Roosa ja rõõmus Orissaare harrastusteater (4)

Roosa ja rõõmus Orissaare harrastusteater

Härra Matson (Mihkel Mereäär), advokaat Taevere (Ivar Viil) ja legendaarne Melisande (Taimi Kirr) Villa Pungerlas suve nautimas.

Oma Saar külastas Orissaare alevikus Püharisti õues mängitava lavastuse “Roosad prillid” esietendust. Puhusime tähtsa päeva puhul juttu nii lavapealsete ja
-taguste tegijate kui ka pealtvaatajatega, uurides, mida seal Orissaares siis õieti tehakse.

30. juuli suviselt sumedal õhtupoolikul Orissaarde jõudes ei paistagi esmapilgul midagi erilist toimuvat. Ainus märk, et miskit siiski on tulemas, on pileti- ja kavamüügi laud, mille taga istuv sõbralik proua Katrin Kand Oma Saare esinduse kohe lavastaja Ellen Teemuse jutule saadab. Proua lavastajaga puutume kohe ka kokku, kui ta rõõmsalt mööda õue ringi tuhiseb.

Kuidas tunne on enne suurt hetke?
Nagu enne esietendust ikka, kerge pinge on, aga üldiselt pole põhjust eriti närvitseda, sest läheb nagu läheb. Nagu alati jääb paar proovi puudu, viimases proovis on kohe selline tunne, et vähemalt ühe korra tahaks veel enne kokku saada, et seda ja teist üle rääkida, aga sellist võimalust ei ole. Õnneks on enamus näitlejaid meil juba suurte lavakogemustega, kuigi on ka mõni debütant. Sellegipoolest ei tunne väga suurt põhjust muretsemiseks.

Millest seesugune materjalivalik?
Tegu on Hugo Raudsepa näidendiga “Roosad prillid”, mis räägib kaasajast. Kogemata omal ajal sellisena kirjutatud, et on ka tänapäeval väga kõnekas. Nimelt üritavad rikkad ikka vaesematel nahka üle kõrvade tõmmata ja näidend räägibki, kuidas sellest välja tulla. Lisaks on selles näidendis head värvikad karakterid, nagu meil endalgi. Kõigis rollides on isegi vanuseliselt täiesti sobivad näitlejad.

Missugused on Orissaare teatritegijate tulevikuplaanid?
Oi, laiali küll ei tahaks minna. Veebruaris on ikka plaanis festivalil osaleda, selleks teeme kindlasti midagi. Veel ei tea, mis järgmisest suvest saab, aga tavaliselt on ikka nii, et kui inimesed ise teha tahavad, küll siis ka põhjus leitakse. Kuna näitlejad on meil kõik nii vahvad karakterid, toredad ja positiivsed inimesed, siis on lausa lust proove teha!

Olles saanud lavastajalt loa, hiilime ka näitlejate etenduse-eelseid tegemisi piidlema. Kohe ukse ees kohtame elegantselt riietatud härrat, kes osutub juba kostümeeritud näitlejaks. Tegu on Mihkel Mereäärega ja küsime põgusalt ka tema hetkeemotsioone.

Ehk räägite lühidalt oma tegelaskujust?
No tegu on sellise 60-aastase pankade ja tehaste direktoriga, kes on ajutises majandusraskuses. Ta tuleb siia Villa Pungerlasse suvitama ja proovib elada võõrustajate kulul.

Igavene kaval mees ühesõnaga?
Jah, igatahes.

Olete näitlejana juba suurte kogemustega? Kas on närvilisust ka tunda?
See on teine lavastus, milles ma kaasa teen, esimene oli “Sinihabe”. Väga suurt pabinat küll ei ole, ikka hea ja huvitav tunne.

Edasi jõuame juba majja sisse, kus kolm osalejat meid kohe rõõmus-energilisse saginasse tõmbavad. Usutleme pisut ka Ivika Laanetit, Helje Basihhinat ja Anneli Kaljustet.

Kelleks teie täna õhtul kehastute?
“Mina olen kuivik paruness ja Ivika on meil rõõmsameelne rase peretütar. See lugu ongi selline, et igasugused kujud tulevad kokku ja siis vastavalt hargneb tegevus,” räägib Helje. Anneli iseloomustab oma tegelaskuju pealinna tüdrukuna, kes tuleb Villa Pungerlasse suvitama. Tal on komme keerata mehi ümber sõrme ja neilt siis igasuguseid asju välja pressida. Ivika lisab: “Näiteks raha!” ning see vallandab üleüldise naerupahvaku. Anneli tunnistab, et ta on selline materiaalne tüdruk, kellele meeldib luksus ja raha.

