Eelolev nädal möödanikus

Tänast ajaloosündmuste ülevaadet alustaksime eilse päevaga. Kakssada kakskümmend viis aastat tagasi, 1784. aasta 31. juulil suri Pariisis seitsmekümne esimesel eluaastal Valgustusajastu üks kõige silmapaistvamaid loojaid – Denis Diderot (sünd 1713).

Eelkõige on ta tuntud kui kuulsa Entsüklopeedia (Encyclopédie, ou dictionnaire raisonné des sciences, des arts et des métiers) autor, mida ta aastatel 1751–1772 toimetas koos tuntud matemaatiku d’Alembert’ga.
Diderot tegevushaare oli erakordselt lai – teda huvitas filosoofia, ta tegeles kirjanduse, keeleteaduse, matemaatikaga…

Valdkondade loetelu kujuneks väga pikaks. Tema mõtte vabadus ei tundnud piire: rangelt katoliiklikul Prantsusmaal propageeris ta südikalt ateismi. Enam kui sada aastat enne Darwinit tuli Diderot välja mõttega, et elusolendid on evolutsioonilise arengu tulemus (muide, selle eest suleti ta kuueks kuuks trellide taha); peaaegu sada aastat enne Louis Braille’d kirjutas ta, et nägemispuudega inimesed võivad lugeda sõrmede abil; ta prognoosis, et elusolendite koed on rakulise ehitusega…

Kui 28 köidet Entsüklopeediat (17 köidet teksti + 11 köidet illustratsioone) oli ilmunud, jäi Diderot elatusvahenditest ilma. Raskest majanduslikust olukorrast aitas teda välja nn valgustatud monarhia (despotisme éclairé) esindaja, Venemaa keisrinna Katariina II, kes äriagentide vahendusel ostis filosoofi raamatukogu ja jättis selle omanikule kasutada. Hiljem aga kutsus valitsejanna filosoofi Peterburisse.

Diderot kirjutas suurepäraseid filosoofilisi traktaate, kuid samas ka kõmulisi reportaaže Pariisi patuurgastest, ja ehkki ta oli abielus, omas ta elurõõmsa prantslasena hulgaliselt armukesi – mitmekülgne ja väga vastuoluline inimene oli see tuntud valgustaja!

Ja veel üks kurb tähtpäev, mis seotud eilse kuupäevaga – kuuskümmend viis aastat tagasi, 1944. aasta 31. juulil sai sõjalise teenistusülesande täitmise ajal Vahemere kohal surma Prantsuse vastupanuliikumise lendur, tuntud kirjanik Antoine Marie Jean-Baptiste Roger de Saint-Exupéry (sünd 1900). Elukutselt oli ta lendur – esimest korda tõusis ta õhku 1922. aastal, enne Teist maailmasõda katsetas uusi lennukeid ja pani aluse rahvusliku lennukompanii Air France regulaarlendudele Aafrikasse.

Kuid eelkõige tunneb maailm Saint-Exupéryd kui omapärast ja erakordselt andekat kirjanikku. Võib vist oletada, et iga haritud ja mõtlev inimene on lugenud tema “Väikest printsi” (Le Petit Prince, 1943, ek 1960), kuid ka teoseid “Öine lend” (Vol de Nuit, 1931, ek 1966), “Inimeste maa” (Terre des Hommes, 1942, ek 1958) jpt. Kõigi nende raamatute ühiseks nimetajaks on lapselik õilsameelsus ja inimlikkus.

Kui natsid 1940. aasta juunis Prantsusmaa okupeerisid, emigreerus Saint-Exupéry Ameerika Ühendriikidesse. Kuid juba 1943. aastal astus ta vabatahtlikult Põhja-Aafrikas tegutseva Vaba Prantsusmaa õhujõudude teenistusse. Hukkumise momendil oli ta vaid 44 aastane.

Kuuskümmend viis aastat tagasi, 1944. aasta 1. augustil alustas Poola vabastusarmee Armija Krajowa Varssavis ülestõusu Saksa okupantide vastu. Tolleks ajaks oli Nõukogude armee juba jõudnud Poola pealinna vahetusse lähedusse, tal jäi vaid forsseerida Visla jõgi, et Varssavi natsidest puhastai. Rahvaste juht Stalin andis aga korralduse pealetung seisma panna.

Asi oli selles, et Armija Krajowa toetas Londonis resideeruvat Poola pagulusvalitsust, kes oli Kremli suhtes negatiivselt häälestatud. Seepärast ei tõtanudki Punaarmee poola partisanidele appi ja vaatas rahulikult pealt, kuidas natsid poolakate rahvusülestõusu verre uputasid. Lisaks oli Stalin jõudnud Poola idaosas moodustada endale kuuleka valitsuse – nn Poola vabastamise rahvusliku komitee.

Alles pärast seda, kui hitlerlased olid Armija Krajowa purustanud – see juhtus 1944. aasta oktoobris –, alustasid Nõukogude väed taas pealetungi, vallutasid Varssavi ja panid võimule endale kuuleka valitsuse eesotsas Boleslaw Bierutiga (1892–1956), kes, nagu teada, oli NKVD kaastööline.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 30 korda, sh täna 1)