Mõnda postipidamise ajaloost Saare- ja Muhumaal (2)

Mõnda postipidamise ajaloost Saare- ja Muhumaal (2)

AINUS: Gustav II Adolf on ainuke Rootsi valitseja, kellele on Eestis (Tartus) mälestusmärk püstitatud.

Mõned kuud tagasi (vt OS 14.02.2009) avaldasime katke huvitavast käsikirjast, mille originaal asub Saaremaa muuseumi arhiiviraamatukogus (SM 10179:31). Selle autoriks on BORIS MÜÜRSOO (MÜRSON), mees, kes möödunud sajandi Kuressaare (ja ka kogu Saaremaa) ühiskonnaelus etendas märkimisväärset rolli. Olles Eesti esimesel iseseisvusajal (1920. ja 1930. aastad) Kuressaare postkontori juhatajaks, võttis ta ette väga põhjaliku uurimise postipidamise algusest ja selle arengust praeguse Saare maakonna territooriumil. Kuigi käsikiri algab autori eessõnaga, mis dateeritud 1939. aasta kuupäevaga (käsikirja kokkupanek on ilmselt sel ajal alanud), on seal rohkesti fakte, mälestusi, fotosid ja muud illustratiivset materjali, mis kajastavad siinset sidepidamise ajalugu kuni XX sajandi keskpaigani (täpsemalt 1960. aastate keskpaigani). Täna avaldame kõnealusest käsikirjast teise osa. Jätkame sealt, kus lugu eelmine kord pooleli jäi – XVII sajandist ehk Rootsi aja algusest Eesti-, Liivi- ja Saaremaal.

Praegu Eestimaa üldhariduskoolides läbiviidava ajaloo riigieksami üheks osaks on essee kirjutamine. Üsna sageli on essee üheks teemaks – loomulikult erinevas sõnastuses – olnud vanarahva tuntud ütlus: sel vanal ja hääl Rootsi ajal. Õpilaselt nõutakse seisukohavõttu: ta peab väitega nõustuma, selle ümber lükkama või siis, kuna kõik siin ilmas on suhteline, tegema mõlemat – argumenteerima nii selle väite kaitseks kui ka vastu.

Boris Müürsoo käsikirjast leiaks õpilane kindlasti ühe pooltargumendi. Nimelt on autor veendunud, et just XVII sajandil, mil kogu Läänemere regioon oli Rootsi suurriigi ülemvõimu all, algas siinmail ka regulaarne postikorraldus. Kuid edaspidi tsiteerigem vaid käsikirja (kirjapilt muutmata):

Regulaarse postikorralduse algus

Posti [regulaarse] korralduse algus viib meid tagasi Rootsi valitsuse ajajärku…
Nimelt algas Gustav Adolfi1) ajal tegevust ka post. 1620. aastal avati esimene postiühendus… [Tõsi, selle] esialgseks ülesandeks [oli] vaid kuninga- ja ametikirjade edasitoimetamine…

Posti üldise kasutamise küsimuse sisemaalises läbikäimises võttis kuulus kantsler Axel Oxenstierna2) üles 1624. a, kes kirjutas selle kohta ka määruse kava. Kantsleri kava aga ei leidnud kuninga Gustav Adolfi nõusolekut3) ning jäi selle tagajärjel teostamatuks.
Kuninga surma järel tõstis Oxenstierna, kuninganna Kristiina4) valitsemise ajal, küsimuse uuesti üles ja pärast pikki vaidlusi riigi nõukogu ja kuningliku valitsuse vahel kinnitati kuningliku käsukirjaga 20. veebruarist 1636. a 18-punktiline esimene postimäärus “Posti käskjalgade” kohta.

See dokument panigi aluse tegelikule postitalitusele sisemaalises läbikäimises Rootsi riigis, sh Rootsi provintsides Eesti- ja Liivimaal. Selle rootsikeelse dokumendi esimesel leheküljel on järgmised sõnad:
Jumala armust rootslaste, gootide ja wendide kroonitud kuninganna ja valitsev vürstinna, Soome suurvürstinna, Eestimaa ja Karjala hertsoginna, Ingeri preili annab teada, et selle järele, kus oleme armulikult heaks arvanud korraldada kõigis meie riigi provintsides teatavad ja korrapärased postid, mis veetakse postivankreis, meie ustavatele alamatele maa üldiseks hüvanguks, oleme määranud ja annud välja järgmise postikorralduse, mis järgneb alamal…
Stockholmi lossis 20. veebr. 1636. a.

Postikäskjala kohustused

Määruse sisu lühikokkuvõte oleks aga järgmine: Iga 2 või kõige rohkem 3 miili5) kaugusel pidi asuma üks vannutatud talupoeg, kes oli vabastatud kindlatest maksudest ja kohustustest, või üks postiljon, kellelt nõuti lugemise ja kirjutamise oskust. Sellele olid abiks 2 postisulast. Postisulane kandis rinnal ametimärki, varustatud oli ta postisarvega ja relvastatud piigiga.

