu kirjanduse janu”.

1327. aasta 6. aprillil nägi Petrarca Avignoni katedraalis üht naist, kel imekaunis nimi Laura. Mehes tärkas armastus ja just sellele naisele pühendas ta kogu oma poeesia, sh ka kuulsa Laulude raamatu (Il Canzoniere).

Kahjuks pole peale eesnime selle naise kohta säilinud mingeid andmed – ei tema perekonnanime ega elukohta. Petrarca loomingust me teame vaid, et see naine suri 1348. aastal, mil kogu Euroopat oli haaranud laastav katkuepideemia. Ka pärast seda jätkas Petrarca kirjutamist, nimetades oma edasised teosed “poeemideks, mis loodud pärast Laura surma”.
Lisaks oli Petrarca diplomaat, filosoof-humanist, kes juhatas sisse taassünni ehk renessansiajastu.

Kuuskümmend viis aastat tagasi, 1944. aasta 20. juulil, korraldas grupp Wehrmachti ohvitsere atentaadikatse Adolf Hitlerile. Kõnealuse ettevõtmise üheks eestvedajaks oli saksa aristokraat Claus Philipp Maria Schenk Graf von Stauffenberg (1907–1944), kel õnnestus Ida-Preisimaal asuvasse füüreri peakorterisse toimetada pomm. Juhuse tõttu elas Hitler plahvatuse üle, vaid tema kuulmine sai veidi kannatada. Atentaadi korraldajatega aga õiendati arved natsidele omase rafineeritud julmusega – Stauffenbergile näiteks oli ette nähtud aeglane ja piinarikas poomissurm.

Nelikümmend aastat tagasi, 1969. aasta 20. juulil, tegi inimkond oma arengus olulise sammu. Nimelt sel päeval laskus Kuu pinnale Ameerika kosmoselaeva Apollo 11 kuumoodul, mille pardal olid astronaudid Neil Alden Armstrong (sünd 1930) ja Buzz (Edwin Eugene) Aldrin (sünd 1930). Sel hetkel näitasid kellaosutid Eestis juba 12-t öötundi – 23.18. Kuid siinjuures ei tasuks unustada, et tookord elasime me veel Moskva aja järgi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 41 korda, sh täna 1)