Kõne Iffile 17

Kõne Iffile 17

 

Täna räägime Iffi juubelituurist, küünikontserdist ja suurtest tähtedest

Minu juubelituur on tõesti läbi ja üritades olla erapooletu ütlen, et tuur läks tõeliselt hästi. Publikut oli palju, ilmaga vedas meil ka – vihma saime vaid kaks korda, üks kord Haapsalus, ja teine kord Rakveres. Eriti tänulik olen ma Rakvere rahvale, kes selle vihma vastu pidas ja ikka kohale tuli.

Haapsalus sadas vaid 10 minutit, aga taevas oli esialgu nii must, et vaatasime – see kontsert jääb küll ära. Aga õnneks halastati meile ülevaltpoolt.
Teised kontserdid olid ilma poolest väga head ja vastuvõtt igal pool suurepärane.

Olen rõõmus, et ma ei langenud oma tavalise laiskuse ja mugavuse küüsi. Esiotsa kui mulle seda tuuri pakuti, siis ma hulk aega mõtlesin, kas ma seda üldse tahan. Aga siis me rääkisime Anti Kammistega ja tema ütles, et mis ma jaman, tuleb ikka ära teha.

Tuuril oli lava väga hea, võimendus oli hea, rääkimata sellest seltskonnast, kes kontserte korraldas. Harvanähtavalt südamlik ja soe klapp oli kõikide vahel – mitte mingisuguseid virinaid, viginaid, nõudmisi… See on mul elus ainuke tuur olnud, aga see oli ka parim. Olen käinud muudel turneedel, kuid nii positiivset õhkkonda pole kuskil olnud.

Küünikontserdiga, mis on Muhus tulemas, on selline lugu, et esimest korda pakkus Toomas, kes seda korraldab, mulle seda mõni aasta tagasi, aga siis ei sobinud mul ajad. Nüüd on hea meel, et ma seda siis ära ei teinud, sest eks tänavune suvi natuke selle juubeli hõnguline on.
Tore on ka see, et kui Toomas ütles: “Mis sa, vana mees, seal nii väga punnitad, võtame kellegi lisaks.”, tuli idee Suisapäisa koor laulma kutsuda, mis on minu jaoks kümnesse lastud pauk.

Suisapäisaga olen teinud jõulutuurikest ja ka muid esinemisi on nendega olnud. See on koor, kes tõesti vääris “Laululahingu” võitmist. Nad on siirad, rõõmsatujulised, kogu aeg on neil särts ja säde silmis. Nende tehtud seaded lugudele on vaimukad ning seda iga päev ei kohta.

Veel on Suisapäisa tõenduseks, et ka sellises väikeses kohas, nagu seda on Türi, saab teha head asja. Millise fanatismiga nad tegutsevad ja koos käivad! Nad ei ela ju kõik Türil – mõned elavad Tallinnas, mõned Keilas –, aga tulevad kokku ja laulavad. See koor ei ole sugugi olnud ühepäevaliblikas – et tegime projektikoori, võitsime ära ja Aufwiederhören.

Sellel küünikontserdil laulame Antiga kahekesi, siis koos Suisapäisaga ja Suisapäisa esitab oma koorilaule ka ilma meieta. Seal peaks olema midagi igale maitsele. Päris tantsulugusid me seal küll laulma ei hakka, kuid arvan, et see kaks tundi möödub rahval kiiresti. Nii et kutsun kontserdile!

Kui aga rääkida viimasest suuremast sündmusest, siis Madonnat mina kuulamas ei käinud ja ma olen selle üle rõõmus. Ma ei ole kunagi olnud Madonna muusika austaja ja seepärast jättis mind see temaatika täitsa külmaks. Eks seal aeti ka seda hüsteeriat üles ja meeletud rahvamassid olid kohal. Ja kui ma televiisorist vaatasin, siis sain aru, et ma ei oleks tahtnud seal massi sees ollagi.

Ma olen käinud nendel suurtel kontsertidel küll – Michael Jackson ja Rolling Stones ja Tina Turner… Minu jaoks ei teki seal niisugust tunnet, et ma olen nüüd mingil väga heal kontserdil. Pigem on see selline massisündmus, kuhu peab kohale minema, seal trügima ja tallama. See muusikaline nauding on jäänud seal teisejärguliseks ja ma ei igatse nende kontsertide järele, olgu seal lava peal ükskõik kes.

Aga kuuldavasti oli Madonna show olnud võimas. Kui 400 inimest on meeskonnas, üles pannakse hiigellava, siis – püha müristus! – ta peabki võimas olema. Maailmatase ja mingi asja näitamine ta on, aga Madonna ei ole minu jaoks olnud nii suur popmuusika suunanäitaja kui näiteks Beatles või Rolling Stones või kas või Michael Jackson. Aga ta on ilmselt väga nutikas naine, kes oskab ennast väga hästi müüa.

Oma lemmikutest olen ma laval näinud mitu korda Paul McCartney’t, ühe korra Ringo Starri, Tom Jonesi olen käinud vist kolm korda vaatamas, siis Eagles, Tina Turner, Rolling Stones. Vaatasin ära ka selle Michael Jacksoni Tallinna-show, juba seepärast, et see oli tolle aja kohta hiiglaslik, tohutu lavastus. Minu jaoks oli see natuke naljakas, sest meenutas sellist Nõukogude suurt galakontserti, kus keegi tuleb nagu päästjaingel ja päästab kogu maailma. Vähemalt võin ma öelda, et olen selle ära näinud.

Aga suurtest nimedest olen veel näinud Joe Cockerit, jumal tänatud ka Ray Charlesi ja James Browni. Rockitähtedest olen kuulamas käinud Jerry Lee Lewist, Jack Berry’t, Little Richardit. Omal ajal, kui oli Rock Summer, siis neid sulelisi ja karvaseid käis siin ikka kümnete kaupa.

Nii et olen seda eliiti näinud. Iseasi on see, et mõnda lauljat või ansamblit oleks tahtnud näha nende kõrgajal. Aga olen õnnelik, et on niigi läinud.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 24 korda, sh täna 1)