Kuidas aedniku pojast aednik sai

Kuidas aedniku pojast aednik sai

KODUMAJA TREPIL: Kõik oma suved veedab Hillar Rebane viimasel ajal oma isakodus Kuressaares vaiksel kõrvaltänaval.

Täna tulevad taas kokku omaaegse Kuressaare ehitustehnikumi lõpetajad. Nende seas ka Hillar Rebane. Mees, kes 1952. aastal lõpetas selle kooli ühena 24 haljastusala spetsialistist.

Praegu veedab pensionärist Hillar oma suved Kuressaare vaiksel kõrvaltänaval isakodus, kus rassib jõudumööda oma aias puude ja põõsastega. Kuressaare tehnikumist omal ajal saadud haridus andis talle aga töö ja leiva 33 aastaks. See oli tema noorus, tema täistöömeheaastad, mil pisikese Kuressaare linna poisist oli saanud Tallinna linna haljastuses üks tõsine ja tubli tegija.

Kuressaare tuntud aedniku poeg

See, et Hillar Rebasest aednik sai, on ilmselt isa süü. Oli ju Anton Rebane omal ajal Kuressaares väga tuntud aednik. Hillar mäletab, et kui teised üleaedsed poisid läksid muretult palli mängima, siis pidi tema aias rohima ja taimi istutama. Isal oli Kudjapel ka suur puukool, kus ta kasvatas põhiliselt viljapuude istikuid.

1941. aasta külm talv tegi aga oma töö ning aiast ei jäänud suurt midagi järele. Hiljem tegeles isa põhiliselt oma koduaias. Vanemad inimesed ilmselt mäletavad, et Kuressaare turul olid pea alati kohal kaks tuntumat taime- ja istikutemüüjat, keda alalõpmata segamini aeti: Vete 5 ja Kõver 5.
Kuressaare tehnikumi läks aga Hillar naabripoisi Eugen Transtoki õhutusel.
Mina lähen, tule sina ka, kutsus sõbramees. Hillar läks. Seda poisikesepõlves tehtud koolivalikut pole mees tänaseni kahetsenud. Kuressaare ehitustehnikumis olid väga head õpetajad, sealt sai hea hariduse ning sealt saadud haljastaja ehk teisisõnu aedade ja parkide kujundaja amet on andnud talle tööd üle kolmekümne aasta.

Tallinna haljastaja

Niisiis lõpetas Hillar Rebane 1952. aastal Kuressaare ehitustehnikumi. See jäi ka selle kooli viimseks lennuks. Haljastajaid oli kursusel kokku 24, kes kõik suunati tööle üle vabariigi. “Buss viis meid Kuivastusse, direktor Eduard Pukk luges sõnad peale ja nii me siis läksime Tartusse, Narva, Valgasse, Pärnu… Mina ja veel kaks saime kohad Tallinna,” meenutab Hillar mõned päevad enne oma koolikaaslastega taaskohtumist. “Me olime haljastuse arhitektid. Mitte need, kes taimematerjali kasvatavad. Meie olime kasvatuse saaduste kasutajad,” täpsustab mees.

Hillar oli õpingute ajal olnud parktikal Tallinnas, teinud selles linnas kursusetööna mitmesuguseid haljastusprojekte. Küllap sealt agar noormees silma jäigi ja nii teda sinna tööle ka oodati.

Hillar Rebasest sai kümnik, ühe väikese töögrupi juht. Juba paari aasta pärast toodi Hillar üle keskusesse ja temast sai peaagronoomi kohustetäitja. Tallinna linna haljastustrust muutis oma struktuuri ja nimesid mitmel korral. Seega vahetusid ka mehe ametid. Kui järjekordse reorganiseerimise tulemusena ühest suurest trustist sai kaks osakonda – aiandusosakond ja haljastusosakond –, sai Hillarist viimase juhataja. See, kelle alluvad niitsid haljasalasid, kaevasid lillepeenraid, istutasid lilli…

Üks suur töö, mis tollest ajast meenub ja mille tulemus tänaseni näha, on Tallinna Koidu tänava kastaniallee. Mees tunnistab, et veel praegugi, kui sellelt tänavalt läbi sõidab, käib kerge heldimusjõnks südame alt läbi.
Hillar Rebane juhtis haljastustöid ka uutes kerkivates linnaosades: Mustamäe, Õismäe, Lasnamäe. Tõsi, viimases jäid tema poolt tööd lõpetamata. Sest mees läks teisele tööle.

