Anne Krause: Pool sajandit rohupudelite ja mikstuuride keskel

Anne Krause: Pool sajandit rohupudelite ja mikstuuride keskel

TÖÖ POOLE SAJANDIGA MUUTUNUD: Kui algusaegadel tuli Anne Krausel kokku puutuda rohkem ravimite valmistamisega, siis nüüd on ta rohkem müüja-soovitaja. “Aga inimesed on väga targad, liigagi, teavad täpselt, mida osta tahavad,” märgib ta. Ja sellist vana head nostalgilist apteegihõngu enam ei ole…

Kui Leisist pärit Anne Krause pärast kooli lõpetamist pealinna vabariiklikku meditsiinilisse keskkooli õppima läks, siis vaevalt teadis ta, et isa soovitatud amet annab talle elukutse terveks eluks.

“Pärast keskkooli lõpetamist oli ikka ju amet vaja selgeks saada, oleksin tahtnud minna Tartusse arstiks õppima, kuid kuna pere majanduslik olukord ei lubanud kahte last eri linnades koolitada (vanem õde õppis õpetajaks Tallinnas), tuli teha valik,” meenutas Anne, kes oli Leisi keskkooli lõpetamisel “hea tunnistusega tüdruk”, vaid üks hinne jäi alla hõbemedali.

“Isa leidis aga kuulutuse, kus kutsuti õppima farmatseudiks, ning et olin selline sõnakuulelik laps, siis läksingi,” ütleb Anne nüüd ega kahetse toonast sammu, lisades, et kuna isa oli nende pere ainus teenija ning käis autoga Tallinna vahet, oli kodune ühendus pealinnaga hea.

Müügil veel kaanid

“1959. aastal lõpetasin cum laude nüüdse Tallinna tervishoiu kõrgkooli, mis siis oli vabariiklik meditsiiniline keskkool. Sain farmatseudi kutse, nüüd saadakse samas rakenduslik kõrgharidus, aga mina olen olnud kogu aeg keskeriharidusega farmatseut,” räägib ta. Koolis õpiti palju keemiat ja ravimite valmistamist – oli ju pool sajandit tagasi apteekri töö hoopis teistsugune kui praegu. Anne mäletab, et oma esimesel praktikal kohtas ta Tallinna raeapteegis veel ka elusaid kaane. Neid müüdi läbipaistvast suurest klaasvannist tükikaupa.

Täna 50 aastat tagasi asus aga vastne farmatseut tööle Rapla apteeki. “1959, kui ma lõpetasin, oli selline kord, et kaks protsenti paremini lõpetajatest oleks saanud kohe minna kõrgkooli, teistel oli kohustus kaks aastat tööd teha. Sinna, kuhu määrati, tuli ka minna,” ütleb Anne, kes loobus oma edasiõppimise võimalusest, sest õde studeeris veel pealinnas ja Tartu–Tallinna vahe oli ikka jäänud määratu suureks.

Aasta hiljem ei võetud aga neiut enam Tartus jutule – ta oli oma õiguse “maha maganud”. “Kahe aasta pärast tegin küll eksamid ära, aga siis tuli meheleminek peale ja ehkki viisin paberid esimest korda avatud kaugõppe osakonda, oli pere loomise soov kangem ning dokumendid sinna Tartusse ka jäid,” meenutab Anne, kellest selle tõttu proviisorit polegi saanud – ehkki ta on teinud kõiki töid, mida apteegis teha tuleb, kuid saanud ikka oma (kesk)haridusele vastavat palka.

Otsi üles peasanitar!

Kooliaegse õppejõu poolt huumoriga öeldud lause, et igast apteegist tuleb üles leida see kõige tähtsam inimene, nn peasanitar, ja kui sellega on suhted loodud, saab kogu apteegi elu kiiresti tuttavaks. “Nii on see ka olnud, ikka kujunes apteegi sanitaride hulgast välja keegi, kes oli teistest tähtsam ja kes justkui oma meelest korraldas seda elu. Nii oli see Raplas ja hiljem ka Saaremaal.”

