Ajakirjanik arvab: Üks kripeldama jäänud mõte. Ooperist…

Ooperipäevad pakkusid ooperisõbrale tõelise elamuse, kuid vapustavalt võimsate lavastuste ja häälte kõrval oli minu jaoks tõeline avastus soomlaste mono-ooper “Vabaduse vang – Ryti, Risto nr 236/46”, mille on kirjutanud Ilkka Kuusisto ja Markus Nummi. Seda ühelt poolt mõjusate lavakujude, teisalt aga teema poolest.

On ju Kuusisto ja Nummi lavale kirjutanud Soome Teise ilmasõja aegse presidendi, kes puutub kokku toonaste, soomlaste jaoks üsnagi tundlike sündmustega. Sestap ongi see minu arvates suur julgustükk – kirjutada dokumentaalne ooper päris ajalooliste tegelaste ja sündmustega.

Ilmselt enamik meist teab, kui uhked on soomlased oma ajaloo suurkujude üle ning et nende rahvuslik meelsus on palju tugevam kui meie oma – seda ei häbeneta ning peetakse loomulikuks. Sestap jäigi pärast “Vabaduse vangi” vaatamist kripeldama üks mõte – miks meie ooperilaval ei võiks olla suurteost, või ka natuke väiksemat, meie oma lähiajaloost. Oleme seda ju tegelikult nii vähe kajastanud ning peale R.A.A.A.M-teatri ning “Tuulepealse maa” esimese hooga suurt midagi meelde ei tulegi.

Kui ma mõtlesin, milline süžee võiks sobida ooperilavale, siis tõmmates paralleele “Vabaduse vangiga”, võiks see olla näiteks Alice ja Julius Kuperjanovi lugu Vabadussõjast. Saaks kirja armastuse-liini (kuidas Alice oli oma mehe kõrval ka sõjas), võimsad lahingustseenid ning ka traagikat – Kuperjanovi haavatasaamine Paju lahingus ning surmastseen.

Kindlasti on selliseid “päris” lugusid viimase sajandi Eesti ajaloost veelgi. Usun, et täpselt samuti, nagu eestlased ootasid ja vaatasid “Tuulepealset maad”, oleks neile oluline näha enam meie oma lugu ehtsate kangelastega ka ooperilaval.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 47 korda, sh täna 1)