Eesti kultuur on juurtpidi Taritus kõvasti kinni (2)

Eesti kultuur on juurtpidi Taritus kõvasti kinni

 

Kui sügava öörahu aegu Tartust kauaaegse kulturnikust sõbranna perega väikebussis Saaremaale vurama hakkasin, lootsin magamata ööst sõidu kestel unevõlga tasa teha. Ei õnnestunud. Ärevus võttis oma. Ees ootas päev, millest ootasin põnevust, kuid kartsin, et väsimus ei võimalda nautida seda, mida mulle pakkuda tahetakse.

Põlise linlasena arvasin, et külalaulupidu on midagi endisaegse simmani moodi, kus küll lauldakse, tantsitakse, aga suhtlemine ja kesvamärjuke on peaasjalikult esikohal.

Kohanimi Taritu ei öelnud mulle midagi, ometi, häbi küll, olen lugenud ennast kultuurilähedaseks inimeseks. Ka internet ei andnud muud teavet, kui et see Taritu küla kuulub Lümanda valla 25 küla hulka. Lisaks oli keegi ilmataadi pealelõunal ära pahandanud. Vihma kallas kui oavarrest.
Aga pole halba ilma, on vaid vale riietus! Seda põhimõtet järgides Taritusse kohale jõudsimegi. Suvine soe paduvihm oli oma eluõiguses unustanud Lümanda vallarahva soovid, pani proovile inimese tahte ja lusti. Kuid kaotas! 

Pidu õlg õla kõrval

Minu väsimus oli kui peoga pühitud, kui autost väljudes seda rahvariietes inimmerd nägin, selle paiga jaoks just inimmerd, sest auto oli autos kinni ja rahvariietes kirjumirju rahvahulka terve õuemuru täis. Ja rõõmsaid ning ärevaid naeratusi, esinemisärevust ja rõõmsaid lastekilkeid. Erinevas vanuses lapsed napis kehakattes või kirevais rahvarõivais paljajalu või kummikutes soojas suvevihmas ringi jooksmas. Ja oh seda rõõmu, kui mõni kaaslase loiguveega sai veel märjemaks pritsida. Ei mingit pahandamist ega varju alla jooksmist. Lapsed ja rõõm olid ilmataadist üle!   

Ja siis see algas! Ilmataadi pettumuseks mahtutati esinejad ja pealtvaatajad laululava paigast õlg-õla kõrvale ära kohalikku kooli ruumidesse, esinemised klassi, kus kuulajate ja esinejate vahele ei jäänud jalaaste ruumigi. Kes sisse ei mahtunud, kuulas aknast vihmavarju või varikatuse all. Aga elevust!!! Seda jätkus nii esinejate kui ka kuulajate-vaatajate hinge. Minul vedas. Sättisin ennast uksepiida najale ja jäin jälgima. Ärevuspisikusse nakatusin minagi.

Kaks ja pool tundi ühel kohal seistes möödus linnulennul. Kord olin esineja, kes mõnd tuttavat laulu kaasa laulis, unustanud, et koori hulka ei kuulu ja võin oma laulujoruga kellegi viisikõrva häirida, kord jälle hakkas jalg tantsurütmis tatsuma, justkui oodates kohe-kohe enda etteastet. Kui jälle mingil hetkel tabasin end taltsutada, heitsin pilgu pealtvaatajate sekka ja nägin, et ma polnud ainus, kes oma rolli oli unustanud.

Traditsioonid

Adusin juba alguses suurpidulikku ühes hingamist, kui vallavanem Tarmo Pikner avasõnad ütles, tunnustust jagas. Ja rahvalt õhkus uhkust! Taritus on laulupidu IGAL AASTAL! Sedakorda juba 48. korda. Ühendkoor, dirigent Reet Laht, klaveril Tiina Oks, siis Taritu memme-taadi lauluklubi oma lauludega – ikka elavalt ja rõõmsalt. Kuhu jäid nende igapäevamured? Ilmselt kadusid lauluproovide sekeldusse ja rõõmus ärevus helises esinemises – uhke ja väärikas.

