Sõrve on, oli ja jääb Olev Saule inspiratsiooniallikaks

Sõrve on, oli ja jääb Olev Saule inspiratsiooniallikaks

VÄRSID TUNTUD SÕRULASTEST: Olev Sau 37 luuletust kogumikus “Sõrve külalaulud” on kõik tuntud sõrulastest.

Kodu on üsna tore,
lilli mul küll ei ole,
põrandad tolmurulle täis,
kuskilt tunda nagu mingi hais.
Aga elu on hea –
Midagi tegema ei pea.
Pole eite urisemas, riidlemas, nurisemas,
et joomisel piiri pea
ja kuhu sa oma pensi paned?
Kas kõrist alla lased?
Vahel kui ma kuskilt mõned tühjad pudelid hangin,
siis ikka õlut ka tangin.
Mõnikord vahin mõnda eite ka veel.
Ise ei tea, miks ma seda teen.
Kleidi kahin justkui midagi meenutaks,
mõne pildi silme ette keerutaks.
(Olev Sau “Üksiku vanamehe portree”)

Natuke eneseirooniline, ilmselt mitte sajaprotsendiliselt autobiograafiline Olev Sau “Üksiku vanamehe portree” annab elutruu pildi üksinda elav mehe mõttehetkist.

10. augustil 80-aastaseks saav Sõrves sündinud Eesti heliloojate grand old man on praegugi nagu igal suvel oma Sõrve suvekodus. Metsade süles, merest mitte kaugel asuvas Lindmetsa küla Liiva talus vanameister heliloominguga enam ei tegele, küll aga oma uue hobiga – luuletamisega.
Talle meeldib istuda elutoa akna all, mõtiskleda ja kirjutada.

Selle koha vaim mõjub nii Olev Saule kui ka tema Tallinnas sündinud kolmele tütrele, nende kaasadele ja lastele imehästi. Sammuke väravast välja ja oledki seene- ja marjametsas. Kaunispe sadam asub mõne kilomeetri kaugusel. Värske leivakõrvase saavad Liiva talu elanikud nii nagu teisedki sõrulased sealsete kalurite käest. Olev Sau soome-rootsi päritolu väimees Haj Ek on lestade suitsutamise ammugi selgeks saanud ja oma suitsuahjust võetud kuldkollased kalakesed on mõistagi väga isuäratavad.

Oma elutöö heliloojana, koorijuhina, õppejõuna ja lauljana teinud Olev Sau tunneb rõõmu külalise tuleku üle ja tõstab lauale oma luulevihikud – kuus valimikku Eesti heliloojate portreid “Ei saa mitte vaiki olla” ja “Sõrve külalaulud”. Sahtlitäis luuletusi ootavad raamatuks saamist. Hakatuses võtab peremees ette “Ankeedi”:

Film – kriminull,
Sisu – null,
Tegevus – mull,
Situatsioon – pull,
Muusika – moll,
Peategelane – koll,
Kokkuvõte – loll.

Millal värsid sünnivad? Saan vastuse, et peamiselt öösel. Eakal mehel pole alati und ja riimid tulevad nagu iseenesest. Ole vaid mees, võta paber ja pliiats ning kirjuta üles.
Tegelikult on Olev Sau luulet eluaeg armastanud. Esimesed luuletused pani Olev paberile viiekümnendatel aastatel. Küllap olid need rohkem proovitööd ja sahtlisse need jäidki.

Vaatamata sellele, et elutormides vintsutatud meest kimbutavad mõned tervisehädad, puukki olevat keresse läinud, tunneb Sõrves sõjakoledused üle elanud ja Saksamaale küüditatud Olev Sau ennast kodusaarel suurepäraselt.

“Siin on mul praegu üks tütar perega ja veel noorem tütar. Mina enam suurt väljas ei liigu. Istun ja loen. Kui vaim peale tuleb, siis kirjutan. Iga päev ikka panen midagi paberile. Olen vana aja inimene. Ma tahan riimis kirjutada,” annab Olev Sau loometööst selgitusi.