Kuidas tunne enne etendust on, pabistate ka?
Ivika räägib, et ärevus on ikka sees, päeval olevat veel ärevam olnud, nüüd hakkab juba hea tunne tulema. Ka Anneli on nõus, et kindlat tunnet veel päris ei ole, aga tundub, et hakkab vaikselt juba midagi välja tulema.

Olete näitlejatena juba kogenud?
Ivika jaoks on tegu teise lavastusega, kus ta osaleb. Esimene läks hästi ja siis hakkas meeldima. Aga ta paljastab ka, et Helje on neil siin auhinnatud näitleja, sai Salmel külateatrite festivalil preemiagi, mille peale Helje vahele torkab, et talle tõesti mingi paber pihku pisteti. Sellele järgneb taas naeruhoog. Anneli on selles koosseisus küll debütandina, kuid see-eest on ta tegelenud alates viiendast klassist kooliteatriga, mistõttu ei saa tedagi algajaks pidada.

Rohkem me näitlejaid nende ettevalmistuses ei tülita ning liigume taas õue poole, kus tahame minna kööki pirukategu uudistama. Nimelt pakutakse etenduse vaheaegadel koduseid pirukaid ja kohvi, mille eest hoolitseb perenaine Külli Preiler. Kööki ta meid siiski ei luba ja rõkkava naeru saatel soovitab vaheajani oodata, küll me siis ka pirukaid näeme.

Kuid meil hakkab endalgi kiire, sest Ellen Teemus hüüab meid vestlema veel ühe väga olulise inimesega, kes “Roosade prillide” lavaküpseks saamisel palju vaeva on näinud. Tutvume lavastuse projektijuhi Anu Viljastega.

Missugune on projektijuhi roll lavastuse valmimisel?
Anu hakkab naerma ja ütleb, et ega polegi teist eriti. “Räägin näitlejatega, juhin projekti! Tuleb olla väga heades suhetes lavastajaga, et tema ikka alt ära ei hüppaks!”

On siis tõesti oht, et ta võib seda teha?
Anul jätkub Elleni suhtes vaid kiidusõnu: “Oi, ei tema alt ära hüppa, tema armastab Orissaaret!” Kahepeale kokku räägivad nad meile ka, et projektijuhi põhiliseks ülesandeks ongi kontrollida, et kõik sujuks – alates lavastaja, näitlejate ja mängukoha leidmisest kuni toolide-pinkide hankimiseni välja. Väidetavalt on “Roosade prillide” puhul kõik ka kenasti sujunud: “Selliste näitlejate ja lavastajaga on ju lausa lust töötada!” kiidab Anu.

Kas ka järgmine projekt on juba teada?
Selles küsimused jäävad mõlemad salalikuks: “Ütleme nii, et meil mingeid mõtteid on, aga ei taha sellest veel rääkida,” muheleb Anu, “räägite veel kõigile edasi.” Ka Anu on Orissaare teatritegemiste suhtes positiivselt meelestatud: “Sügisest jätkame kindlasti kultuurimajas, järgmise suve kohta ei luba midagi, aga plaane on igasuguseid!”

Kas projektijuhi töö on esietenduse ajaks juba enamasti tehtud?
“Jah, suurem osa küll. Ma varemalt ju mängisin ka, aga enam Ellen ei luba!” ütleb Anu. Selle peale naeravad mõlemad ja jõuavad arusaamale, et projektijuhi töö kõrvalt ise lavale ei saa, kuid Anu on lihtsalt täiesti asendamatu projektijuht, mistõttu näitlemisega tegelevad nüüd teised!

Siis ongi aeg kohad sisse võtta, sest rahvast järjest koguneb ning paremad istekohad on juba võetud. Pinkidest-toolidest tuleb lausa puudus, mistõttu osa publikust leiab endale kohad tekkidel ja vaipadel õunapuude varjus. Etenduse esimene vaatus on tempokas, kohati mattub tekst publiku naeru ning seetõttu küsimegi esimesel vaheajal publikult, millised on nende muljed kodukandi taidlejate esinemisest.

Kohvi ja pirukate järjekorras vestleme Hellega, kes on seninähtuga üldiselt rahul. “Olen ise varem tegev olnud Tornimäe harrastusteatris ja üldiselt käin Orissaares vähe. Pärast Anu tulekut on siin hästi aktiivne kultuurielu tekkinud tõesti. Minus tekitab veidi kadedustki – Tornimäel on teatritegemine pisut soiku jäänud,” kommenteerib Helle orissaarlaste tegemisi.