Minu jaoks oli eriline üllatus Lümanda lasterühma tants. Kuidas ometi sai juhendaja Ulvi Põld need plikad ja mehehakatised keset suve rahvariietesse ja nii vahvasti tantsima? Taritu lastel oli naerupõsine esinemislust näos! Kui linnas oma õpilastele mõtlen, siis usun, et enamust samaealisi ei veaks arvuti või teleri eest ära tantsuproovi ükski võim ega vägi. Paljud vanemadki oleksid pahased, et koolirahvas tahab lapse suve rikkuda.

Kummardus juhendajale, aga kummardus ka nende vanematele, kes tantsu- ja laulupisiku oma lastesse juba imikueas sisse süstivad. See on traditsioon, see on elamise ülesanne, see on kultuurihoid! Nii kinnitasid mu sõbrad Sillaveedki, et rahvakultuur on selles kandis au sees nii kodus kui ka koolis. Siin ei kehti soo- ega seisusevahe, rõõm traditsiooni säilimisest kandub põlvest põlve.

Lümanda külakoor Ülle Reinsoo juhatusel, Treimani trio Virge Varilepa kindla taktikepi all ja siis jälle tants. Merle Sillavee juhendamise ja kaasalöömise all kandis varbalusti tantsurühm Varbarööm oma kooshingamist kõigile, sest rõõmu oli nii tantsijate varbais kui näos. Ruumikitsikuski ei seganud. Vaatajad kiskusid jalad rohkem enda ligi, et tantsijatele ruumi enam jätkuks. Samm lühem ja omavahel ligistikku mahtusid kõik rõõmu jagama.

Taritu hoiab Eesti rahvast

Siis selgus, et see laulupidu pole ainult ühe valla või küla pidu, vaid lausa rahvusvaheline. Ajalookroonikasse jälle üks fakt juures. Nousiaiste meeskoor Kisällit Soome sõprusvallast astus ette oma väärikas esinduses. Oli, mida kuulata ja vaadata. Nad pingutasid ja olid samuti mõnusas ärevuses, et anda endast parim. Siis veel Aili Salongi juhtimisel Lehtse kammerkoor ja pidu andis lõpust aimu kõikide tantsurühmade tuntud “Oige ja vasemba” ja “Tuljaku” tantsimisega, kus ise tahtnuks hooga kaasa lüüa. Oli neidki, kes seda tegid, kuid mina oma võhiklikkust häbenesin ja tundsin naudingut vaatepildist ja rütmist.

ÜHISE HINGAMISE lõppakordi ühendkooridega juhatas Tiina Oks. Ühist “Tuljaku” laulmist juhatades tuli dirigendil taktikeppi viibutada ka rahva poole, sest ühislaul kõlas kõigi suust. Ka mina laulsin rõõmuga kaasa, kartmata vale noodiga kellegi kõrva riivata. See oli tõeline ühine hingamine.
Kui rahvas kooliruumist õuele valgus, oli ilmataatki lõpuks leppinud, et ta pole kõikvõimas – vihmavaling oli raugenud ja soojus õhus ning hinges oli kõigevägevama võitnud. Ja minu võitnud. Polnud magamata öö väsimust, oli justkui uue usu algus.

Igapäevases koolielus valdab kohati süütunne, kui oma õpilaste silmis vaid euroopalikku suurlinna tuledesära näen, ja vahel isegi õpetamisel kõiksugu meetodite abiks võtmisest hoolimata eestlust, selle kultuuri ja traditsiooni hajuvat märkan. Nüüd on mul kindlustunne olemas. Eesti rahvas ja traditsioonid ei kao kuhugi, kuni ta on Taritu rahva seas kõvasti juurtpidi kinni.
Suur tänu saarerahvale, kes mind laulu- ja tantsupeo elamuse läbi targemaks muutis!

Malle Malling
õnnelik piduline

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 58 korda, sh täna 1)