Jaen Teär: Minu unistus oli teenida sõjaväes

Jaen Teär: Minu unistus oli teenida sõjaväes

PALDISKIS: Küüditamise aastapäeval.

Vana ja auväärse Teäride suguvõsa üks liige, Jaen Teär paneb tuleval kuul mundri kappi ning temast saab sõjaväepensionär. Kaitseliitlasena ja noorte kotkaste rühmajuhina oma militaarset karjääri alustanud mees teenib viimast kuud Eesti õhuväes leitnandina. Kohtusime Jaeniga aga hoopis Lümanda söögimaja õuel, kui kohe-kohe oli algamas merelaulude õhtu, kus Jaen Teär esines laulumehena. Ja selgus, et mitte esimest korda.

Tõde tunnistades olen Jaenist varemgi ühe kirjatüki kirjutanud. Siis, kui olime mõlemad Paldiskisse kolinud ning saime üllatuslikult kokku toonase Rahuvalve üksikkompanii väravas. Aasta oli siis 1995.

Jaen, ütle nüüd ausalt, kumba sa rohkem ootasid, kas seda, et kaitseväkke elukutseliseks saada või seda nüüdset aega, mil sõjaväepensionipõli paistmas?
Kes seda tookord, 1995. aastal siis arvas, et see asi nii pikaks läheb. Ma oleks isegi Vene armeesse jäänud teenima, aga ei saanud. Mulle armee meeldis, isegi Vene armee. Kui sul on kõik esivanemad selle riigi poolt tapetud, ei olnud võimalust jääda.

Aga sa alustasid ju Kaitseliidust. Olid üks Saaremaa maleva taastajatest 1990. kevadel. Mis see siis oli, et sa kohe läksid, Eesti vabariiki polnud veel taastatud, mis see oli – veri või tung või midagi muud?
Eesti oli tol ajal nii pooliseseisev riik juba, Vene väed olid veel sees, aga tahtmine iseseisvaks saada oli ja ühe iseseisva riigi komponent on tema armee. Kuna kaitseväge ei olnud, siis oli ehk Kaitseliit see armee esimene osa. Sellepärast sai seda Kaitseliitu ka hirmsasti propageeritud. Mu õemees oli tutvustanud mind ka välismaal ilmunud igasuguste raamatutega, ma teadsin kirjanduse kaudu asjast natukene rohkem kui tavakodanik – mis siin enne, esimese vabariigi ajal oli. Eufooria oli küll, kui sinimustvalge lipp tagasi tuli, aga ega peale vanade inimeste sellest eriti midagi teatud – need ei julgenud ju rääkida.

Sul on kõvast mastipuust suguvõsa.
Seda küll, kuid nõukogude võim lõhkus meie suguvõsa laiali. Sugulasi polnud ju palju alles. Minu isa oli 10-aastane, kui Siberisse viidi, ega ta ei teadnud sellest asjast eriti midagi.

Sa oled ise Venemaal sündinud.
Jah, Kirovi linnas. Aga ega ma sellepärast veel represseeritud ei ole, kuigi öeldakse, et kui vanemad on represseeritud, laieneb see õigus ka lastele. Ma käisin Mementos uurimas ja sain teada, et mul ei ole vajalikke pabereid ette näidata. Aga see, et ma Venemaal sündisin, oleks nagu mu oma asi. Õde on mul represseeritud, aga mina ei ole.

Eesti ajal olid kõik Teärid Kaitseliidus, Naiskodukaitses, kodutütred ja noored kotkad.
Tegelikult küll igal pool seltsides. Ma käisin Rootsis tädi Miili matustel, ta oli Emilie Teär, tema oli üks väga suur seltsitegelane olnud. Matustel olid ka kõik tema hilisemad võitluskaaslased. Vanaisa Karl Teär oli merekaitseliidu rühmas Kihelkonnal ja teine emapoolne vanaisa Albert Vaher Pärsama kandis kaitseliitlane. Albert oli lõpetanud Tondi sõjakooli ja oli pärast Pärnus politseinik olnud, nii et tal oli kahekordne operatiivharidus.
Minu isa ei sattunudki Vene armeesse. Kui sa oled elupäevad vangis istunud, kes sind enam sõjaväkke võtab.

Kui tulla tagasi Eesti aja algusesse, siis sina olid üks neist, kes Saaremaale esimese kotkarühma tegi.
Tol ajal sai Mustjala kooli direktoriks Tiit Lind, kes kutsus mind kooli laulmist andma ja üks põhieesmärk oli käivitada ka noorkotkaste liikumine. See oli selle asja juures kõige tähtsam ülesanne.
Aga võib öelda, et üks protsess käivitub päris pikalt. Kui ma hakkasin õpetajaks 1. septembrist 1993, siis esimesed noored kotkad olid “valmis” aasta hiljem. Tegemist on järk-järgulise õppega.

