Pressiülevaade: Eurounelm – vabaneda Gazpromi sõltuvusest

Lõppeval nädalal allkirjastasid viis riiki – Austria, Ungari, Rumeenia, Bulgaaria ja Türgi – nn heade kavatsuste protokolli, mille kohaselt hakatakse hiljemalt 2011. aastal rajama gaasitoru Nabucco. Maailma ajalehed märgivad, et kuigi kõnealune projekt peaks vähendama Euroopa sõltuvust Venemaa gaasitarnetest, on seni veel vastuseta küsimus – kuidas täita uus toru gaasiga.

Ameerika majandusväljaanne The Wall Street Journal (WSJ) tsiteerib Nabuccoga seonduvat teemat kommenteerides Euroopa Komisjoni esimehe José Manuel Barroso väga joviaalses meeleolus lasutud sõnu: “Täna me tegime sammu, mis viis segadusse uskumatud ja hämmastas isegi skeptikuid.”

Seda europoliitiku pulbitsevat rõõmu WSJ aga ei jaga: viis riiki andsid küll nõusoleku gaasi transportimiseks läbi nende territooriumide, kuid ikkagi on lahendamata peamine küsimus – kust nimelt hakatakse maagaasi transportima.

Inglismaal Oxfordis asuva energeetiliste uuringute instituudi direktor Jonathan Stern ütles kommentaariks: augustisõda Venemaa ja Gruusia vahel ning Ukraina ja Venemaa jätkuvad erimeelsused on viinud selleni, et euroliidus pääses võimule uus suund – esmalt ehitame üheskoos sõbralikult gaasitoru ja alles seejärel hakkame otsima gaasi. Ekspert on seisukohal, et säärase lähenemise juures on äärmiselt raske leida neid, kes nõustuksid Nabucco projekti rahastama.

Kõhkleval seisukohal on Nabucco projekti suhtes ka Saksamaa konservatiivne päevaleht Die Welt. Tõsi, artiklis “Euroliidu uued gaasitarnijad on poliitiliselt ebastabiilsed” (Neue Gaslieferanten des EU sind politisch instabil) märgib lehe vaatleja David Schraven, et sõltuvuse vähendamine Venemaast on igati tervitatav samm. Kuid samas esitab autor kohe küsimuse – kes ikkagi on need uued võimalikud riigid, kust maagaas hakkab Euroopasse saabuma?

Küsimusele antakse kohe ka vastus. Uuteks gaasitarnijateks on poliitiliselt ebastabiilne Iraak; Aserbaidžaan, kus võimul diktaatorist president; Türkmenistan, kus teisitimõtlejaid vanglates tapetakse; ning, mis kõige hullem, lääneriikide ammune vaenlane Iraan.

Umbes samas meeleolus on kirjutatud veel üks ajalehes Die Welt sel nädalal ilmunud artikkel. Selle autor, Bundeswehri Müncheni akadeemia professor Michael Wolffsohn võttis vaatluse alla Euroopa Liidu kaks energiaprojekti – Desertec (elektritootmise projekt Sahaara kõrbes – toim) pluss Nabucco.

Artiklis “Naiivsed poliitikud alahindavad Venemaa jõudu: elekter kõrbest ja gaas ilma Venemaata” (Einfältige Politiker unterschätzen Russlands Macht: Strom aus Wüste und Gas ohne Russland) püüab professor Wolffsohn poliitikutest lehelugejaid maa peale tagasi tuua: Nabucco, nagu ka kogu Kaspia regioon on ja jääb “Venemaa armuanniks” [Euroopale]. (Sks k: Nabucco, also Gas aus der kaspischen region, ist und bleibt wie kaspisches Öl “von Russlands Gnaden”.)

Wolffsohn märgib: Nabucco projekt pole ega saa olla tuleviku energiapoliitika võluvalemiks. Põhjus on selles, et kõnealuse majandusprojekti autorid on poliitilise aspekti kahe silma vahele jätnud. Saksamaa endine välisminister Joschka Fischer, kes on Nabucco projekti nõustaja, on saanud endale tugeva konkurendi. Selleks on Fischeri endine ülemus, kunagine kantsler Gerhard Schröder.

Autor selgitab oma mõtet: nimelt on Schröder koos oma suure sõbra Putiniga – selle “kristallpuhta demokraadiga” (mit dem “lupenreinen Demokraten” – Schröderi sõnakasutus – toim) – võtnud nõuks tarnida Venemaa gaasi Euroopasse läbi Musta mere. Sel eesmärgil on valminud projekt nimega Lõunavoog.

Tõsi, praegu veel on Joschkal ja Nabuccol väike edumaa. Kuna aga paarike Schröder-Putin pole nokauti löödud, on neil suured šansid. Seega, kui Venemaa seda soovib, Nabucco vaikib, teeb Saksa sõjaväeakadeemia professor järelduse.

Mõjuvõimsa The New York Times’i vaatleja John Vinocuri arvates meenutavad kired Euroopa gaasitorude ümber klassikalist vesterni. Tema artikkel kannab pealkirja “Vene gaas: mustad kaabud ja valged kaabud nüanssiderohkes maailmas” (Russian gas: Black Hats and White Hats in a World of Gray).

Valges kaabus kangelane, kes äsja on linna saabunud – see on Joschka Fischer, Saksamaa endine välisminister. Kaks Nabucco projektiga seotud kompaniid on ta palganud ja talle on tehtud ülesandeks tõestada, et kogu Euroopale on kõnealune gaasitoru hädavajalik, kuna see võimaldab Vene gaasist vabaneda.

“Kuid lähedalolevas pubis varitseb Gerhard Schröder – Fischeri endine ülemus ja praegu Gazpromi palgal olev [mustas kaabus] mees,” jätkab autor ja selgitab: et vesterni stsenaariumi veidi vürtsi lisada, projekteeris Vene kompanii nn Lõunavoolu, mille eesmärgiks on Nabucco põhjalaskmine.

Fischeri üheks ülesandeks on veenda Saksamaad, et sobimatu on toetada kõnelusi, mis tugevdavad Euroopa sõltuvust energiasfääris. “Nabucco pole suunatud Venemaa vastu. Kuid jääb mulje, et venelaste arvates on nende käes monopol. Seda monopoli ei saa toetada keegi, kes tunneb muret meie rahvuslike huvide pärast,” ütles Fischer väljaandele.

Vinocuri arvates kõlavad Fischeri sõnad veenvalt ja sõltumatult, seda eriti kantsler Angela Merkeli hoiaku foonil, kes alles hiljuti, NATO tippkohtumisel Brüsselis oli selle vastu, et kohtumise lõppdeklaratsioonis oleksid seoses sõnad energeetika ja julgeolek. 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 30 korda, sh täna 1)