Oma esimesest tööpäevast ja -kohast on Annel aga meeles päris mitu asja. Esiteks oli ilus päikesepaisteline päev, teiseks võttis vastset farmatseuti vastu eriline apteegilõhn ning kolmandaks tundus koolipingist tulnule, et “kõik teised on nii targad…”

Rapla ajast on Annele meelde jäänud ka tema esimene ülemus, apteegi juhataja, selline vana kooli “saksik preili”. “Ta oli ikka väga vana,” tundus toona 20-aastasele Annele, kuigi nüüd, pool sajandit hiljem arvab ta, et “noorele tundub iga vana vana olevat”. “Tema jaoks olid kõik apteegitöötajad tema isiklikud alamad. Apteegi sanitarid pesid tema pesu, tegid talle süüa, koristasid ta toad,” räägib Anne, kellele jäi juhatajapreilist ka üks okas hinge.

“Mulle anti apteegimajast üks vaba tuba elamiseks, kuid kui preili hakkas töölt ära minema, siis uuele meesjuhatajale pidi antama minu tuba. Ükspäev läksin oma tuppa ja mitte midagi seal ei olnud, ta oli lasknud sanitaridel kõik mu asjad teise tuppa kolida. Kuigi ma olin ka apteegis, aga mulle pole midagi öeldud. Palju mul ju varandust polnud, aga nii seati mind lihtsalt fakti ette.”

Vana hea apteegilõhn on kadunud

Rääkides aga tööst, nendib Anne veidi kurvalt, et 50 aastat tagasi oli apteek teistsugune kui praegu, töö oli huvitavam. “Nüüd on peamine ainult käsimüük, seda vana head apteegihõngu enam ei ole, ka vanad armsad töövahendid, vasksed kaalud ja uhmrid, on nüüd muuseumieksponaadid,” on Anne natuke nukker.

“Mina alustasin assistendi ehk ravimite valmistaja kohalt, aga me otsustasime oma elu huvitavamaks teha ning hakkasime teiste töötajatega “ringiratast” töökohti vahetama. Üks nädal tegime ravimeid, teine nädal täitsime haigla tellimust, kolmas nädal olime retseptorid ja neljas nädal läks käsimüügis. Kiirust ja kogemust tuli juurde.”

Oma esimesest ametist on Annel meeles ka üks seik, mis oleks talle võinud koha maksma minna. “Assisteerimine on hirmus täpne asi ning Raplas oli selline juhus, et keskkooli tüdrukutele oli kirjutatud silmapõhjade uurimiseks atropiiniga silmatilku. Need tilgad teevad silmaava suureks ja silmad muutuvad suureks ja nõiduslikuks, kuigi siis eriti hästi ei näe.

Tüdrukud sattusid aga öösel mürgitusega haiglasse. Arvati, et rohi on valesti tehtud. Mina tõotasin suure nutuga, et kui olen süüdi, panen ameti maha, aga Tallinna kesklaboris tehtud proovid näitasid, et rohu koostis oli õige, tüdrukud tahtsid kaunid välja näha ja olid ühe õhtuga pool pudelit silma tilgutanud,” muigab Anne toonase nooruserumaluse üle.

Tagasi kodusaarel

1970. aastal tuli aga Anne Saaremaale, isiklikel põhjustel, sest “abielu läks lörri”. Kohe pärast kooli lõppu oleks saanud ka Muhusse koha, kuid siis, viiekümnendatel, valitses selline mentaliteet, et saarde ei tahetud tulla.
Saaremaa apteegis oli see iseärasus, et tegemist oli valveapteegiga, mis kadus Anne mäletamist mööda kuskil 80ndate lõpus – 90ndate aastate alguses. Siis aga tuli kord nädalas öövalves olla, vahel ka mitu, ning see andis võimaluse vabale päevale, mis omakorda lubas võtta lisakohti.

“Mu rekord on olnud neljas kohas korraga tööl käia,” imestab Anne nüüd, kuidas ta jõudis. “Niikaua, kui mu poeg koolis käis, pole ma vist kunagi ühe kohaga tööl olnud, sest apteegipalgad, nagu üldse tervishoius, olid väga madalad, igaüks vaatas kuskilt juurde, kõik elasid ju ühe joone järgi väga viletsalt,” märgib ta, lisades, et pärast “päris” tööd käis ta koristamas, kaalus hambaravi proteesikabinetis kulda…

Aga Saaremaa apteegis oli ta retseptar ning järjekorrad retseptiravimitele olid ikka tohutult pikad, kohe nii, et vahel sai ravimi kätte hoopis järgmisel päeval. “Arvutamine käis aga kiiresti ja peast, sest arvutusmasinad tulid alles 80ndatel aastatel, sinnani tuli hakkama saada pea, paberi ja arvelauaga. Aga tööd kergendas see, et hinnad olid püsivad ja kulusid pähe,” mäletab Anne, kellel on meeles ka isa ütlus, et üks apteegis käinud Leisi mees arvanud, et “su tütar on nagu masin, nii kiiresti arvestab”.