Olev Sau laulu sisse pandud muusikalugu

Nõnda on pealkirjastanud oma kirjutise (november 2008) Olev Saust Evi Arujärv.
“Saaremaa mees Olev Sau (1929) on Eestimaal tuntud kui helilooja, pedagoog ja koorilauluinimene. Aleksander Arderi õpilasena lõpetas ta Tallinna muusikakoolis laulu eriala. Tallinna Riiklikus Konservatooriumis sai Jüri Variste käe all selgeks koorijuhi ja Heino Elleri juures komponistiameti.

Olev Sau on laulnud RAMis, juhatanud mitut koori, teinud teadustööd ja pidanud koolmeistri ametit, õpetades koorijuhtimist ja muusikateoreetilisi aineid Tallinna Riiklikus Konservatooriumis, Tallinna Muusikakeskkoolis ja Tallinna muusikakoolis. Tema loomingus leidub ka orkestriteoseid ja kammermuusikat, kuid aukohal on selles umbes 300 koorilaulu.

Pensionipõlve pidades on helilooja hakkama saanud huvitava ja töömahuka ettevõtmisega: pealkirja all “Ei saa mitte vaiki olla” on kuue luulekogu kaante vahele jõudnud 170 luuletust, milles kirjas eesti muusikainimeste – heliloojate, interpreetide ja ka mõne teise muusikaga seotud ametimehe elulood.

Juhan Smuuli parafraseerides võiks öelda, et Olev Sau on pannud eesti muusikaloo “laulu sisse”. …Olev Sau “laulu sisse” pandud muusikaloos saavad kuivad faktiread inimliku sisu ja vormi. Mõnigi kord elavdavad elulookirjeldusi kaasaegsete mälestustes säilinud traagilised või koomilised seigad. …Üks omapärasemaid on Gustav Ernesaksa portree, mille kogu tekst on kokku pandud vaid tema laulude pealkirjadest.
Luulekogude õhustik ei ole alati pilvitu. Läbi elulugude traagika tuleb nendesse paratamatult eestlaste vabadusvõitluse, Teise maailmasõja, vene okupatsiooni ja pagulasepõlve vari.

… Olev Sau eesti muusikaloo ainetel loodud luulekogudest jääb kõlama siiras austuseavaldus inimestele, kelle elutöö najal eesti muusikakultuur on tekkinud, kasvanud ja suureks saanud,” kirjutab Evi Arujärv.
1947. aastal laulis Olev Sau Vändra keskkooli õpilasena esmakordselt üldlaulupeol. Koorilaulukogemuse sai ta aga ikkagi siitsamast Sõrvemaalt algklassipoisina. Olev Sau on komponeerinud üle 300 koorilaulu. See räägib juba ise enda eest. Paljud neist kajastavad Saaremaa temaatikat, merd, kalameeste elu jne.

“Mul on vaid üks kergemuusika pala. See on “Vändra valss”, mis nüüd on Vändra keskkooli hümniks,” teavitab Olev Sau.
Vändrasse sattus Olev Sau Saksamaalt tagasi tulles. Et koolipoisina elu sees hoida, talitas ta korteriperenaise loomi ja selle eest anti talle süüa. Saaremaad sai ta esimest korda külastada alles 1950. aastal.

Sõrve oli tundmatuseni muutunud. Vahest olekski noormees kodusel poolsaarel elamiskoha leidnud, kuid ränkraske kolhoositöö teda ei köitnud. Pärast keskkooli soovitanud kogemustega muusikaõpetaja ja helilooja Mihkel Lüdig saarlasele muusikat edasi õppida. “Mine Tallinnasse muusikakooli, kasvõi laulu erialale. Pärast vaatad, mida juurde õpid,” soovitanud elukogenud õpetaja.

Olev Sau läkski ja ei kahetse, et muusiku elukutse valis. Selle aasta suurt laulupidu ta tervise pärast laulukaare all vaatamas ei käinud, aga jälgis kõike teleekraanilt.

