Kelle kätes on kodu turvalisus?

Kelle kätes on kodu turvalisus?

 

Viimastel päevadel on arutelu teemaks jälle olnud turvalisuse tagamisega tegelevate ametkondade eelarvete vähenemine ja selle mõju turvalisusele. Kindlasti mõjutab see sündmustele reageerimise aega ja riigi järelevalve võimekust. Palju on diskuteeritud selle üle, kas ja kui palju läheb nüüd olukord halvemaks. Kindlasti läheb, kui me ei tee igaüks ise ja kõik koos muutusi oma hoiakutes.

Vaadates erinevaid arutelude käike, kumab läbi see, et turvalisus on midagi kauget, mis meid otse ei puuduta ja mida peaks keegi meile tooma. Tegelikkus on aga teine. Riigi sekkumine on vajalik sellisel juhul, kui on toimunud mingi hälve kokkulepitud reeglites.

Neid hälbed aga tekitame meie ise oma tegevusega. Seega on üksikisik see, kes loob turvatunnet, mõjutab elukeskkonda. Paraku on üksikisik ka see, kes oma tegudega tingib riigi sekkumise vajaduse.
Mida me ise saame teha, et meie kodukant oleks turvaline koht, kus me soovime elada ja kuhu tullakse hea meelega külla?

Minu kodu on minu kindlus

Huvitav on see, et me peame täiesti loomulikuks seda, et me kaitseme, koristame ja hoiame korras oma kodu. Ilma selleta ei ole kodus kodust tunnet. Seejuures mõtleme kodu all pelgalt korterit või maja, milles elame.
Hoopis teine on aga lugu, kui vaadata meid ümbritsevat keskkonda.

Paljud on uhked, et nende koduriigiks on Eesti, kodusaareks Saaremaa ja kodulinnaks Kuressaare või koduvallaks kas Kaarma, Pihtla, Muhu või mõni muu omavalitsus. Seda uhkust varjutab aga meie enda suhtumine meie suurde kodusse. Miskipärast ei hooli me laiemas mõttes kodu korrast, selle puhtusest ja turvalisusest.

Võtame või näiteks liikluse – alatasa me kiirustame kuhugi, mõtlemata sellele, et me võime ohtu seada ennast ja teisi. Olen kuulnud inimesi väitmas, et nad on kindlad oma juhtimisoskustes ja nendega ei juhtu midagi. Sealjuures jääb aga arvestamata inimlik faktor, et eksida võib keegi teine ja me satume olukorda, kus meil pole võimalust reageerimiseks.

Kui me aga oleks käitunud liikluses vastavalt reeglitele, siis oleks ka võimalus reageerida. Samuti olen kuulnud lugu sellest, kuidas isa ütles lapsele, et turvavöö tuleb panna kinni sellepärast, et muidu teeb politsei trahvi. Sellega on aga loodud vale arusaam, miks on vaja selliselt käituda. Eelkõige on ju see vajalik turvalisuse tagamiseks ning et vältida võimaliku õnnetuse korral kõige kurvemaid tagajärgi.

Teise näitena võib tuua parkimise linnas. Ikka ja jälle leidub neid sõidukijuhte, kes pargivad seal, kus juhtub, ja ka kohtades, kus see on keelatud. Oleme harjunud ütlema, et need on võõrad, kes on siia tulnud. Kas see ikka on nii? Kui ka on, siis enamus on tulnud kellegi juurde. Kui keegi tuleb meile koju külla, siis me ilmselt ei luba külalisel välisjalatsitega minna nendesse ruumidesse, kus me ise neis ei käi. Kui külalisel tekkib tung seda teha, siis me juhime tema tähelepanu sellele, et see pole kohane.

Kolmanda näitena võib tuua avalikku ruumi paigutatud asjade lõhkumise. Olgu siis nendeks asjadeks reklaamtahvlid, pargipingid või tänavalaternad. Olen kindel, et seda ei tehta üksinda, vaid pigem ikka selleks, et kellelegi oma rammu või “julgust” näidata. Kas me lubaksime seda oma sõpradel meie kodus teha? Kas me sooviksime, et mõni meie sõpradest, tuttavatest võtab kätte ja lõhub ära meie diivani või teleri näitamaks, kui osav või tugev ta on? Ka siin olen ma veendunud, et me ei lubaks seda, sest see ei ole sobilik käitumine ja need on ju minu asjad, mida ei tohi lõhkuda.

Kõikide nende näidete puhul on kummaline see, et kui võtta seda meie kitsa kodu tähenduses, siis on loomulik, et me reageerime nendele valedele käitumistele. Kodukoha elanikuna me pahatihti seda ei tee. Me leiame, et see ei ole meie mure ja sellega peaks tegelema keegi teine.

Siin tuleb aga arvestada sellega, et kui igaüks mõtleb, et see on kellegi teise asi, siis jääb sellistele sündmustele üldse reageerimata ja riik peab suunama palju rohkem ressurssi sellele, et tegeleda tagajärgedega ja teha kindlaks, kes siis ikkagi oli see, kes käitus seadusevastaselt ja tegi kahju meie kodule.

Eeltoodu mõtteks on näitlikustada, kui oluline on tegelikult minu ja meie tunnetus kogukonna mõttes. Turvalisus ei ole privileeg. Turvaline elukeskkond on meie kujundada. Mida suurem on sotsiaalne kontroll, seda turvalisem on ka elukeskkond. Selle heaks tõestuseks on naabrivalve. Praktika näitab, et naabrivalve piirkondades on tugevam kogukonnakeskne side ja madalam kuritegevus.

Mida siis teha?

Aktiivne kogukonnakeskne tegevus sotsiaalse turvalisuse tagamisel saab toimuda riigi, kohaliku omavalitsuse, kolmanda sektori ja üksikisiku koostöös. Võtmetähtsus seejuures on just üksikisikul – iga inimese soovil hoida oma kodukohta turvalisena. Turvalisena selle sõna laiemas tähenduses.

Vähetähtis pole ka see, et kogukonna sotsiaalne kontroll annab politseile võimaluse suunata oma ressursse just raskemate korrarikkumiste ennetamisele ja tõkestamisele.
Eelöeldu elavaks tõestuseks on paari aasta tagune olukord liikluses, mis tingis politsei liiklusjärelevalve ressursi suurendamise poole võrra. See aga tähendas, et seda tehakse millegi arvelt. Kindlasti makstakse lõivu teistele sündmustele reageerimise kiiruses ja avaliku korra tagamisel.

Selle oleme meie, liiklejad, tinginud oma liikluskäitumisega. Kui aga meie enesedistsipliin on liikluses kõrge ja me reageerime ka teiste ebaõigele käitumisele, siis paraneb selle arvelt liikluskultuur tervikuna ja riik politsei näol saab oma ressursse paigutada turvalisust enam ohustavatele tegudele.

Kokkuvõttes – hea saarlane, hooli endast ja oma kodusaarest ning aita oma tegevusega kaasa sellele, et Saaremaa oleks turvaline kodupaik, kus oleks hea olla nii kodusaarlasel kui saare külalisel.

Priit Heinsoo
arvaja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 86 korda, sh täna 1)