Kaheksateistkümnes kiri: kiri sõdurpoisile

Kaheksateistkümnes kiri: kiri sõdurpoisile

 

Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.

Tead,
miskipärast on ikka nii, et mõnda endale võetud ülesannet muudkui lükkad ja lükkad edasi, kuigi tead, kui palju parem hakkab, kui see ükskord on tehtud. Onju?
Ma kipun sageli venitama kirjade saatmisega. Postkaardid – nendega on lihtne! Mõned read ilusa pildi taga, mis kinnitavad saajale, et tema peale on argitoimetuste vahel mõeldud. Ent kirjad, need vajavad aega ja keskendumist, sest siis on vaja rääkida maha pikem jutt.

Üks mu hea sõber, Märt, läks suve hakul sõjaväkke. Helistas mulle sealt paari päeva pärast, kõneles lühidalt oma tulevastest tegemistest ja ütles: “Kui sa mulle kirjutad, siis kirjuta ikka neist asjadest, mida uudistes ei ole. “Aktuaalset kaamerat” vaatan ma niikuinii igal õhtul kohustuslikus korras.” Jah, lubasin mina lahkesti. Saab tehtud, vastasin. Nüüd, kuu aega hiljem, on mul see ümbrikutäis ikka postkasti viskamata.

Mõtlen, et telefon on tal ju alles ja õhtuti sisselülitud, nii et ta peresse ja sõpradesse puutuvat pole mul mõtet uuesti jutustada. Küllap ta teab. Aga millega veel kursis hoida? Kui kaetud on lähedased ja uudistesaate valik olulistest päevasündmustest? Elu on muidugi kõvasti kirjum – aga suures osa tänu möödaminnes kuuldule-nähtule, peamiselt inimestele.

Need viivud tekitavad emotsiooni, hea või halva, suunates seeläbi, mis tujus jõuame tööle/kooli/koju/külla. Ja ununevad siis, jäädes suurte teemade varju (“Kuidas tööl läheb?”, “Mis sa viimasel ajal teinud oled?”, “Kas sa kuulsid juba, et…?”). Neist detailidest ei saa uudispealkirju. Kuid kas saaks kirja sõdurpoisile, kelle päevad mööduvad omasugustega, tehes muust maailmast eraldatuna riviharjutusi ja rännates mööda metsa?

“Kallis Märt, hiljuti jalutas mulle Koidu tänaval vastu üks mees, kes oli täpselt nagu raamatust. Kõigepealt täheldasin, et pika rihma otsas vantsib mu suunas süsimust koeranäss, keel ripakil. Siis liikusin rihma mööda ülespoole ja nägin omanikku – hiiglasliku halli habemepahvakaga taati, kellele juukseidki sama ohtralt antud. Peas meeletu kaabu, jalas kalamehesaapad ja õlgadel pikk mantel. Reipalt sammul läks ta kesteabkuhu – ikkagi võhivõõras inimene ju –, aga mina unustasin peaaegu et koduuksest sisse minna. Milline värvikas tüüp!”

“Armas Märt! Eile panin esimest korda tähele, et pihlakamarjad hakkavad jumet võtma. Täna silmasin turu juures, kuidas üks isa korjas oma tütardele kastanisiile. Neli tirtsu seisid okste all ja juhendasid: “Issi, siiapoole! Ei, vaata! Siin!” Ja kui kastanikera käes, siis läks vaidluseks, kes selle peaks endale saama. Kõige väiksem neiu oli siinjuures muidugi kõige häälekam, valmis isegi trumbi välja tooma – jonnakalt nutma.”

“Tere, Märt! Kioskisabas seisis minu ees kaks tõmmut välismaalast, seljakottidega mees ja naine. Nad lugesid kokku oma peenraha – ilmselt tulid Venemaalt, sest ühes peos olid rublad ja teises kroonid. Kehakeelt appi võttes esitasid nad müüjale oma tagasihoidliku soovi. Korduvalt, sest viimane ei tabanud palvet: vett, palun! Andke meile just seda Saaremaa vett!” 
 
Saab see vast üks argine lugemine! Inimestest, kellega õlg-õla kõrval elame päeva õhtusse. Kui Sul törts aega on, siis aita mul kirjutada. Meenuta, keda Sina täna tähele panid? Mida ta tegi, millega silma torkas? Panen kirja, pistan ümbrikusse ja saadan sõdurpoisile. Vast saab ta, mida soovis.
Kirjutamiseni!

Liis

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 24 korda, sh täna 1)