Kuidas me Slovakkias käisime

Kuidas me Slovakkias käisime

KÕRG-TATRAID VALLUTAMAS: Pildil on seltskond, kes jaksas ronida 1830m kõrgusele.

On hommik kell viis ning bussi, mis on pargitud Tiimari ette, tilguvad sisse uniste nägudega ning veel korrastamata soengutega noored. Bussimootor käivitub – algab reis Slovakkiasse.

Kindlasti hirmutab enamust reisijaid ühe ja poole päeva pikkune bussis loksumine, mis palavate ilmade tõttu veel pikem võib tunduda, aga ühest õigest klassireisist, siinpuhul Slovakkiasse, ei tohi see välja jääda. Siiski on bussisõit see, mille käigus – mp3-mängija klapid kõrvas – magades kaotatud une täis saab ning ärkvelhetkedel reisikaaslastega suheldakse.

Sõidame läbi Läti, Leedu ning esimese päeva lõpuks oleme jõudnud juba Poolastki poole läbi sõita. Esimesele päevale surub öö peale ning kogu reisirahvas on oma asjad hotellitubades laiali laotanud. Inimesed on hakanud kogunema kindlatesse tubadesse ning keegi kuskil mängib kodunt kaasa võetud kitarri. Kahe klassi noored, kes sellele reisile koos tulnud, on hakanud omavahel rohkem suhtlema ning olemine on juba üsna muhe ning õhkkond mõnus.

Peatus Auschwitzis

On hommik ning nii mõnigi meist pole veel siiani magama jõudnud. Hommikusöögiks on kaks pikka viinerit ning eraldi korvi sees sai ja veel veidi heledam sai. Juba esimesel hommikul tuntakse puudust leivast.
Kõht täis, tassitakse asjad taas bussi ning sõit läbi Poola Slovakkia poole jätkub. Taas kasutatakse võimalust magada täis poolikud unetunnid. Kuigi see on üsna raske, kuna mõni on ikka veel veidi ülemeelikus tujus ning võtab üles lauluviisi, milleks on värske Eurovisiooni võidulaul.

Enne veel, kui Slovakkiasse jõuame, teeme peatuse Auschwitzis, et tutvuda eelmise sajandi ühe kohutavama sündmuse toimumispaigaga. Ühtegi niiöelda rõõmsat mälestust sellest kohast ei jää, olenemata laagri kaasahaaravuse ning pilkupüüdvuse võimest. See paik on huvitav, aga hirmuäratav. Saame võimaluse sisse astuda hoonetesse, mis ei ole suuremad kui kahetrepikojaline ja -korruseline kortermaja ning ajab ihukarvad püsti, kui mõelda, et ühte sellisesse majja pidi ära mahtuma 1000 piinatut.

Lisaks hoonetele saime sisse astuda ka krematooriumisse, kus vast masendus kõige enam tuntav oli. Kogu kompleksist on nüüdseks saanud midagi muuseumisarnast. Kohe kuidagi ei taha meelest minna see meeletu hulk juukseid, mis inimestelt enne nende viimaseid hingetõmbeid peast lõigati ja see meeletu hunnik siit ilmast lahkunute jalanõusid. Kõik, mis Auschwitzi laagrilistelt saadi (jalanõud, proteesjalad, kargud, kotid) läksid Saksamaal ja ka mujal taaskasutusse. Isegi inimese laip tuhastati selleks, et saaks sellest teha väetist. Kohutav on mõelda, et inimene oli täielikult taaskasutuses.

Jopedest sini-must-valge

Edasi viib buss meid juba meie eesmärgini ehk Slovakkiasse. Esimene sihtkoht, mille Slovakkias avastame, on Kõrg-Tatrate mäestik. Algul sõidame tõstukiga üles lume sees asuva puumaja juurde, mis arvatavasti on mingi mägihostel-restoran, ning siis asume mäge vallutama. Peaaegu kõik alustavad mäkke ronimisega.

Üllatas see, et meid üldse lasti sinna kõrgele ronima omal vastutusel ja järelvalveta, sest kohati oleks seal juba mägironimisvarustust vaja olnud. Ehk sellepärast osa meist üles ronides vaikselt ära vajubki ning enne lõppu tagasi alla pöördub. Ometigi jõuab üsna suur osa meist tippu, julgemata allaminekule mõelda.

Seal Slovakkia kõrgustes tabab meid äkki imelikul kombel (pilvepiirist kõrgemal asuvad mäed eriti Eestit ei meenuta) väga patriootlik tunne ning otsustame, et teeme ühe korraliku grupipildi, millelt ei jääks puudu ka Eesti lipp. Kolm õpilast on pildi tegemise nimel valmis ohverdama oma seljast joped, millest üks korralik sinimustvalge lipp valmib. Mõned poetavad sellisel liigutaval hetkel suunurgast isegi Eesti hümni. Ausalt öeldes – üks väga ilus hetk.

Allatulek on aga veidi keerulisem ja hirmsam. Meie “õnneks” otsustab ka ilmataat meie allatuleku veidi ekstreemsemaks teha, lastes lörtsil juba niigi libedatele kividele langeda ning need limalibedaks muuta. Olenemata mõningatest kukkumistest ning väikestest kriimustusest oleme, mitte küll kuivalt, “tänu” ilmataadi “armsale” lörtsile, aga õnnelikult ühes tükis tagasi bussi jõudnud.