“Tol ajal pandi väga suurt rõhku haljastusele. Rahapuudust ei olnud. Kui planeeringud said tehtud, siis selle järgi eraldati ka raha. Kui puudu jäi, sai alati juurde küsida ning linnavalitsus maksis kõik kinni,” meenutab mees veneaegseid külluseaegu pealinnas.

Tegi maapuud linnapuudeks

Hillari sõnul tehti haljastuses tööd ikka aastaringi. Olgu see siis jaanipäev või käreda pakasega jõulueelne aeg.
Talvel toodi suured puud kohale külmunud mullapallidega. “Kui kuskil kolhoosis tehti maatasa vana talu või võeti maha mõni puudeallee, olime meie kohe jaol. Sealt saime väärtuslikku istutusmaterjali, kõik ilusad suured puud,” meenutab Hillar.

“Kord toodi ühest talukohast ära tervelt paar-kolmkümmend pärna, kõik ca 7–8 m pikad. Haljastusprojektides oli juba ette näidatud, kuhu tuleb kasvama panna suured puud, kuhu puuistikud. Näiteks Vilde tee haljastati otsast lõpuni vaid suurte puudega, Sütiste teele sai kasvama pandud ilusad suured männid. Kus juba metsatukad olemas, siis projekteerijad sellega ka arvestasid ja need püüti kasvama jätta.”
Hillar mäletab kohti, kuhu tuli projektijärgselt istutada terve metsatukk, 10–50 puud korraga.

Tuhatkond alluvat

Hillar Rebasel on tema arvates vedanud. Talle on kõrvale sattunud väga tugevad, targad ja oma ala hästi tundvad kogenud kolleegid. Neilt on olnud piisavalt palju juurde õppida.
Hillari alluvuses töötas tuhatkond inimest, kellest igaühel oma karakter, oma harjumused. Mees tunnistab, et rohkesti sattus haljastusse tööle ka neid, kes tööst suurt ei hoolinud, küll aga viinapudelist. Kuna aga aeg oli selline, kus tutvused ja sidemed olid väga olulised, siis paljudega neist ei saanud ka juhid midagi kardinaalset ette võtta. Lihtsalt nende seljatagused olid väga tugevad. Asi kippus närviliseks.

Moskvast saabusid muudkui revidendid… Hillar jutustab, kuis ükskord ähvardanud asi lõppeda tema jaoks üpris kurvalt. “Tegime ühele haljasalale kapitaalremonti. Mõõtsime vana tuntud harkjalaga muruplatsi üle. Kogemata olin ma selle reguleerinud nii, et meetri asemel oli selle haaradevaheline laius 1,5 m. Keegi ei pannud seda varem tähele ja nii sai ka akt koostatud ning esitatud. Vahe avastasid revidendid – miks see vahe on liiga suur? Kust te sellise summa saite? Tehti uued mõõtmised ja lõpuks asi lahenes… Aga see oli suur närvikulu. Kui asi poleks lahenenud, oleks see prokuratuuri antud.”

Kord olnud hull lugu ühe vahtrasaluga, mis lauluväljakule istutati. “Ma ei mäleta, mille puhuks seda tehti, aga tähtis oli, et puid oleks täpselt 40. Toome puud ära ja istutame maha. Siis loeme… Loeb üks ja loeb teine, ikka üks puudu… Juba õhtu käes… Aga äkki hakkab keegi hommikul neid üle lugema ja avastab, et puid polegi 40! See oli poliitiline värk. Mõni arvab veel, et meelega tehtud. Mis teha? Sõitsime öösel kraanaga puukooli ühele puule järele…”

Moskva alluvuses elektrimees

Hillar Rebane töötas üheksa aastat ühes elektriprojekte tegevas firmas, mis otseselt allus Moskvale. Oli seal direktori asetäitja majanduse alal.
“1994. aastal läks aga asutus laiali, firma ostsid ära taanlased. Juhtivad jõud said kohe sule sappa, tööle jäid vaid need, kes joont vedasid,” räägib Hillar, kes juba siis oli pensionieas. Paari kuu pärast kutsuti mees tööle Kalevi kommivabriku turvameheks. Turvas väravas, autoväravas, ladudes… Lõpuks oli jaoskonna juhataja asetäitja. Hillar naerab, et oma elus on ta ikka ja alati olnud teine mees… Ikka juhataja asetäitja.