Järgmine külaline, kellega juttu teeme, on Helje, kes on kohalik Orissaare inimene ja külastab kultuurisündmusi nii tihti kui vähegi võimalik. “Roosade prillidega” on ta esimese vaatuse põhjal väga rahul, eriti arvestades, et tegu on harrastajatega. “Aga teate, minu arvates ongi harrastusnäitemäng palju parem kui professionaalne teater!” tunnistab proua Helje.

Järjekorra lõpust leiame Ennu, kes on seevastu pigem kriitiline teatrikülastaja: “Pole väga vigagi, aga vaimustust küll pole, peab ikka lõpuni vaatama,” on tema muljed esimese vaatuse järel. Kui uurime kindlate lemmikute kohta, siis ütleb ta, et Enno teeb päris hästi ja Aare ka, aga parunessi teksti polevat tagaridades kuulda. Vestluse käigus selgub, et ka Enn ise on teatriga tegelenud, nimelt Tornimäe näitetrupis.

Maitseme ka ise mõne piruka ja seejärel hakkabki juba pihta teine vaatus, mis meeleolult jätkab esimeses vaatuses alustatut. Näitlejad ise lustivad ja see ei jää publikulegi märkamatuks. Erinevas vanuses külalised näivad rõõmsad ja looduslike kulissidena kasutusel olev merevaade lisab asjale veelgi ilu ja loomulikkust.

Enne kolmanda vaatuse algust saame jutule ansambli A-Duur liikmetega, kes mõlemal vaheajal pakkusid publikule muusikalist vahepala ning kelle viiside järgi tantsuansambel Ehaviir jalga keerutas. A-Duur koosneb neljast liikmest – ansambli vaimne juht on Vaike Veliste, kes hoiab gruppi koos, laulab ja mängib rütmipille.

Ansamblisse kuuluvad ka Maret Vesiaid, Triinu Lang ja Taimi Tamm. “A-Duur on tegutsenud juba neli aastat,” jõutakse lõpuks kokkuleppele. Selle aja sees on esinetud põhiliselt maakonna pensionäride pidudel, vallapidudel, külakokkutulekutel, juubelitel ja pulmades. Nagu Vaike rõõmsalt naerdes ütles: “Lähme ikka sinna, kuhu kutsutakse!”

Varem olevat ansambli tegevus olnud aktiivsem, olid veel teine lõõtsamängija ja kontrabasski, kuid nüüd tegutsetakse rohkem hooajaliselt. Etendust on A-Duuri liikmed proovides juba mitu korda näinud ja sellega ollakse väga rahul. “Täitsa tore vanaaegne näidend on ja meil ju ka sellised vanaaegsed lood – eks me sellepärast sobimegi siia hästi!” lõpetab Triinu meie vestluse. Ja tõesti sobis A-Duuri muusikaline kujundus lavastusse kui valatult.

Pärast viimase vaatuse lõppu saime lõpuks nööbist kinni ka Püharisti perenaisel Külli Preileril, kes räägib, et “Roosades prillides” kasutatavad hooned ja õu kuuluvad tegelikult kogudusele ja pühapäeviti täidab Villa Pungerla hoopis palvela aset. Kuid teatritegemine sobib siia samuti hästi ning perenaine on siianitoimunuga ka rahul. “Etendus on vahva ja siia on ikka kõik oodatud!” lõpetab ta.

Selgub, et esietendust on salamisi jälginud ka teatrikorüfee Lembit Peterson, kelle tänusõnad trupile ja korraldajatele ühtivad hästi ka meie muljetega Orissaare teatrirahvast: “Suur tänu teile kõigile kogu südamest! Ma ei ole nii kaua käinud külas asjaarmastajatel ja teie tõesti armastate seda, mida te teete! Suur aitäh ja palju edu teile edaspidi!”

Ja tõesti, pärast etendust tagasi Kuressaare poole sõites mõlkus küll mõttes, et harrastusteater on täiesti eriline teatriliik – professionaalsel teatril on oma väärtus ja vaatajaskond, kuid asjaarmastajate armastus ja mängulust teeb ikka ja alati tuju heaks!

Hugo Raudsepa näidendit “Roosad prillid” Ellen Teemuse lavastuses mängitakse veel täna ja homme Orissaare alevikus Püharisti õuel algusega kell 20.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 124 korda, sh täna 1)