Tantsuõpetajad Helsingist kasvatavad Küdemas mägiveiseid (1)

Tantsuõpetajad Helsingist kasvatavad Küdemas mägiveiseid

OMA MAJA, OMA LUBA: Karja juurest või heinamaalt tulles kulub jõudehetk terrassil Kairo ja Sinikka Pilvistele marjaks ära.

“Esimesed šoti mägiveised, 10 mullikat ja 1 pull, saabusid Ranna villasse 5. aprillil 2007. Loomad saabusid Taanist, Rootsi Kapellskäri sadama kaudu Tallinna. Luige baasist tõime nad Saaremaale transpordifirma autoga,” annavad Kairo ja Sinikka Pilviste oma interneti kodulehel huvilistele teada esimeste mägiveiste toomisest Küdema külla.

Peatselt saab juba kümme aastat, millal seltskonnatantsuõpetajad Helsingist, Kairo ja Sinikka Pilviste enda jaoks Küdema avastasid. Saaremaale suvekodu rajanud Soome pealinnas tantsukooli omav pere mõistis peagi, et tühjaks jäänud Küdema külas, kus mererand ja heinamaad-karjamaad olid kariloomade puudumisel kõvasti võsastuda jõudnud, annab midagi ära teha. Miks mitte võtta maastikuharijaks loomad?

Mõeldud-tehtud, aga millised pudulojused? Algul mõtlesid talu rajama hakkavad linlased lammastele. Kohaliku taluniku Kaido Eigo arvates polnud see aga kõige parem idee. Kogenud lambakasvataja soovitanud mereäärsetele võsastunud aladele lihaveiseid. Enam kui kaks aastat tagasi sai plaan teoks.

Nüüdsed talunikud kirjeldavad värvikalt uusasukate kohalejõudmist ja kohanemist: “Kohale jõudes avasime auto tagaluugi, millest reisistressis olevad loomad välja jooksid ning meie hoolikalt ehitatud aedikust väljagi tegemata otse metsa kargasid. Autosse jäid ainult pull Valentino, kes oli reisi ajaks kinni seotud ja mullikas Venla, kes Valentinosse reisi jooksul armuda jõudis.

Pärast kahenädalast stressi, ümbruskonna läbikammimist, aedikute ehitamist põldudele, meelitamist ja transpordi organiseerimist saime loomad koju tänu kohalike inimeste hindamatule abile. Suveks ehitasime Küdema lahe randade ümber kilomeetrite viisi aedu ning karjatasime loomi ligi 8 ha suurusel alal. Mägiveised muutusid kodutruuks alles seejärel, kui aedikud ikka igast neljast ilmakaarest ümber said tehtud, kuigi arvasime, et 150 m vesiaeda (otse merre) piisab.

Mägiveised otsustasid siiski kogu seltskonnaga merre sumbata ja ikka kaugemaid Küdema lahe kolkaid uurida (Küdema laht on lõuna poolt üpris madal, laste- ja loomadesõbralik).

Talvekarjamaad avasime kasutuseks septembris, kui ilmad koledaks ja tormiseks muutusid. Esimesed vasikad Aingelag of Ranna-Villa (26 kg) ja Axl of Ranna-Villa (27 kg) sündisid 6. märtsil 2008. Poegimine oli kerge ja abi ei olnud vaja. Kolmandana sündis 8. märtsil Aifric of Ranna-Villa, kes oli sündides tagurpidi, kuid ema sai poegimisega ise hakkama. 13. märtsil saime kolmanda tüdruku Annabel of Ranna-Villa sünnikaaluga 30 kg. Annabel on väga rahuliku iseloomuga ja inimsõbralik.”

Kõik see oli algus, mis tähendas elupõlistele linlastele pingelist ja põnevat aega. Kohe hakkasid inimesed lähemalt ja kaugemalt Ranna-Villa ettevõtmiste vastu huvi tundma. Vahendame lehelugejailegi eestikeelse kirja (interneti kodulehel) Floridast: “Tere-tere, Ranna-Villa pere! Millist rannapuhastusteenust siis pakute? Kas saadate Vilma või Vikki projekti juhtima? Soovin teile kõike paremat ja kerget talve loomulikult. Ei jõua ära oodata, millal ükskord teile külla saab tulla. Tervitustega Floridast, Kadri.”

Ja peremehe vastus: “Jah, nii see käib. Meie vaatame valmis rannakarjamaa, mis puhastamist vajab ning tarastame selle elektrikarjusega. Siis saavad projektijuhid, näiteks Vilma või Vikk aru, kus rannapuhastusteenust vaja läheb. Loomulikult peame hoolitsema ka mineraalainete ja joogipoolise olemasolu eest, sest rannapuhastustöö nii lihtne polegi. Kerget talve loodame me kõik, sest mullikad on nüüd tiinestunud ja poegimisperioodi on oodata veebruarist alates.”

Selge, lühike ja ammendav vastus huvilisele. Ajakirjaniku töögi muutis see lihtsamaks. Ranna-Villa kodulehekülg annab kena ülevaate. Praegu on talu karjas ligi viiskümmend veist. Loomakasvatajad tunnevad heameelt, et “šotlased” on Saaremaa omaks võtnud. Pilvisted on loomakasvatust omal käel studeerinud. Abiks on olnud internet ja farmide külastamine nii Šotimaal, Soomes ja Eestiski. Sellel kevadel toodi tõupullid karja täienduseks otse Šotimaalt. Pererahvas peab “šotlasi” sõbralikeks, aga hoiatab, et võõraste vastu võivad nad ikkagi ettearvamatud olla.

Turundustöö ja turustamine on üks osa kogu tootmistsüklist. Realiseerimisvõimalusi näevad Kairo ja Sinikki nii Eestimaal kui Euroopas tervikuna. “Turu-uuring on praegu pooleli ja asjad vaikselt susisevad,” vaatas peremees optimistlikult tulevikku.
Tallu on muretsetud ka põllumajandustehnikat – traktor vajalike haakeriistadega ja loomade vedamiseks spetsiaalne treiler. “Eestis on see ainus. See vastab kõigile keskkonnanõuetele. Mahutab kolm täiskasvanud veist,” andis perenaine selgitusi.

Talutehnika muretsemisel on OÜ Ranna-Villa toetust saanud ka PRIA-st. See on ka ainuke toetus. Kõik muu on Kairo ja Sinikka rajanud oma vahenditest. Traktorit ja põllutööriistu on talul vaja söödavarumiseks. Talvel tahavad sarvekandjad heina ja silo.

Juba järgmisel aastal tahavad Ranna-Villa peremees ja -naine turistegi võõrustada. Ettevalmistööd selleks käivad. Metsa alla on juba kerkinud ja kerkimas kenad pisikesed külalistemajakesed. Saun on olemas. See oli üldse Ranna-Villa esimene ehitis. Vanad kaar-did teavitavad, et kunagi olnud sellel platsil Ranna kõrts. Sellest siis ka nimi Ranna-Villa.
Külaliste võõrustamiseks on paik väga sobiv. Elamu terassilt avaneb mere poole lausa miljonivaade. Kevadel pakuvad silmailu luiged, metsast võib leida marju ja seeni.

Sügisel sõidavad Pilvisted taas Helsingisse soomlasi tantsima õpetama. Küdema on aga pererahva südame võitnud. Loomad siia üksipäini ei jää. Talveperioodiks palkavad ettevõtjad neile hooldaja.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 233 korda, sh täna 1)