Viis aastat tagasi korraldas Martin Körberi selts IV Anseküla kaasaegse laulupäeva ja konverentsi tähistamaks Sõrvemaa helilooja Olev Sau 75 aasta juubelisünnipäeva. Kuidas tuleb 80 aasta juubel? “Vaikselt. Kes tuleb, see tuleb. Tallinnas ma aga sellest vist ei pääse. Tallinna saarlaste segakoor on mind ikka meeles pidanud. Sellele koorile olen kirjutanud, ka dirigeerinud. Veri on ikka paksem kui vesi,” pajatab vana kooli mees.

Mälumängu küsimus

“Eesnimeks mul kääne,
liignimeks kepp.
Kas sa tead mu nime?”
Küsib värsisepp.
Kes siis on see mees, kes oma kohta võib nii kirjutada? Ei keegi teine kui Olev Sau. “Näitasin seda ühele tuntud kirjanikule. Tema ei arvanud ära,” räägib juubilar.

Nüüd istub värsisepp oma Liiva talus ja loeb kirjutatut: “Igal suvel külas sul käin, ei pea mind Suur ega Väike väin… Nooruses suples siin 30 poissi noort, kes vähegi aega sai, randa ruttas oort.”
“Ma hirmsasti armastan seda Sõrve säärt. Igal suvel pean siin käima. Minu kadunud naine võttis selle koha omaks. 1981. aastast olen Liiva taluga seotud. Kohendasin seda maja. Ehitasin sauna. Aia tegin, suure kivi lasin õue vedada, siin on vana tokkroosi sugulased, Riia roosid. Varasematel aastatel käisin tihti seenel. Selgi suvel oleme söönud kolm-neli korda kukeseeni. Lemmikseened on aga kuuseriisikad ja puravikud. …Ja lest. Seda kala annab praadida, suitsutada, kuivatada.

1941. a tahtis üks Punaarmee sõdur mind maha lasta. Enne seda, kui ta jõudis päästikule vajutada, lõhkes meie kõrval Saksa sõjalaevalt lastud mürsk. Rohkem mürske enam ei tulnud. Vene sõdur kohkus ja jooksis minema. Kirjutasin sellest luuletuse. Pealkirja andis endine Saaremaa praost Elmar Reinsoo – “Jumala käsi”. … Miks ta püssi minu poole suunas? Ei tea. Aga nii nagu ütles praost, jumala käsi päästis.”
Saksamaal sai nooruke Olev Sau tunda nälga, Eestisse tagasi tuli kõhnununa. Sellest on ta samuti oma raamatus kirjutanud.

“Kõige suurem vedamine oli, et sain õppida Vändra keskkoolis. Edasi sain ma RAMi Ernesaksa juurde. Siis oli juba tee lahti,” meenutab Sau.
Muide, nooruses sarnanes Olev Sau välimuselt Gustav Ernesaksale. Neid on isegi segi aetud. Leidsin minagi internetist ühe Olev Sau pildi ja esmapilgul mõtlesin, näe Ernesaksa foto Olev Sau loo juures. Tegelikult oli pildil Olev Sau ise.

Maestroga toas jutud räägitud, astume õue, kus tütrepojad külapoistega koos jalgratastega sõidavad, kus väimees suitsulestarestiga laua äärde tuleb, kus Kristiina ja Reet päevatoimetamisi teevad. 10. august pole enam mägede taga. Selleks päevaks sätib peremees grillahju üles – mine tea, äkki astuvad sõrulased Liiva talu õueväravast sisse.
“Ettevalmistused käivad,” teavitavad Kristiina ja Reet nagu ühest suust.

Päev laulab õites tuhat viit
Sireli, Sireli
Helin
Suvi puhkab.
Päike vajus pärnapuule.
Kalamees tuleb koju.
Sarapuud on tare taga.
Rabamaastik.
Suvi on su aknalaual.
(Katkend Olev Sau luuletusest “Gustav Ernesaks 1908–1993”).

Päikeselist suve Olev Sau aknalauale Liiva tallu Lindmetsa külla ja uusi moekaid luuletusi elust enesest!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 195 korda, sh täna 1)