Õlut võiks kodus pruulida ka edaspidi (8)

Õlut võiks kodus pruulida ka edaspidi

 

Saaremaa on omapärane maa. Sakslane või saksa keelt (või ka Šveitsi saksa dialekti) emakeelena rääkiv inimene, kes on nagu minagi õppinud eesti keelt, puutub tavaliselt Saaremaaga kokku hiljemalt siis, kui ta püüab eesti keele kursusel esimest korda hääldada õ-tähte ja laseb suust tahtmata välja ö-tähe.

Siis ütleb talle lahke õpetaja, et see hääldus pole päris õige, ja selgitab edasi, et ainult saarlased hääldavat õ-d sedamoodi, kuid parem oleks siiski õ-d hääldada nii nagu mujal Eestis. Nii mõnigi saksa emakeelega eesti keele tudeng on kindlasti endale öelnud, et ta hakkab saarlaseks, arvates, et siis on ka keeleprobleem lahendatud, ning unustades pehme l-, n- ja t-tähe, mis on samamoodi sakslasele võhivõõras.

Eestis olles saab ka sakslasele aga selgeks, et Saaremaa on rohkem kui ö-täht. See on see Eesti saar, kuhu mandrieestlased viivad meelsasti oma välismaalastest külalisi, kui see on vähegi võimalik. Saaremaal saavad külalised kohe tunda ilusa saare võlu. Aga muidugi asutakse neile ka selgitama Saaremaa erilisust, muuhulgas ei unustata ka vihjata Saaremaa suurõõmudele – siinsele leivale ja õllele.

Paneb suu vett jooksma

Saaremaad tutvustava veebilehe avaküljel võib Saaremaa koduõlle kohta lugeda järgmist: “Saarlane on läbi aegade olnud kange õllepruulija ja -pruukija. Koduõlle tegemise komme pole Saaremaalt veel sugugi kadunud. Magedest ehk linnastest, pärmist ja humalatest valmistatud Saare koduõllest on saanud tuntud “kaubamärk”, mida ka mujalt tulnud mehed meelsasti maitsevad.”

Selle teksti kõrval on pilt, kus presidentidel Arnold Rüütlil ja Vaira Vike-Freibergal on õllekruus käes. Kui president oma külalistele seda kommet näitab, siis peab see küll väga vahva asi olema.

Saaremaal puuduva õ-tähe kohta ei leia ma sellelt kodulehelt midagi…
Kuna on selge, et saarlased peavad just seda tähtsaks, mida nad ise reklaamivad, võib järeldada, et saarlased peavad oma koduõllest suurt lugu. Saaremaa koduõlu on ka mandril väga hinnatud.

Kui ma hiljuti kirjutasin ühele tallinlannale Saaremaa koduõllest, sain vastuseks: „Kui ma mõtlen Saare koduõllele, siis hakkab mul kohe suu vett jooksma!“ Õnneks – seda võib tõesti õnneks nimetada – sain ise maitsta Saaremaa koduõlut oma teisel Saaremaa külaskäigul veidi üle kümne aasta tagasi.
Ühel vanal mehel oli sünnipäev ja selleks puhuks pruulis ta oma õlut. Õnneks sain ka mina kutse sellele peole.

Õllepruulimine kui väljasurev kunst

Kui mulle tehti ülesandeks viia etnolooge Eestisse, siis mõtlesin kohe, et õllepruulimiskommet peab neile kindlasti näitama. Nii küsisin oma sõpradelt, et kas too vana mees teeks meile ühe performance‘i. Mida ta meile võiks näidata, jätsin lahtiseks, sest ma ei teadnud tollal üldse, kuidas õllepruulimine käib – seda enam Saaremaa koduõlle. Paar nädalat hiljem, kui ma taas helistasin, sain masendava vastuse: selles külas polevat enam ühtegi inimest, kes õlut pruuliks. Nad kõik on sellega lõpetanud ja puuduvat ka tooraine õlle pruulimiseks.

Õnneks aga – jah, taas õnneks – töötab Saaremaal ka tädipojapoliitika. Nii ütles mulle mu parim Saaremaa sõbranna, et ta tädipoeg tunneb oma naise kaudu kedagi, kes veel õlut pruulib ja teeb seda väga hästi. Tal olevat ka veel väga vanu tööriistu. Äkki tema oleks valmis meile õlletegu tutvustama?

