Ruhnu kuuldel (1)

Ruhnu kuuldel

 

Ei ole mina inimene, kes läbi ja lõhki teaks Ruhnu elu-olu. Tunnen Ruhnust vaid paari inimest – näiteks Kadrit, Annet, Beritit, Priitu ja siis kõiki neid ka, keda olen kohanud Luise või Vitali poes, sadamas ja viimase puhvetis.

Aga eks need need kõige paremad kohad ole, kus saarerahvas oma jutud veerema paneb ja ära arutab.

Mis Ruhnus siis uudist?

Uudisteveergudel on Ruhnu just viimasel ajal olnud tihe külaline. Põhjuseks saarele saamine ja sealt lahkumine. Kellel oma uhket jahti (võib ka olla kena lihtne kaater) või eralennukit pole, see kandideerigu neile kaheksale kohale Ruhnu–Kuressaare–Pärnu vahet lendavas lennukis. See on tulihingeline võitlus – tean. Pidin minagi ennast puhkepäeva hommikul juba kell 8 üles ajama, et teiste eest koht ära näpsata.

Tundsin end privilegeerituna. Pean tunnistama, et see lennuk versus laev on nagu emasaarel Saaremaal sild versus mittesild võitlus. Osalt võtab 25-minutiline lennureis ära selle pika ja lainetava merereisi, kus oli Ruhnu minejatega võimalus vennastuda ja õestuda. Teiselt poolt – kiire sõit, pikk päev veel ees.

Lennureisi boonuseks pean veel ka ääretult viisakat, kuid eelkõige silmale rõõmu pakkuvat pilooti Karelit. Seda ei saa mainimata jätta. Ilma laevaliikluseta Ruhnus aga läbi ei saa. Suuremat sorti veesõiduk veab lihtsalt rohkem inimesi ja saarele saab kaupa tuua tihedamini. Nii käiski ennast näitamas pisike tubli laevuke Lili – no tõesti selline pigem puksiirlaevukese moodi. Olin ka ise sadamas kaemas.

See oli sündmus omaette: juba tunnike enne laeva saabumist hakkas kohalik rahvas ja kohalik masinapark (autosid on Ruhnus küll palju) kogunema. Oodati Valget Laeva (mingil määral ta ju ikka vabadust esindab). Oli mõnus sotsiaalne moment, kus vaieldi juba ette ära uue laeva kõlblikkus. Kindlasti oli törts ka muid jutte – vaevalt et geelküüntest ja arvatavasti mitte ka enam Ruhnu karust.

Aga nagu öeldud, laev oli pisike küll – ei sellest ole saarele tolku. Nii kuulutasid juba asisemad ja asjalikumad tegelased sel päeval. Olevat teised juba Aegnaga ära hellitatud. Rõõmus on seega Ruhnu rahvas nüüd, sest viimaste uudiste kohaselt saab Aegna jälle Kuressaare–Ruhnu vahelist merd kündma hakata.

Ruhnu kui Bullerby

Aga millest toitub seal nii kaugel mere taga asuv Ruhnu, mis on kohati nõnda bullerbylikult helge ja teisalt piisavalt suletud kommuun, et põrkumised sotsiaalias on oodatud? On hetki, kus lööb ette pilt tuntud ameerika filmist “The Beach”, kus suletud kommuunis oli küll kompleksidevaba paradiisi, kuid inimlooma piiratud ja samas avatud loomus väsis või töötas üle ja tekkisid lahkhelid.

Kuigi Ruhnus need asjad vaevalt nii ekstreemselt väljenduvad kui nimetatud filmis, siis oma vastuolud on olemas küll. Aga osalt vaid nii saabki olla elujõuline, sest vastuolu tõstatab uusi küsimusi ja sütitab kirgi, mis omakorda on ju täiesti arvestatav edasiviiv jõud. Olete teiegi, lehelugejad, ehk juhtunud lugema, et Ruhnus on olemas väga arvestatav opositsiooniline vallapoliitika.

Tundub aga, et kultuur ja haridus on valdkond, mille eest kõik see saarekamp ühes paadis on.
Pole Ruhnul nii eksponeeritud ja hoitud kultuuripärandit kui Kihnul, et saaks õigustatud toetusi erinevatelt organisatsioonidelt. Pole ka nii tulihingelisi eestvedajaid, nagu seda on Mark Soosaar, Katrin Kumpan ja Ingrid Rüütel näiteks.

Mis parata, Ruhnul on vaid noored sisserännanud (juurtega ja juurteta). Need on noored ja veidi vanemadki, kes oma elutööd ehk ainult Ruhnus saavad ja tahavadki teha. Seda mitte selleks, et ahmida tulevastes ajalooraamatutes sära ja kuulsust, vaid et heatahtlike ambitsioonidega hoida seda saart elujõulisena. Eestis on väga väheseid koole, kus õpilased saavad endale lubada õpetajaga täielikku õlg õla kõrval õppimise luksust.

Ruhnu põhikoolis õpib seitse last, neid õpetab neli õpetajat!!! See tähendab seda, et õpetajal on võimalus ühele lapsele pöörata nii palju tähelepanu, et aru saada, milles on laps andekas ja milles veidi nõrgem. On vähem n-ö katkiseid lapsi, keda õpetaja eraldi õpetada ei jõua ja klassikaaslased tossikeseks narrivad. Tervemad lapsed, tervem ühiskond. Eks.

Ruhnu kolm kirikut

Kuigi saare “tänavatel” rahvariides inimesi näha ei ole, on Ruhnul midagi sellist, mida ühelgi teisel Eesti saarel pole. Ruhnus on Eesti kõige vanem puitehitis – vana kirik. Selle kõrval uus kirik. Ja nii kõrges eas kirikumehi nagu üle 85-aastane Harri Rein, naljalt juba ei leia.

See mees ongi Ruhnu kolmas kirik. Ehk mitte küll kõige kambajõmlikum tüüp, ometi punkt kell 8 igal hommikul on mees kõigeväelisemale oma tööd üle andmas. Olgu siis kaasmõtlejaid kirikupinkidel 1 või jõuluaegu ja kontsertidel 100. Ning kui olete pealehakkaja turist, saate pärast teenistust ka maailma parima kiriku- ja surnuaiatuuri – tasuta. Seekordsel Ruhnus käimisel kohtasime jumalakartlikku härrat kirikuaia ümbert umbrohtu rapsimas – põlved maas ja käed paljad. Ehk see umbrohi ka kord hävineb!

Teate, kui hea on see, kui kuskil külaskäimise eest kinki saab. Olgu selleks kõige ilusam sõbra kingitud kivike või siis näiteks verivärske “Ruhnu ajaraamat”, samuti sõbralt, kes nüüdseks vist ka jääv suveruhnlane on. See raamat on ilus ja mis oluline – Ruhnu põhiliselt hetkeelu kajastav. Märk on maas. Küll veel vähese jutuga, kuid Priit Kapsta ja teistegi piltidega ehitud.

Need on need vähesed momendid, teadmised ja inimesed, mis ma sain teile siia kirja panna. Mine Ruhnu ja naudi seda ise. Aga ära allahindlust tee! See saar ootab sind, aga austa teda selle eest vastu. On neid mandrimatse kohalikud näinud küll ja omaks nad ei saa. Olgu nad seal siis aastaid või vaid kaks päeva.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 57 korda, sh täna 1)