Vargusi, nagu arvatakse, siis palju ette ei tulnud. Juba kardeti oma töökoha pärast. Turvatöötajal oli muide käsk ära võtta ka üksainus komm! Väravas vaadati läbi iga käekott, kahtlased meeste- ja naisterahvad suunati eraldi ruumi, kus nad põhjalikumalt läbi otsiti. Kes vahele jäi, sellele öeldi otse, et ärgu homme enam tööle tulgu… Palju oli tegu purjus töömeestega, sest kommivabrikus teatavasti kasutatakse tehnoloogias ka alkoholi. Kui piiritus ja konjak on kättesaadavad, siis mõni ilmselt ei saa sellest ilma pruukimata mööda minna.

Hillar Rebane oli Kalevis viis aastat. Siis ostis firma ära ärimees Kruuda ning tehase oma valveosakond likvideeriti. Sellest ajast on Hillar Rebane tubli Eesti pensionär, kes kõik oma suved veedab Kuressaares isakodus.

Ilu on vaataja silmades

Praegu rassib Hillar Rebane oma aias. Siis, kui abikaasa veel tema kõrval oli, jõudsid nad kahepeale selle päris piraka maalahmaka ka korras hoida. Nüüd üksi enam ei jõua ja ega tahagi. Ent Hillari aias on veel küll, mida näidata ja mida vaadata. Ja sedagi, mida võiks müüa. On mitut sorti elupuid, jugapuid, mägimände, pukspuid… Mitut sorti lilli… Mees jutustab igaühe kohta midagi ning tuletab meelde iga taime või puu ladinakeelse nimetuse.

Tunnen huvi, kuidas jääb aednikuhingega ja pealinna haljastuskogemustega vanahärra rahule terviselinna Kuressaare heakorraga. “Linn on ju ilus küll,” tuleb delikaatne vastus. “Park on endiselt väga kena, aga enam mitte meieaegne. Ka mulle tundus algul pisut võõristavana, et lossivallid tehti nii lagedaks. Aga nüüd tundub, et tegu oli igati õigustatud: loss paistab kenasti kaugele merele välja ja tulemus on igati meeldiv. Mererand – see on absoluutselt teine rand, mis meie ajal oli.

Hästi korras ja ilus. Aga kahju on mul sellest ujumissillast, mida nüüd enam ei ole. Sealt oli poisikesena hirmus kena pea ees merre sulpsata.” Hillar kiidab linna surnuaeda. Ütleb, et ei ole kohanud Eestimaal teist nii korras vana kalmistut kui meil siin Kudjapel.

Mis mehele silma hakanud, on see, et uutes linnaosades on istutatud küll palju puid, kuid need on nüüd liiga suureks sirgunud. “Need vajaksid kärpimist ja kujundamist. Kuressaares on omal ajal istutatud palju selliseid puid, mis küll kiiresti kasvavad, aga mida haljastuses eriti ei soovitata kasutada. Need on vaher ja saar, aga ka pappel, mis oma õitsemisperioodil lennutab linna täis ebameeldivaid ebemeid.”

Hillar teab, et Tallinn püüab neist tülikatest puudest igatahes vabaneda. Kask – see on jälle kojamehe nuhtlus, sest tema väikesed lehed kleepuvad asfaldile ja neist on väga raske lahti saada. Ilusad linnapuud on kastanid ja pärnad, mis taluvad piisavalt hästi ka linna saastunud õhku.

Kuressaares mõni aeg tagasi puhkenud poleemikast, et linnapildis on liiga palju lilli, on Hillaril oma arvamus. “Selles osas olen mingil määral nõus, et postide otsas olevad lilleamplid – see pole vana linna komme. Lilli on küll ilus vaadata, kuid kui sellega on üle pakutud, siis rikub see olemasolevat linnamiljööd. Kuid see on siiski maitseküsimus ja selle üle võib jäädagi vaidlema.”

Talle enesele meenub üks juhus: “Russalka juurde tegime ühe suure lilletorni. Meile meeldis ja me olime selle üle väga uhked. Siis aga sai see lillekuhi suure kriitika osaliseks. Ja kui ausalt tunnistada, siis ei sobinud see sinna tõepoolest. Olin hiljem kriitikutega täiesti nõus.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 232 korda, sh täna 1)