Kõne Iffile 16

Kõne Iffile 16

 

Täna räägime ooperi- ja kammermuusikapäevadest

Olin möödunud aastal Saaremaa ooperipäevade galakontserdi konferansjee ja tänu sellele puutusin selle festivaliga ka esmakordselt kokku. Paraku, nii väga, kui ma ka ei tahaks mõnda ooperipäevade etendust külastada, olen ma sel ajal töö tõttu kinni. Selgi aastal mu abikaasa käib ooperipäevadel, mina aga turnee tõttu tulla ei saa.

Möödunud aasta kogemus aga näitas, et ooperipäevade toimumise koht on valitud haruldaselt hästi ja kvaliteedi tagab see, et ehitatakse ooperimaja. Rahvas ei pea pabistama, kas vihma kallab pähe, on külm või mitte. See garanteerib igasuguse hädaohu eemalejäämise. Sa tuled ja naudidki ilusas uhkes valges ruumis muusikat. Ma kujutan ette, et selle telgi püstipanek on väga suur kulutus, aga see toob sajakordselt tagasi. Lisaks veel vana lossihoov, kõik see pidulik-pühalik ja muistne sinna juurde.

Vanasti olid suured kultuurilinnad Tallinn, Tartu, Pärnu ja paraku see Kuressaare oli selline perifeeria. Mingisugused filharmoonia brigaadid seal käisid, väiksemale seltskonnale tehti teatrit ja toodi ka klassikalist muusikat, aga Saaremaa ooperifestivali tulek on täielik pauk, suur rünnak. Ja see, et ooperipäevade piletid on vähemalt raadio jutu järgi välja müüdud, näitab, et asi ongi õige.

Need inimesed, kes elavad suurtest kultuurikeskustest kaugemal, paraku saavadki vähem kõrgkultuuri tarbida. Selles mõttes on see Kuressaare põliselanikele, kellel mingi kultuurihuvi on, aasta suursündmus. Ju see toob Kuressaare linnale ka sisse.
Vahepeal oli hirm, et ooperipäevad surevad välja, aga õnneks seda ei juhtunud.

Mina ise sattusin ooperisse paraku umbes paarkümmend aastat tagasi, kui käisin vaatamas “Maskiballi”. Ütlen, et ma ei ole väga suur ooperifanaatik olnud. Olen näinud tähtsamaid lavastusi küll, võin eputada nagu mõni teine, et olen näinud “Rigolettot” Georg Otsaga ja nii edasi. Ma ei hakka siin keerutama, et issand, kuidas ma igatsen ooperisse – ei igatse. Ooper on võimas ja tore vaatemäng, aga selle nautimiseks peaks olema aega ja etendustel peaks hakkama järjest käima, et asjast aru saaks. Minu teadmised piirduvad peamiste aariate äratundmisega.

Mis puutub aga kammermuusikasse, siis see on midagi sellist, mida ma Klassikaraadiost, mis mul enamuse ajast autos mängib, kuulan ja mis loob alati väga hea tunde. Minu keelekesi kusagil sees kammermuusika puudutab ja see on minu jaoks olnud alati selline õrn, habras muusika, mis kuidagi muudab seda maailma puhtamaks.

See, et Kammermuusika festival on Kuressaares, on jällegi suur asi.
Teistpidi pean ma jällegi virisema, et seda läbu ja lärmi on nii palju. Üha rohkem saame me rääkida, et meid ümbritseb totaalne müra. Igal pool, kuhu sa ka ei läheks, on müra. Sulle tehakse sealjuures väga julmalt selgeks, et see ongi tänapäeva stiil, mis ongi väga hea.

Ma ei taha külastada kauplusi, kus laest tuleb tümakas või parkimisplatsi, kus valjuhääldajad on posti otsas ning lastakse mingit mõttetut popmuusikat. Ma ei taha minna jutumärkides kultuuriüritustele, mida õllemüügi nimel püsti pannakse. Minu jaoks on see läbu ja müra.
Selles mõttes on kammermuusika festival hingi puhastav. Soovitan südamest minna, see on teraapiline muusika.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 7 korda, sh täna 1)