Märgades sokkides külmunud varbad saavad üsna kohe leevendust Slovakkia suurimas veepargis. Tänu soojale veele, mis meid võimalikust külmetusest terveks ravib, ning vahvatele torudele ja veeliumägedele on ka enne külma pärast vingus näod nüüdseks märkamatult kadunud.

Lummavad koopad ja burksiga kindlus

Slovakkias ootavad kindlasti avastamist jää- ja karstikoopad, millest ka meie ilma ei jää. Huvitav on see, et nüüd ei pea isegi kõrvu kikitama, et iga hinna eest giidi kuulata, vaid koobastes lastakse kogu koobast tutvustav jutt kõlaritest, mis igast otsast valjult vastu kajab.

Aga rohkem kui kuulata on seal hoopis näha. Mitmekilomeetrine kaunis rada läheb läbi koobaste ja aitab meil näha neid uskumatuid stalagmiite, malaktiite ja maa-aluseid selgemast selgema veega veekogusid. Seal on selgelt näha, kui suur ja võimas jõud on loodus. Lisaks katastroofidele on loodusel oskus luua ka ilu, milleni inimeste loodu ei küüni.

Lisaks mägedele ja koobastele külastame ka üht väikest arhailist külakest, kus on armsad väikesed värvilised majakesed ning majade vahel hiilivad loomad, mitte ainult koerad ja kassid, vaid ka kitsed. Sõbralik külarahvas suudab algul ehk igavana tunduva külastuse teha väga mõnusaks. Külas istuvad igal pool ka noored kunstiõpilased, kes ilusaid maju üles maalivad.

Kui me juba vallutamise lainel oleme, otsustame ka ühe kindluse üle vaadata. See on ainuke, mida pole kordagi suudetud vallutada. Peagi mõistame ka põhjust. Juba meile on selle kindluseni jõudmine suhteliselt vaevarikas. See asub mäe otsas, mis vähemalt meie “arvutuste” järgi tundub olevat 45-kraadise kallakuga. Kui juba meil, kellel on mugavad spordipapud jalas ning vabaaja riided seljas, on poolel teel võhm täielikult otsas, siis kuidas võisid tunda end rüütlid, kes kandsid raskeid mõõku ja raudrüüsid?

Kindlus ise on oma vanuse kohta üsna hästi säilinud ja vaadata on seal küllaga. Kõrged tornid, kitsad trepid ja hingemattev vaade. Paariks hetkeks ilmub lõputute vihmapilvede tagant isegi päike välja ja me saame need paar kiirt oma valgele nahale püüda. Kindluse keskel müüakse, nagu vanal ajal ikka kohane oli, burksi ning jäätist.

Justkui “Sõrmuste isanda” filmis

Viimase asjana Slovakkias läheme parvesõidule. Meie reisipunt mahutatakse ära neljale suurele parvele, mis, nagu pärast selgub, on kokku pandud väikestest kanuutaolistest puujuppidest. Kohati meenutab see nagu legot. Parvesõit ise on aga väga lummav, kuna sõidame kõrgete mägede vahelt läbi.

Vahepeal tuleb meelde üks stseen “Sõrmuste isanda” filmist, kus sõidetakse paadiga läbi hiiglaslikest kivist väravatest. Siinkohal peaks mainima, et need, kes seda filmi on näinud, ehk saavad aru, millest räägime, need, kes aga ei ole… noh, vaadake või minge Slovakkiasse samale parvesõidule. Meie parvede aerutajad, kes omakorda on ka nagu giidide eest, näitavad kaljudele aastatega tekkinud nägusid ja muid kujusid. See parvesõit on ideaalne punkt Slovakkia-reisile ning meil tuleb hakata tagasi Eestimaa poole sõitma.

Oma reisi viimase peatuse teeme juba tagasisõidul Poolas Krakowis. Ka viimane päev ei valmista meile pettumust. Satume täpselt keset valitsusevastast mässu. Suur siltide ja plakatitega rahvahulk protestib tänavatel, liiklus on häiritud ja igal pool on väljas kaitsekilpidega politseinikud. Üks meie reisibandest avaldab ka meelt, karjudes eesti keeles: “Õige! Täpselt niiii!”, kuid kohe pärast seda peab ta taluma poolakate vihaseid pilke ning üks isegi tõukab teda. Pärast seda intsidenti poeb väike hirm ka teistele sisse, kogemus oli kõva, aga midagi traagilist seal õnneks siiski ei juhtunud.

Kodu on ikkagi kodu

Mida rohkem Eesti poole, seda vähemaks mägesid jääb. Eks see maastik veidi igavamaks muutub. Enam ei hoia digikat ligidal, et pildistada iga mööduvat mäge või orgu, kuna neid lihtsalt pole enam. Samas – mida lähemale Eestile, seda suurem rahulolu ning soojustunne sisse tuleb. Sellest annab märku ka bussiliste tormiline aplaus, kui oleme edukalt ületanud Läti–Eesti piiri.

Reisi lõpus peab ikka tõdema, et olenemata Slovakkia pilvedest kõrgemale pürgivatest mägedest, võluvatest koobastest, armsatest ja väga värvilistest väikestest küladest on Eesti ikka see õige. Kodu on ikkagi kodu.

Kristi Kandima, Kerttu Olesk

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 230 korda, sh täna 1)