Tema ülesandeks oli, niipea kui ta kuulis teise postiljoni sarve puhumist, end valmistada ette, nii öösel kui päeval, kiireks käskjala vastuvõtuks ja kindlustada seega korrespondendi väljastamist kiire edasitoimetamisega, milline ilm ka ei oleks. Post pidi liikuma vähemalt ½ miili tunnis. Iga lohakus teenistuskohustuste täitmisel langes range karistuse alla. Kui ettenähtud kiirusest kinni ei peetud, siis võis postiljoni tagandada, eelkohtuta panna vangi 8 päevaks vee ja leiva peale. Kui haigestus, pidi vannutatud talupoeg kindlustama posti edasitoimetamist, vastasel korral karistati teda 4-päevase vangistusega.

Lisaks seati igas linnas sisse postivalitseja, milline amet eraldati isikule, kes oskas lugeda ja kirjutada. [See isik] pidi olema töökas, posti ei tohtinud üle poole tunni kinni pidada, palgaks sai ta iga kirja pealt 2 ööri valges mündis [hõbedas] iga miili kauguse pealt.

Saaremaal kõik hiljem

Tõsi, Saaremaal algas kõik hiljem, sest siin algas ka Rootsi aeg hiljem. Nimelt puhkes 1643. a järjekordne Rootsi-Taani sõda. Rootsi kindrali Torstensoni6) hiilgavad võidud sundisid Taani valitsejat Kristjan IV paluma rahu. Rahuleping allkirjastati 1645. a 13. augustil Brömsebro külakeses. Lepingu järgi loovutas Taani Saaremaa Rootsile.
Praegusel Eesti territooriumil olid Rootsi ajal postkontorid järgmistes linnades: Tallinnas, Narvas, Rakveres, Haapsalus, Kuressaares, Pärnus, Tartus ja Valgas.

Kuidas ja millal alustas Rootsi ajal iseseisev postkontor tegevust, pole täpselt teada. Kuid võib oletada, et see võis sündida aastal 1689. Seda kinnitab (tõsi, vaid kaudselt) üks raamatupidamisalane dokument, kus kajastatud Kuressaare postkontori sissetulekud. Selle dokumendi kõige varasem sissekanne pärineb aastast 1689, mil siinse postimaja aastasissetulek oli 217 taalrit ja 19 ööri, viimane aga aastast 1709, mil sissetulek oli kasvanud 606 taalri ja 29 öörini.

Tariifidest

Helsinki postimuuseumis on säilinud rootsikeelne ajalooline teos pika pealkirjaga – Köngeline och andra Wederbörandes Förordingar Angaende Postwäsendet och Postmästerna… , mis dateeritud aastaga 1707. Meie jaoks on see huvipakkuv, sest selles on ära toodud rootsiaegsed postitariifid, mis võetud Kuressaarest teele läkitatud kirjadelt. Hinnad on antud Rootsi hõbemündi öörides: Haapsallu – 2; Tallinna – 4; Rakverre – 5; Pärnu – 2; Tartu – 5; Narva – 5; Nyen (tänase Peterburi eelkäija) – 6; Käkisalmi – 6; Viipuri – 6; Porvoo – 7; Helsinki – 7; Turku – 7; Stockholmi – 9; Wisby – 9; Riiga – 5.

Range kontroll

Kõik Rootsi ajal saadetud kirjad kanti nn brevkaarteisse (kirjakaartidesse), mis oli lähtekohast sihtkohta saadetava kirjade kimbu sisukirjaks. [See] kirjakimp ühes kaardiga mässiti paberisse pakina ja pitseeriti kinni postmeistri pitseriga. Kirjakaardi ühes kirjakimbuga sihtkohta saabumisel võrreldi seal kaardi sissekandeid juuresolevate kirjadega – kontrolliti kõigi kirjade olemasolu, adressaatide nime ja kirja raskust (tollal oli aluseks lood, mis võrdus 13,3 gr).

Kontrolli teostamise järel naelutas sihtkoha postmeister saabunud [kirja]kaardid kontori seinale. ja teatas lähtekohta posti kättetoimetamisest. Igaüks, kes ootas teateid, võis väljapandud kaartidest vaadata, kas tema nimi figureeris seal. Muidugi võis tol ajal see linnakodanik väljapandud kaarte lugeda, kes lugeda oskas; teised, kes lugeda ei osanud, pidid selleks paluma teisi kodanikke või ka postmeistrit ennast.
Postkontorid oli Rootsi ajal avatud (v. a püha- ja palvepäevad) kella 7-st hommikul kuni kella 8-ni õhtul.

1) Õigemini Gustav II Adolf, Rootsi kuningas aastail 1611–1632.
2) Rootsi mõjuvõimas riigikantsler aastail 1612–1654.
3) Ilmselt oli põhjuseks käimasolev 30-aastane sõda (1618–1648).
4) Rootsi kuninganna, elas 1626–1689, valitses 1632–1654.
5) Ilmselt on siin mõeldud Rootsi miili, mille pikkus 1889. a-ni oli 10,688 km. 
6) Lennart Torstenson (1603–1651), Rootsi tuntud väejuht.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 74 korda, sh täna 1)