Helistasin talle ja see mees oli kohe nõus meid Saaremaa pruulikunsti pühendama. Nii sain ka mina teada, et ilma kadakata Saaremaa õlut valmistada ei saa. Saaremaa koduõlle valmistamine on suur, ilus, kuid kahjuks väljasurev kunst. Ma kohe ei taha mõelda sellele, et ühel hetkel võib vanast Eesti talust kaduda õllepruulimiskunst. Paljudes taludes seda enam juba ei ole.

Koduõlu versus tehaseõlu

Muidugi küsisin mitme inimese käest, miks Saaremaa mehed seda rahvakommet enam ei järgi, miks keegi enam õlut ei valmista. Vastus oli tihti sama: õllepruulijad olid ennekõike vanema põlvkonna inimesed, kes enam ei suuda ja üha rohkem ka enam ei viitsi vaeva näha, kui õllelõbu saab nautida, juues vabrikus valmistatud õlut.

Õlle valmistamine on suur, pikk ja vaevarikas protsess. Ja alati on risk, et õlu võib mitte ettenähtud viisil välja tulla või koguni ebaõnnestuda. Kõik ütlesid, et õlu ei tule alati samamoodi välja, sest tegemist on ju loodusproduktiga. Valmistamises on palju tunnetuslikku. Ja nii on mugavam siis, kui “tunne on hea ja tuju on mega”, minna poodi ja osta “veel viis kasti õlut ja palju viina”, seda enam, et ise pruulimiseks vajalikku toorainet enam nii lihtsalt kätte ei saa. Mõnda koostisainet peab koguni ostma õlletehasest.

Kuidagi meenutas see lugu mulle minu vanaisa oma. Mu vanaisa elas ka maal ja oli tünder- või aamissepp. Ta ei valmistanud aga tavalisi puust tünne, vaid kõike, mida talunikel oli vaja piima hoidmiseks ja töötlemiseks. Kõigile oma tooteile nikerdas ta kohalikke rahvuslikke mustreid.

Kui ta oli laps, siis oli taoliste anumate järele suur nõudlus, ning ka noore isana püüdis ta neid oma külas ja naa-berkülades müüa. Pere majanduslik olukord oli väga keeruline, sest nõudlus vähenes, kuna puuriistad asendusid metallist ja võimsamatega.

Aga ajapikku kasvas nõudlus siiski, sest lõpuks oli tema peaaegu ainukene, kes seda käsitööd veel oskas. Nüüd pöörati taas tähelepanu rahvuslikule. Ka jaapanlased hakkasid temalt tellima, nii et tootes jaapanlastele ja teistele rahvakultuuri huvilistele, töötas ta oma töökojas elu lõpuni. Viimase elupäevani.

Tähtis on traditsiooni säilimine

Ma olen veendunud, et koduõlle pruulimine kaob Saaremaalt varsti täiesti. See upub vabrikuõlles ja loo algul tsiteeritud lõigu võiks juba nüüd Saaremaa kodulehelt kustutada. Kui seda ei taheta, siis peaks koduõllepruulimisele kohe päästerõnga viskama. Tehase õlu tehaseõlleks. Koduõlu peab iga kord teisiti maitsma ja vahutama ning teda ei saa valmistada tööstuslikult. Pole ju õllejoomine ainuke rahvakomme, tähtsad on teadmised, kuidas seda õlut valmistada.

Mu kogemus näitas, et ilmselt on kõige suurem huvi õllepruulimise vastu folkloorihuvilistel. Ise olen veendunud, et näiteks jaapanlastel võiks selle vastu küll huvi olla: Jaapanis on ju peaaegu iga tei-ne saade televisioonis pühendatud toiduvalmistamisele. Küll mahuks sinna ka saade Eesti õlle valmistamisest. Selline saade ja muu reklaamitöö tekitaks võõrsil kindlasti huvi Saaremaale ka kohale sõita ja õllepruulijatel üle õla vaadata.

See aga oleks ju päris kindlasti paljudele saarlastele motivatsioon poeõllest loobumiseks ja ise lõbusaks õllepruulijaks hakkamiseks. Ma olen veendunud, et turg sellele on olemas. Ja ka siis, kui tõuge rahvatraditsiooni päästmiseks tuleb välismaalt, on see ikka Saaremaa päristraditsioon.
Kui aga midagi sellelaadset ette ei võeta, siis jääb saarele varsti vaid ö-täht.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 206 korda, sh täna 1)