Muidugi oli toona suurem relvaõpe kui see on nüüd, sest tahtsin, et kõik lapsed Mustjala kandist tunneksid väga hästi relvaohutust. Seal oli olnud üks traagiline juhtum ja soovisime, et seal kandis enam kunagi relvadega õnnetusi ei sünniks. Püüdsin panna aluse ja õpetada, et relv on inimese sõber, mitte tema vaenlane, et relvadega ei sihita inimesi. Kotkad hakkasid mul pärast käima Kuressaares Kaitseliidu majas lasketrennis. Treening oli väga hea, kõik olid tublid, nii et oli raskusi, et välja valida neid, keda pärast võistlustele saata. Paljud lasid 50-st 50.

Kas mõni toonane kotkas sul siiani tuttav ka on?
Olen nad kaotanud silmist. Mina läksin 1995 ära, siis alustasin Rahuvalve üksikkompaniis teenistust.

Vahepeale mahtus sul ju ohvitserikursus ka.
See oli Kaitseliidu teine ohvitserikursus 1992. See oli kursus, mis oli mõeldud Kaitseliidule juhtide õpetamiseks. Kui mulle tehti ettepanek Kuperjanovi pataljoni minemiseks, siis ma keeldusin, sest mina olin kutsutud ja seatud välja õpetama oma kaitseliitlasi.

Kuidas see sõjamehe elu sul on siis olnud?
See on elu, mis mulle on sobinud. Mina tahtsin juba lapsepõlves saada sõjameheks.

Kellena sa siis nüüd pensionile lähed?
Ma olen lennubaasi staabi tagalasektsiooni ülem, tavaline staabiohvitser. Olen plaanide koostaja.

Sa mõne oma õhuväe lennukiga ikka lennanud oled?
Muidugi olen, mitte küll roolis. Vene armees olin ka lennuväes ja olen seal ka lennanud helikopterite peal, tõsi küll, kaassõitjana.

Tänavusel Lümanda söögimaja õuel peetud merelaulude õhtul astusid sa aga üles lauljana. Paljud teavad sind väga hea häälega sõdurilaulude lauljana.
Ma vahepeal ei ole väga palju laulnud ja eks see jälje ka jätab. Laulmisel peab pidev treening olema. Üle 4–5 laulu korraga ei laula, siis on hääl kohe kähe.
Olen siin enne ka laulnud, kui see üritus kunagi alguse sai.

Teil terve pere laulab ju.
Jah, Vanajumal on meile andnud lauluhäält, aga me oleme iseõppijad.

Sul oli üks vahva punt ka, Valleraa, kas ikka tegutsete? Või ootate, millal kõik Saaremaa sõjamehed pensile koju tulevad ja siis hakkate siin mängima?
Aeg-ajalt ikka mängime, viimaste jõulude ajal mängisime 2–3 korda. Koosseis kipub muutuma viimasel ajal.

Mida su lapsed teevad?
Mul on mitu väimeest sõjaväes. Tiiu ja Käti kaasad on sõjaväelased, Tiiu mees on lennubaasis lennujuht. Teine väimeespoiss on Hollandis teenistuses. Aga poeg Mati on mul kaitseliitlane, on sõjaväes ametis, teise tööna käib aeg-ajalt väravas ka valvurina. Linda lõpetas gümnaasiumi, ta tahtis küll filmindust õppima minna, aga ju paistab. Ma arvan, et inimene veel nii noorelt ei tea, mida ta tahab. Tal on praegu otsimiste aeg. Kristiina on Tallinnas tööl.

Palju sul lapselapsi on?
Lapselapsi on mul kaheksa. Kõik lapsed, kes abielus on, neil on kaks last.

Kui sa nüüd vormi kappi paned, mis sa edasi teed?
Ma hakkan tegelikult otsima. Mulle on tehtud pakkumine kandideerida Paldiski linnavolikogusse – eks iga endine sõjaväelane on poliitikutele magus saak, sest nad on head käsutäitjad, riigile truud inimesed ning luukeresid ei saa neil ka eriti palju kapis peidus olla. Aga ma ei ole matnud maha mõtet tulla Saaremaale. Kui ma siin ikka mingit võimalust näen, kui ma saaksin näiteks kuskil gümnaasiumis riigikaitseõpetaja koha, tuleksin kodusaarele kohe tagasi.
Mul oleks Saaremaal tegemist palju, maja on jäänud laokile – nädal-kaks kodus ja jälle tagasi, mis siin ikka teha on suudetud.

Ja Kihelkonnal pole praegu Kaitseliitu ka.
Kui ma Kihelkonnale tulen, siis võib-olla ma võtan selle asja oma kätte, kui see mulle usaldatakse. Tegelikult ootavad kõik sugulased mind koju ja mõni plaan on mul veel, mida esiti avaldata ei tahaks, kes see ikka laskmata karu nahka jagama hakkab.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 646 korda, sh täna 1)