Arstide käekirjast

Mis puutub aga vanasse nalja, kus arstide võimatust käekirjast arusaamiseks tuli pöörduda apteeki, arvab Anne, et sel jutul oli ikka tõepõhi all. “Praegugi on Kuressaares üks tohter, kes armastab retsepte käsitsi kirjutada, aga tal on nii võimatu käekiri, ravimite nimed ikka aimad ära, vanast kogemusest, aga inimeste koodide ja numbrite puhul tuleb vahel ostjalt abi küsida,” ütleb ta. “Aga eks me vanasti pidasime kolleegidega nõu ka, mõni käekiri oli ikka selline, et vääna silmad peast ära.

Eks me mõistatasime mitme peale, mis paberil seisab,” tunnistab ta.
Kuid aja möödudes on muutunud apteek ja apteekril pole enam suurt muud teha, kui nõu anda ja ravimeid müüa. Muidugi on lisandunud paberitöö, arved, kauba hindamine… Nii juhtuski, et kui 1996. aastal saadeti Anne pensionile, oli ta isegi mõne kuu kodus.

“Kasvatasin Leisis apteekidele kummelit, ise kaalusin ja pakkisin, FIE-na, kuid siis kutsuti mind Hanvari esimesse loodustoodete müügipunkti Tooma poes. See oli täitsa uus asi, inimesed olid algul üllatunud, et “endal riiulid ja sahtlid olemas, aga miks te medikamente ei müü.”
See Tooma poe ja loodustoodete aeg jäi lühikeseks, sest Anne sõnul olid omanikud nii aktiivsed ja avasid kiiresti Niidu apteegi, mille haruapteegiks Tooma sai. “Kui Ferrumi maja 2002 valmis sai, tulin siia,” ütleb Anne.

Reklaamiravimid on popid

Kui 50 aastat tagasi tuli täpselt teada, kuidas üht või teist ravimit valmistada, siis nüüd teevad selle töö ära ravimifirmad. Ja inimesed on ka targemaks läinud ning ravimimüüki mõjutavad ka reklaamid. “Ma ju tean, et sellel või teisel asjal ei ole nii palju mõju ja see pole nii palju väärt asi, aga ikka pean müüma, sest reklaamis on ju tõsiste lausetega juttu räägitud,” ütleb ta, märkides, et ostetakse igasuguseid “reklaamravimeid”, võta või saleduspreparaadid. Aga kui kuulata näiteks professor Selma Teesalu, siis kasu võib neist olla ainult momendiks, kui sa iseloomu ei kasvata, tuleb kõik ju tagasi.

Inimesed on Anne hinnangul teadlikumad, liiga targakski läinud, ja suudavad kogenud apteekrit ka üllatada. “Ükskord oli üllatus, kui üks ostja tuli küsima vesinikku sissevõtmiseks,” toob ta näite. “Ilmaski pole kuulnud, tegin imestunud näo, niisugust asja ei saa olla! Pärast kuulsin aga, et mingi vene raadiokanal andis vene tohtri õpetuse sissevõetavast vesinikust.”

Ja eks ta ole ka nii, et mõni kiidab üht ravimit, teine ütleb, et ei aita see kuskile. “Eks tervisehädad on ka varjundiga, ühele on üks asi hea, teisele teine. Tänagi käis üks papi ja ütles, et naine kiidab seda hobusesalvi, aga talle see ei aidanud; mõni tahab kõige paremat saada, aga mina ütlen siis, et ma ei oska teile kõige paremat anda, sest ma ei tea, mis just sellele inimesele kõige parem on – ükski asi ei ole kõigile kõige parem.”

Muide, üks vana tõde, mis räägib “kingsepa puuduolevatest kingadest” kehtib ka Anne puhul – temal endal on ravimeid elu jooksul ikka väga vähe vaja läinud. Ja muide, päris kojujäämise peale on ta isegi vahel mõelnud, kuid kuna Saaremaal proviisoreid-farmatseute napib, pole ju kedagi asemele võtta ning tsunftiau tuleb ometigi päästa.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 127 korda, sh täna 1)